Mõte teha saade Caravaggiost (1571–1610) oli mul juba pikka aega. Sel kevadel tuli idee kutsuda temast rääkima Aapo Pukk ja Meego Remmel. Palavikuaja tõttu lükkus vestlus mitu kuud edasi, kuid 3. juulil õnnestus see siiski viimaks salve saada. Mul on selle üle tõesti väga hea meel – see oli vähemalt minu jaoks väga huvitav ja hingekosutav jutuajamine.

Vestlusring “Paradigma nihe” Aapo Puki ja Meego Remmeliga

Kohe saate alul päris Aapo minult, miks Caravaggio mulle huvi pakub (4. minut). Ega ma ei osanudki muud teha kui ausalt vastata: mõned Caravaggio tööd on mind miskipärast väga puudutanud. Kõigepealt tuleb pähe “Iisaki ohverdamine”, “Narkissos” oli mu ühe leheloo lähtepunkt. Käesolev vestlus tõukus aga 1601. aastal maalitud teosest “Pöördumine teel Damaskusesse”. Nimetatud tööle juhtis 2018. märtsis Dostojevskist peetud loengus tähelepanu Mihhail Lotman (50. minut). “Me oleme harjunud igasuguste asjadega ja 3D meid ei vapusta,” rääkis Mihhail, “tollal oli see aga täiesti rabav! Seda tehnikat nimetatakse tenebrismiks. Maal kasvab välja pimedusest, vaatajad kartsid, et see kukub raamist välja.”

“On öeldud, et tänapäeva kinogeeniused kopeerivad Caravaggiot,” jätkas Mihhaili mõtet rohkem kui kaks aastat hiljem Aapo, “[Martin Scorsese – H.P.] “Taxi Driveri” valgus olevat Caravaggiolt laenatud. Kui Caravaggio meie hulgas täna ringi jalutaks, siis oleks ta ilmselt geniaalne filmirežissöör” (33. minut). “Minu arusaamist mööda ütlevad kunstikriitikud,” võttis siin sõnajärje üle Meego (34. minut), “et Caravaggio geniaalsus väljendubki just selles, et ta toob Pauluse ja hobuse meie ruumi, kirikuruumi. Hobune on koos oma tagumikuga sisuliselt ka kirikus. See on kunstniku kindel taotlus, et mina kohtaksin oma reaalsuses korraga Palulust ja tema pöördumist, sest see paneb mind küsima oma pöördumise kohta.”

William Jamesi sõnul ei pea pöördumine – põhjalik muutus inimese hingelaadis – võtma üldse religioosset vormi. Uuestisünd võib sama hästi toimuda ka religioonist uskmatusesse. “Kõigil neil juhtudel on meil tegemist sama psühholoogilise protsessiga: hingelise tormi, stressi ja vastuolulisuse asemel jõutakse lõpuks kindluse, stabiilsuse ja tasakaalu seisundisse,” kirjutab James oma “Usulise kogemuse mitmekesisuses”, millele oli pühendatud “Tähenduse teejuhtide” 12. vestlusring “Ratio piirid”.

Jamesi arusaamas pöördumisest mängib võtmerolli tõdemus, et “inimese ideed, püüdlused ja eesmärgid moodustavad mitmesuguseid üksteisest suhteliselt sõltumatuid rühmi ja süsteeme… kui üks rühm on hõivanud kogu inimese tähelepanu, siis võivad teiste gruppidega seotud ideed olla inimese teadvusest üldse välja tõrjutud.” Seesugune ideede ja eesmärkide pidev vaheldumine on Jamesi sõnul eriti iseloomulik lõhestunud isikutele. Nii võib krooniline alkohoolik kaua kooripoissi mängida, kuid lõpuks on ta koon ikka mudane. Ometi võib aga ka lootusetus sõltlases mingil hetkel aset leida püsivamat laadi sihinihe. Sellest, mis kunagi oli tema “hinge jaoks praktiliselt ebareaalne objekt, on nüüd saanud sama hinge püsiasukas ning keskpunkt,” kirjutab James.

Vahel kuumutab mõni eriti võimas tundepuhang lahti mõne seni tardunud ideede grupeeringu ja kui see siis viimaks jahtub, sunnib see teised rühmad enda ümber rekristalliseeruma.

Kui uus ideeline keskpunkt kinnistub, moodustub uus stabiilne struktuur ning inimese karakter ongi läbi teinud põhjapaneva muutuse.

Minu jaoks saabus üks vestluse kõrghetkedest 45. minutil, mil Aapo ütles: “Kui kuum higi seljale tuleb ja asi kinni jookseb, siis tuleb aru saada, et senised vahendid on ammutatud.” Meego tõstis oma järgneva arutluskäiguga pöördumise kontseptsiooni üksikisiku mängumaalt kogu kultuuri tasandile: “See ongi pöördumine…, see on see paradigma nihke koht, kus senine seletusviis enam ei tööta ja tuleb otsida perifeerne vaatenurk (või ilmub see ise), mis saab seejärel uueks maailma keskmeks. Thomas Kuhn on näidanud, kuidas see toimub teadusmaailmas. Filosoofias, eetikas ja ka kristluses käib asi enam-vähem samamoodi. Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar ütleb, et pöördumine on lihtsalt identiteedi muutus. Vastus küsimusele “Kes ma olen?” on korraga teistsugune.”

Hiljemalt siin hakkas mulle koitma ka see, miks see konkreetne maal mulle nii korda läheb. Seal on juttu meie elust nii nagu see on, mitte nii, nagu seda üritatakse meile näidata mõnes kontorikeelses unenäos helgest homsest.

Vaata saadet:

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab, ja asjadest, mis talle korda lähevad.

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (33)