Kaupo Kikkase loomingul on ka peidus pool, mis tema tuntumate fotoprojektide kõrval kõlab üsna süngelt: ta on pildistanud surnuaedu varsti juba igal kontinendil.

Fotologu on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja sügisnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Ma usun, et surnuaiad tekitavad enamikus inimestes emotsioone: kelles hirmu, kelles kerkivad esile mälestused, mõnel tekib hoopis kutsuv uudishimu ja neljanda jaoks on seal ümber alatine müstika loor. Ei ole erandiks ka mina – usun, et olen elu jooksul ühel või teisel hetkel kõiki neid emotsioone surnuaedadega seoses tundnud.

Alustasin kalmistute pildistamist juba päris noorelt Eestis ja vastavalt sellele, kuidas elu on võimalusi pakkunud, olen proovinud surnuaedu süstemaatiliselt külastada ja dokumenteerida maailma eri paigus. Kui mu tööd kunagi ühes suures Inglise päevalehes ilmusid, sain hulga kirju üle maailma paiknevate hämmastavate surnuaedade kohta, mille olemasolust mul enne aimugi polnud. Ma ei hakanud neist ühtegi spetsiaalselt sõitma, ent nendest kirjadest oli huvitav näha, kui palju on maailmas kalmistuhuvilisi ja kui erinevalt kultuurid surma käsitlevad.

Surnuaiad jutustavad meile hämmastavalt palju neid ümbritsevast kultuurist ja inimestest. Kalmistute asukohast, plaanidest, olukorrast ja matmiskommetest on võimalik välja lugeda väga kaugele ulatuvaid märke inimestest laiemalt. Oma fotoprojektis käsitlen surnuaedu kui omamoodi maastikke, olen pigem vaatlejapositsioonil, mis laseb meil neil piltidel vaadelda ka surnuaedade ilu, ilma et peaksime pidevalt mõtlema vaid nende sihtotstarbelisele vajadusele. Ning kui veidi järele mõelda, siis surnuaiad on püstitatud ju ikka elavatele inimestele, kuna surnud sellest enam ei hooli.