Taani nüüdisaja ühe menukama, auhinnatuma ja enamkõneldud kirjaniku Kaspar Colling Nielseni senise loomingu kaks põhiteost, mis üksteise järel nüüd ka eesti keeles ilmunud, tekitavad siinkirjutajas elektrit. Põhjused pole niivõrd nende sotsiaalses ja poliitilises teravuses, ehkki sedagi tuleb tunnustada.

“Romaan on otsene kommentaar ühiskonnale, milles me elame, ja selle potentsiaalist sõita karile. See on poliitiline kirjandus,” öeldakse “Euroopa kevade” kohta Taani väljaandes The Murmur.¹ Jah, seda on see ka. “”Euroopa kevad” on arrogantne lugu natsionaalsotsialistlike kalduvustega taanlastest, kes esindavad kaasaegses maailmapildis valget elitaarsust ja viivad maailma, inimeste elu läbi tehnoloogia uuele kvaliteeditasandile,” kirjeldab Marvel Riik Õhtulehes teost tabavalt kokku võttes.²

Minul tekkis “Euroopa kevadele” “Mount Kopenhaagenit” otsa lugedes eelkõige kaks küsimust. Kas viga on minus, et esimene neist tundub üpris hea, teine aga pigem halb? Ja teiseks, kas autoril õnnestus ajakirjanduslikke särisevaid teemasid kahmates siiski teha ka kõrget kunsti? Püüan neile küsimustele vastuseid otsida.

• Kaspar Colling Nielsen, Euroopa kevad. Taani keelest tõlkinud Eva Velsker, toimetanud Brita Kaasik. Kujundanud Maris Kaskmann. Sari “Moodne aeg”. Varrak, 2019. 344 lk.
• Kaspar Colling Nielsen, Mount Kopenhaagen. Taani keelest tõlkinud Eva Velsker, toimetanud Brita Kaasik. Kujundanud Eiko Ojala. Varrak, 2020. 190 lk.

Iga ajastu vajab tekstiseiklejaid

“Euroopa kevad” on võimas romaan, mis üritab haarata peaaegu kõike ja oma musta huumori abil tal mõndagi haarata tõesti ka õnnestub. Kui latt on kõrgel, siis ei pruugi selleni ulatuda, aga hüpe on keskmisest kõrgem ikka (või kuidas see teivashüppajate vanasõna käiski).

Seevastu lugedes Colling Nielseni avateost “Mount Kopenhaagen”, mis sai Taanis kümme aastat tagasi parima debüütromaani auhinna, tundus, et see ei ole sama kirjanik, kes kirjutas seitse aastat hiljem nurjatu, elava, vaimuka ja õõvastava “Euroopa kevade” (originaalis 2017), mis näiteks Prantsusmaal pärjati parima võõrkeelse romaani auhinnaga. “Mount Kopenhaagen” oma sihitus epateerimises, logisevas ülesehituses ja klišeede võimendamises ei tundu isegi olevat romaan, pigem algaja kirjaniku visandid või vested, kus kohati leidub andekat sõnakasutust, teravust, üllatavaid seoseid ja nutikaid väljendusi, aga mis ei seisa koos ja millega tuleks veel tööd teha ja mõndagi üldse välja visata. Õigupoolest seob romaani vaid seesama pealkirjaks olev fantastiline mägi, ent see tundub kunstlik ja õõnes seos, kuigi 200 aastat ehitatud 3500-meetrine tehismägi Taani lamedal maastikul pole paha kujund kõigi paabellike paralleelidega.

Võrreldes kaht raamatut, mille vahel ilmus veel üks pooldüstoopiline (pool – sest eheda totalitarismi esile manamise asemel on Colling Nielseni meetod pigem püstitada miski mõnusalt absurdne ühiskonnakorraldus suunitlusega teaduslik-tehnilisele revolutsioonile ülema klassi hüvede loomiseks jabural moel) romaan “Den Danske Borgerkrig 2018–24” ehk “Taani kodusõda 2018–24”, saab esmalt öelda, et “Mount Kopenhaagen” on nagu treening, stiiliharjutus, “Euroopa kevad” aga juba väljaõppinud autori läbikomponeeritud teos, mille puudustest mõni on hoopis selle tugevus, sest kõik ei pea olema täiuslikud romaanikirjanikud nagu Thomas Mann, iga ajastu vajab ka ulja sulega tekstiseiklejaid.

Samas rebib debüütteose mõningane saamatu efektitsemine ja “keel põses” stiil katet ka kirjaniku meistritöölt “Euroopa kevadelt”, andes aimu, mis peitub autori käekirja varjus.

Nõuame konstruktiivset edevust

Kas romaanikirjanik võib olla edev? Võib, isegi peab! Aga seejuures teeb ettevaatlikuks, kui lugeja aimab sest edevusest kirjutuse uljuse ja julgete mõtete eksponeerimise kõrval kirjaniku meeldida tahtmist. Kas Joyce oma “Ulyssesega” tahtis kellelegi meeldida? Ei, “hullu panemine”, pöörane sütitav tekst ei vaja kainet arvestust tagamõttega tõmmata publik kaasa nagu tele-show’s.

Colling Nielseni puhul võib flirti populaarsusega aduda, “Mount Kopenhaagenis” rohkem, “Euroopa kevades” palju vähem. Seejuures on “Euroopa kevad” märksa ligitõmbavam teos, aga mitte efekti tõttu, vaid kirjaniku lopsakad kujundid ja mahlakad võtted on muutunud küpsemateks ja õnnestunumateks.

Siiski, kaht romaani liites saame justkui eduka eksamisoorituse õpiku “Kuidas kirjutada moodsat menuromaani” järgi. Kuidas ilukirjanduslik teos saaks meedias tähelepanu? Paneme loomad rääkima! Seda teadsid juba vanad kreeklased.

Aga kuna antropomorfsusest üksi on vähe, siis teeme ka vastupidise tehte ja paneme inimesed lindudena lendama. Et on XXI sajand, siis lisame droonid, ja muidugi tehisintellekti ammendamatu temaatika. Ja surematus. Surematus, ja superkangelane, kelleks sedapuhku võiks olla magnetmees. “Tema jaoks oli normaalne, et laubal on paar masinat, kuklas mikser ja et väikesed esemed katavad teda ühtlase kihina, nõnda et maas istudes meenutas ta väikest metallihunnikut” (“Mount Kopenhaagen”, lk 86). Küllap vihjab autor siin puuga või metallhaamriga pähe ka moodsa aja inimese masinaks muutumisele, aga kujutage ette installatsiooni, kus inimene istub, mikser kuklas. Et nojah, noh. Astume edasi, ning ei kõneta see troop tugevamalt ka kirja panduna.

Teemaderingi valikul võiks sõeluda meediat: ökokatastroofi lävel seismine, islamiterrorism, pagulased, anoreksia, populism, maale elama minek pärast linnastumise kataklüsme. Viskame pilgu ka kultuurirubriiki ja lisame sealt kübekese kunstikriitikat, näidates, milliste vaimsete ja füüsiliste jõhkrusteni võib viia kunsti kommertsialiseerumine: autorlusevargusest rängemate roimadeni. “”See on ilge, see on seksistlik, see on provokatiivne. See saab väga menukaks,” ütles Elisabeth ja sõi rahulolevalt edasi” (“Euroopa kevad”, lk 267).

Sama ütlus võiks olla Colling Nielseni moto. Elu või isegi seksi vallast puistab autor krõbedaid, lausa nilbeid stseene ebavõrdsest kooselust, kus rikas vana jorss kosib verinoore ullikese. Oleks see film, keriks edasi, tekstis on millegipärast raskem lõike vahele jätta. Seda enam, et tõlkija Eva Velsker vahendab autorit mahlakas keeles ning on enamasti suutnud mõlema teose tõlkimisel vältida eesti keele ilu ja võlu ähvardavat estorantot.³

Äratundmisahastus

Kaspar Colling Nielsenil ei ole piire ees, ent fookus püsib ja kirjanik hoiab rooli kui ralliäss. Mõnes kurvis sõidab pisut välja, aga üle katuse ei käi “Euroopa kevades” kordagi. Hullemat pauku ei tule ka “Mount Kopenhaagenis”, sest see raamat on ebakindlama käega loodud ning tempo raugem, ainult kujundid on muinasjutulisemad. Lisaks eeltoodud näidetele on “Mount Kopenhaageni” tegelasteks vampiirid ja aiapäkapikud; veenvaim, isegi ülimeisterlik on seejuures kõige realistlikum jutt ses novellikestest koosnevas romaanis – “Tennisemeister”.

Kas kunst võiks pakkuda pelgupaika või peaks peegeldama tegelikkust? Võibolla mitte kumbagi. Ehk mõjub enim kunst, mis poeb inimese sisse ja teeb seal pisut õõnestustööd. Pannes kahtlema ja mõtlema, avades vastuvõtja mõistuses diversiooniakte korraldades neid uksi, mida vastuvõtja oma aruga kiivalt kinni on hoidnud. Välised efektid on nendele ustele nagu iminapaga nool mängupüstolist: heal juhul korraks kinnitub, kukub siis tolksti alla, uks aga jääb suletuks.

Collin Nielsen näib oma romaanides liialt lootvat välistele efektidele, ent stopp! Kas see pole hoopis minu kui lugeja takerdumine sellesse, mis kohe esimesena tulukeste vilkudes silma kargab? Pruugib kirjanikul kõnelda Euroopa tänastest ja homsetest kitsaskohtadest poliitiliselt ebakorrektses laadis ja kohe hakkavad kriitikud nimetama Taani Houellebecqiks.⁴ Räägid tehisintellektist ja droonidest, teadusajakirjanikud võtavad tuld ning Hollywood teeb filmi. Houellebecqi iseloomustab vaevutajutav, aga ka vaevu talutav psühholoogiline pinge, mis Colling Nielseni ühiskondlikus satiiris puudub, ehkki Houellebecqi “Alistumisega” tasub “Euroopa kevadet” võrrelda kas või islamiteema pessimistliku kajastamise tõttu.

Mis peitub aga Colling Nielseni ridade vahel? Hirm. Hirm ei ole iseenesest defitsiit. Hirmu sisendab ka maskis halb uus koroonailm. Selleks ei pea küünitama romaani järele – avagem mõni uudisteportaal, kohe on kohutavad sündmused silme ees. Ent Colling Nielsen näitab “Euroopa kevades” hirmu naeru kaudu, me naerame ju ka ebamugavusest. Ja oma musta huumoriga õnnestub tal luua kõverpeegel maailmale, mis enam kõverpeeglit ei vajagi, sestap ongi see kirjanikule keeruline ülesanne.

Suurtest asjadest hirmsamad on isikud lähivaates. Colling Nielsen ei ilusta oma kangelasi. Ilukirjanduses võiks esineda tegelasi, kelle sisse me kardame minna. Äratundmiskogemus ei pruugi olla rõõm. Tegelased, kelle mõtteis ringi liikudes lugeja avastab: ohoo, mina tulen minu poole. Tere! Või pigem vaataks sellest vastutulevast endast mööda, nagu juhututtavast tänaval? Teeks, nagu poleks näinud. Mis see “Tere!” ikka maksab. Säästame ühe pilgu ja emotsiooni. Olemegi pääsenud!

Aga ei, teisel leheküljel, järgmise tegelase sees tuleb jälle mina mulle vastu, seekord pole enam pääsu. Selliste dilemmadega tahaks lugejana tegelda, labaselt öeldes, et kirjanik poeks naha vahele. Täpsemalt ikka hinge sisse. Ja mõne kangelase puhul see võbeleva kontakti loomine Colling Nielsenil õnnestub. Näiteks vana tüse täitmatust elumehest kunstnik Christian on karikatuurne, ent veenev. Temas on kõik inimlikud nõrkused, igaüks leiab lugedes oma.

Kuna ilmselt Colling Nielsenile meeldib karaktereid rohkem alustada kui lõpetada, jääb üüratu tegelaste galerii ebaühtlaseks mõlemas teoses. Tegelased võiksid olla üdini läbimõeldud, raamatusse jõudev oleks jäämäe tipp, pisike veepealne osa, ülejäänu asub autori peas ja märkmikus. Antud juhul tundub, et midagi pole varju jäänud, kõik on välja pandud, aga paiguti seda fluidumit, millest peaks koosnema üks fiktiivne tüüp, ikkagi napib.

Pudrumäed või sees

Niisiis, mis on Kaspar Colling Nielseni võimatu missioon?

Heaoluühiskonnast on järel oaasid, Lääs muutub tagasi klassiühiskonnaks, kompetentsed väljapaistvad inimesed, kes peaksid tegelema inimkonnale helgema tuleviku rajamisega, rajavad selle endale, et sattuda Lollandi paradiisi või Mount Kopenhaagenile. Vägisi meenub ka Andrei Ivanovi Lolland, kuhu võtsid teekonna ette Hanuman ja Jevgeni.⁵ Need kaks kirjanikku on pigem vastandid, sest Ivanov kirjeldab protsesse sees-, aga Colling Nielsen välispidiselt. Kuid nende kahe peale kokku saame päris tülgastavalt õudse ja naljaka Lollandi.

Moodsa elu tupikutesse viinud nähtuste kirjeldamisel kasutab Colling Nielsen lisaks satiirile, ulmele ja groteskselt pseudoajakirjanduslikule ühiskonnakriitikale transgressiivsust, popkultuurilist kompetentsi ja puhast punki (isegi mitte niivõrd küber-) ning tema sotsiaalne tundlikkus ei ole kindlasti pelgalt deklaratiivne. “Euroopa kevad” on nagu suure kirjaniku pisut ulakas ja lohakas noorpõlveromaan, mis kunagi saab kultuslikuks (märke sellest staatusest juba leidub nii Taanis kui laiemalt Euroopas).

Mulle tundub, et tema teoste alltekstiks ei ole hoiatada Euroopat privilegeeritute egoismi tekitatava katastroofi eest. Võibolla annab kirjanik saavutustele rõhuva maailma naeruvääristamise teel märku elu pisut lõdvemalt võtta, mis kokkuvõttes teeb sama välja.

Teosel on palju miinuseid ja mõni pluss, ning need rasvased plussid kaaluvad miinused üles, sest anname andeks lopsakale loojale tema pisikesed puudused, nagu seltskonnas on mõnele vaimutsevale hurmurile rohkem lubatud kui vaimukale tuimurile. “Euroopa kevad” on nagu Euroopa kevad 2020: õel, aga meeldejääv. “Mount Kopenhaagen” aga – sinna otsa peab igaüks ise ronima, ei tahaks oma negatiivse hinnanguga mäe ette tara ehitada, sest kui “Euroopa kevad” loetud, tuleb see mägi ka Muhamedi juurde.

Allikad:

1 Hana Hasanbegović, A bleak and violent future. – The Murmur 19. VIII 2017. http://murmur.dk/a-bleak-and-violent-future/
2 Marvel Riik, Nats natsionalistlik ja ropult ülbe Euroopa dikteerib tulevikku. – Õhtuleht 5. XII 2019.
3 Vt Jaan Kaplinski, Eesti, estoranto ja teised keeled. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020.
4 Keiu Virro, Rääkivad loomad, maju värvivad droonid ja mässavad moslemid. – Eesti Päevaleht 30. X 2019.
5 Peetud silmas Andrei Ivanovi nn Skandinaavia triloogiat, kuhu kuuluvad “Hanumani teekond Lollandile”, “Bizarre” ja “Kuutõbise pihtimus”. Triloogiale järgnes (sisuliselt eelnes) “Batüskaaf”.