Andres Viisemann: kui võim saab ühistest väärtustest tähtsamaks. Miks kuld kallineb?

Andres Viisemann I Foto: LHV

See aasta on olnud täis ootamatusi ja suuri pöördeid nii igapäevaelus kui ka finantsmaailmas, mis peaks peegeldama päriselu majanduslikku toimimist. Ka kõige lennukama fantaasiaga koolijüts poleks suutnud aasta alguses ette kujutada näiteks seda, et koolimajad pannakse peaaegu kõikjal maailmas mitmeks kuuks lukku.

Finantsmaailm on toiminud sürreaalsuse piirimail juba aastaid. Samas on just viimasel ajal tulnud absurdseid olukordi ja otsuseid ette sedavõrd ohtralt, et pidepunktid, mis aitaksid eristada reaalsust sürreaalsusest, muutuvad järjest pehmemaks ja hajusamaks.

Kes oleks suutnud prognoosida, et pärast pankrotiavalduse esitamist võib mõne ettevõtte aktsia hind tõusta üle 100%? Üleilmselt tegutsev autorendiettevõte Hertz esitas juunis pärast raskustesse sattumist pankrotiavalduse, kuid hakkas tänu investorite kasvanud huvile valmistama ette aktsiate avalikku pakkumist börsil. Ametivõimud tõmbasid sellele plaanile siiski kriipsu peale, sest aktsiaemissioonist saadud raha oleks läinud lihtsalt võlausaldajatele.

Eks igale asjale ole võimalik leida seletus, aga kuskilt jookseb piir, kus mõistus hakkab tõrkuma. Minu jaoks saabus see piir üsna ammu, 2014. aastal. Tookord langetas Euroopa Keskpank oma peamise intressimäära –0,1%-le, mis tähendas seda, et intressi ei maksa mitte hoiuse vastuvõtja, vaid hoopis raha hoiustaja. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga vanamoeline.

Praeguseks on Euroopa Keskpank langetanud hoiustamise püsivõimaluse intressimäära veelgi ning praegu on see –0,5%. Selle tulemusel pakuvad peaaegu kõik Saksamaa valitsuse võlakirjad lõpuni hoidmise eest kindlat kaotust ja negatiivsete intressimäärade luksust saab kasutada ära isegi väga kõrge võlakoormaga Itaalia valitsus.

2020. aastal on aga sündmused arenenud sürreaalsuse poole täiesti teisel tasemel kiirusega. Kui veel veebruarikuus oli Ameerika Ühendriikide tööpuudus poole sajandi madalaimal tasemel (3,5%), siis juba aprillis oli see tõusnud kõigi aegade kõrgeimale tasemele (14,7%). Teisalt, ehkki esialgu langes USA suurimate ettevõtete käekäiku järgiv S&P500 indeks 34%, siis juuli lõpuks oli USA aktsiaturg tagasi varasema tipu lähedal.

Kaitse absurdsuse eest

LHV pensionifondide tähelepanu on olnud pikemat aega ja kasvavalt reaalvaradel, näiteks kinnisvaral. Peale selle oleme hoidnud silma peal toormesektoril, kuid seni, kuni maailmamajandus ei näita kasvu taastumise märke, ei ole põhjust oodata ka tööstusliku toorme nõudluse kasvu.

Üks maavara siiski eristub meie praeguses absurdses ja ebareaalses maailmas teistest: järjest rohkem investoreid on hakanud nägema kullas taas mõõdupuud, millega mõõta teiste varade väärtust. Kuld muutub üha säravamaks keskkonnas, kus riigid on loobunud igasugusest eelarvedistsipliinist ning keskpangad ei häbene ega isegi püüa leida õigustusi riiklike kulutuste rahastamiseks.

Kui kõige väiksema riskiga riikide võlakirjadesse investeerides on „tänu“ negatiivsetele intressimääradele tagatud kindel kaotus, siis kulda hoides püsib vähemalt lootus midagi teenida. Kullale kui investeeringule lisavad sära ka maailma kahe suurima majandusega riigi järjest pingestuvad suhted ja kasvav sotsiaalne ebavõrdsus koos sellest tuleneva rahulolematusega.

Kui võim saab ühistest väärtustest tähtsamaks

Lehitsesin mullu septembris Citigroupi strateegi Matt Kingi analüüsi „Where to put money amid the bear market in trust“. Sealt jäi mulle mällu üks slaid, millel oli kirjeldatud seda, kuidas demokraatia olemus võib muutuda, kui poliitikute jaoks saab võim tähtsamaks kui väärtused.

Usaldus poliitikute vastu ei ole kahanenud mitte üleöö, vaid tasapisi pika aja jooksul peaaegu kõikjal maailmas. Ei ole võimalik panna näppu ühele hetkele ning öelda, et enne oli usaldus ja pärast enam ei olnud, ent mõni sündmus või aeg jääb siiski meelde.

Minu teadvus registreeris 2019. aasta kevadel Eestis esimest korda termini „parlamendi matemaatika“. Poliitika peaks põhinema väärtustel, matemaatika on aga väärtustevaba. Koalitsioonilepingu koostamist kirjeldasid asjaosalised kui vorst vorsti vastu kauplemist: nad võrdlesid ja hindasid, kes sai kõige pikema ja jämedama vorsti. Koalitsioonilepingu sõlmimisega oli saak ära jagatud ja ka kohustusliku kogumispensioni kaotamine otsustatud juba 2019. aasta suvel.

Rahvusvahelise Valuutafondi ja Eesti Panga pensioniteemalisel seminaril mullu 30. septembril teataski rahandusminister talle omase otsekohesusega, et asi on kindel: kohustuslik kogumine lõpetatakse, st muudetakse vabatahtlikuks; kui tahate, võite asja arutada, kuid ilma temata. Seejärel ta lahkus seminarilt. Asjaosalistel jäi üle üksnes jälgida selle otsuse seaduseks vormistamise protsessi.

Olin mõnevõrra üllatunud, kui muidu otsekohene rahandusminister andis tänavu augusti alguses Riigikohtu üldkogu ees tavalisest veidi ümmargusemaid vastuseid uue kogumispensionite seaduse ettevalmistamise kohta. Ajal, mil kohus vaheaega pidas, oli minister ajakirjanike ees siiski taas tavapäraselt sirgjooneline. Ta teatas, et kui Riigikohtu üldkogu ei langeta sobivat otsust, likvideerib valitsus teise pensionisamba täielikult.

Vabadus, vastutus ja iseotsustamine on ühiskonna jaoks kallid väärtused, kuid oleks absurdne muuta kõik kohustuslik vabatahtlikuks. Loodetavasti ei hakata kunagi nõudma näiteks kohustusliku põhihariduse kaotamist väite toel, et vanemad, kes tunnevad oma lapsi kõige paremini ja hoolivad neist kõige rohkem, võiksid anda ise neile parima ja personaalseima hariduse. Usutavasti on kõigile selge, et oleks demagoogiline väita, et kui koolikohustust ei oleks, siis hakkaksid koolid konkureerima ja pakkuma paremat haridust.

Teene asemel karuteene

Ainult naiivne või pahatahtlik inimene võib väita, et väljapakutud pensionireform suurendab konkurentsi ja aitab kasvatada tootlust. Valitsuse reformiga muudetaks senised väga pikaajalise vaatega pensionifondid lühiajalise (umbes 12 kuud) perspektiiviga fondideks! See kitsendaks märkimisväärselt nende võimalusi valida investeeringuid ja muudaks fondid omavahel veelgi sarnasemaks.

Pole niisiis kahtlust, et valitsuse läbisurutud seadus mõjutaks pensionifondide tootlust negatiivselt ja vähendaks konkurentsi ning seaks need, kes investeerimist jätkavad, praegusest halvemasse seisu. Nimelt väheneks pensionifondide maht, tõuseksid teenustasud ja kasvaks negatiivse tootlusega võlakirjade osakaal fondides.

Seaduses pole ühtegi punkti, mis laiendaks pensionifondide investeerimisvõimalusi. Aga ega see ei olegi valitsuse jaoks oluline, kui peaeesmärk ja poliitiline otsus on kohustuslik kogumispension kaotada ning ühiskonnale pakutud lahendus seisneb üksnes valikus kiire ja aeglase likvideerimise vahel.

Valitsuse väljapakutud pensionireform jätaks küll (esialgu) alles praegused pensionifondid, kuid hävitaks kolme sambaga pensionisüsteemi (üks asi ei saa olla samal ajal nii kohustuslik kui ka vabatahtlik), kus igal sambal on oma koht ja ülesanne.

On loomulik, et pensionisüsteem peab arenema ja muutuma koos ühiskonna väärtustega. Siiski on absurdne olukord, kus pensionisüsteemi arendamisse ja parandamisse suhtutakse samamoodi kui paari kuuga ärakorraldatavasse vorstikauplemisse ja saagi jagamisse.

Kui püüda 2002. aastal lõppenud pensionisüsteemi reformimise protsessist midagi õppida, siis seda, et kiirustamine ei anna head tulemust.

Kogumisfaas, millele kulutati veidikenegi aega, kukkus välja enam vähem. Seevastu väljamaksete faas, mille arutelud lükati edasi põhjusega, et sellega on aega tegeleda, pole hakanud tööle isegi nüüdseks, kui möödunud on 18 aastat. See ei tähenda, et pensionkindlustus on halb ja mittevajalik toode.

Praegusel koalitsioonil pole jäänud teise samba likvideerimise plaani lihvimise kõrvalt aega tutvuda sellega, mida likvideeritakse. Mille muu kui huvi ja aja puudusega saaks seletada justiitsministri vastust Riigikohtu ülemkogule, et koalitsiooni reformiplaan vähendab diskrimineerimist: edaspidi saab ju pensionifondiga liituda igas eas.

Erinevalt praegusest olukorrast oli kogumispensioni süsteemi loomise ajal Isamaa ridades poliitikuid, kes mõistsid, et lühikese aja jooksul pensionifondi tehtud väikestest maksetest koguneb ainult väike summa, ja kui maksta see välja pika aja jooksul, kujunevad väljamaksed üliväikesteks. Lühikene kogumisperiood valmistaks pigem pettumuse ning poleks praktiline, mistõttu 2002. aasta reformi ettevalmistades taheti niinimetatud diskrimineerimisega kaitsta inimesi, kellel poleks jäänud kogumiseks piisavalt aega.

Tagantjärele targana saab öelda, et 18 aastat tagasi oleks võinud keelata hoopis pensionikindlustuslepingute sõlmimise (pakkumise) juhul, kui väljamakstav summa on alla 10 000 euro või kuni 2030. aastani, kui turg on piisavalt suur, et pakkuda töötavat toodet. Praegu valitseb oht, et kogumispensionite seadust muudetakse nii, et Eestis ei tule kunagi pensionikindlustust.

Ma loodan, et Eesti on riik (ja jääb selleks), kes juhindub reeglist „Kellel on võim, sellel on ka vastutus“ ning ei võta omaks maailmas järjest levivat röövlimoraali „Kellel on võim, sellel on ka õigus“.

Niikaua, kuni usaldus riigi ja selle emiteeritud raha vastu on maailmas langustrendis, liigub kulla hind tõenäoliselt ülespoole, või õigemini raha väärtus kulla suhtes kahaneb. Ratsionaalsus on out ja absurdsus in.

***

P.S. Kui arendada kohustusliku põhihariduse vabatahtlikuks muutmise näidet veel samm edasi – sest, nagu Urmas Reinsalu ütleb, ei ole vabadust ka tänases Eestis liiga palju –, siis ei peaks riigi põhiseadusest tulenev ootus olema kõrgem, kui igale Eesti lapsele ainult riikliku kehalise kasvatuse tagamine. Teadsid ju juba vanad kreeklased, et terves kehas on terve vaim.

Seega võiks olla kehaline kasvatus haridussüsteemi esimene sammas. Kõik muu võiks jääda laste ja lastevanemate enda otsustada ning olla haridussüsteemi teine sammas.

Kuna lapsevanemad on vastutustundlikud ja nende enda pension hakkab tulevikus sisuliselt sõltuma lapse võimete maksimaalsest arendamisest niinimetatud koolieas, siis pole kahtlust, et nad hoolitsevad oma võsukeste eest nii nende kui ka iseenda parima äranägemise järgi. Vajaduse korral asendavad nad geograafiatunnid soojamaareisiga ning ajast ja arust kooliraamatute asemel võib osutuda mõistlikuks osta uus, kiire ja suure ekraaniga nutitelefon, mis toob taskusse kogu maailma.

Uus olukord paneks ka koolid konkureerima ja tõenäoliselt paraneks hariduse kvaliteet, samal ajal kui kulud haridusele alaneksid.

Ühiskonnaõpetus võiks saada haridussüsteemi kolmandaks sambaks. See tähendab, et vanemad, kes tahavad olla kindlad, et laps hoolitseks nende eest vanaduses keskmisest paremini, saaksid seda õppeainet maksusoodustuste toel ekstra edendada.

Ma usun, et kellelgi ei teki kahtlust, et selline plaan on põhiseadusega kooskõlas ning aitab kaasa sidusa ja põlvkonnaülese ühiskonna ehitamisele. Ühtlasi võetaks raske koorem Parvel Pruunsilla ja Helir-Valdor Seederi õlgadelt, kes võitlevad Eesti rahva ja kultuuri õitsengu eest.

Rahvusvahelist statistikat uurides võiks üsna kindlalt väita, et kirjeldatud haridusreform tooks kaasa loomuliku iibe kasvu ja väljarände vähenemise ning aitaks minimeerida vaskpoolsete ideede ja nähtuste (nagu pension) levikut ühiskonnas. Samuti oleks reform majanduslikult tõhus – vähemalt järgmiste valimisteni – ja tihendaks põlvkondade vahelist sidet.

Ja kui vanemad sunniksid lapsed peagi pärast käimaõppimist tööle, siis võib ka seda mõista. On ju praktika kõige parem kool. Ühtlasi lahendataks sellega raskesti mõistetav finantsmatemaatika probleem: mis mõte on investeerida praegu, kui tulu tuleb alles aastate pärast? Kui laps omandab hariduse töö kaudu, on see mõlemale poolele kasulik lahendus: kogu pere saab rohkem tarbida ja riik saaks tänu tarbimismaksudele rikkamaks.

Allikas: LHV finantsportaal

Andres Viisemann

Andres Viisemann

Andres Viisemann on LHV pensionifondide juht. Loe artikleid (9)