“Palun neli kirsimoosi! Siis veel kaks rabarberiveini… ja andke see kokaraamat ka… ei, andke kaks!” – “Kas panen moosid-veinid paberkotti?” – “Oo, nii ilusad kotid, pange igale veinile eraldi kott kaasa, need lähevad otse kuuse alla.” – “?” – “No kaugel need jõulud enam on, linnast ju teie kaupa ei saa ning vaevalt me enam Peipsiveerele satume. Teate, pange juba igaks juhuks üks vein veel.”

Kui olen arve kokku löönud ja nutitelefoni makseterminaliga ühendanud, vabandades samal ajal, et makse võib pisut aega võtta, kuna võrk on aeglane, hüüatab nooremapoolne pereema “Issand, ma unustasin ju Ivantšai, lisage palun kaks teepurki ka veel arvele”, ise samal ajal kohmetunult naeratades. Ütlen, et kõik on hästi, muretsemiseks põhjust pole, löön arve uuesti kokku. Kiikan aknast välja ja näen, et õue peale on taas tekkimas väiksemat sorti järjekord. On tavaline kolmapäev ja see tõotab tulla rahvarohke. Nagu seda on tegelikult olnud ka kõik eelmised päevad. Süda on rõõmus, aga keha tunnetab juba väsimusemärke.

Kevadel, kui koroonastatistikat jälgides mitmeid kordi suvehooaja algust edasi lükkasime, ei osanud keegi ennustada, mis suvel tegelikult saama hakkab. Jah, oli neid, kes arvasid, et siseturism lööb õitsele, aga eks oli ka neid, kes ennustasid, et majandushoop on olnud juba sedavõrd tõsine, et paljud enam ei toibu, eriti valguses, kus välisturistide arv jääb möödunud suvega võrreldes oluliselt väiksemaks. Sibulateel on tavapärasel suvel väliskülalisi umbes 30% ning kindlad me polnud, et saabuval hooajal siseturism tekkiva lünga täidab.

Lootust andsid nii Puhka Eestis kui ka tartumaisuse suvekampaaniad, aga ka üleüldine positiivne hoiak toetada kohalikku ettevõtlust ja kultuuri. Avamisnädala järel, kui Voronja galeriid oli külastanud tavapärasest poole rohkem huvilisi – hoolimata asjaolust, et jätsime ära avamispeo – hakkasime tasapisi mõistma, et koroonajärgne suvi saab olema eriline. Külastajaid saabus kõikjalt Eestist, paljud sattusid Peipsiveerele lausa esimest korda ja vähemalt sõnades lubasid järgnevatel aastatel kindlasti tagasi tulla. Kuulsime lugusid imelistest Eesti paikadest, kuhu isegi tahaks kunagi jõuda, ning kohtusime peredega, kes olid teel olnud juba kolm nädalat, tehes haagissuvilatega tiiru ümber Eesti. Paljud avastasid alles õhtu eel, et tore oleks piirkonda ööbima jääda, aga sel suvel saab spontaanselt Peipsi kohal tähti uurida ainult telkides, ööbimiskohad on täis. Ka söögikohad. Nii on paljudele galerii koduköögis valminud tomatisupp lausa päästerõngaks.

Külalised on nii muretud ja õnnelikud, et isegi “Kättemaksu” näitus tundub ilus ja kaunis olevat. Eks ta tegelikult ongi. Murenooti kuuleme vaid siis, kui keegi satub galeriiukse taha ajal, mil oleme juba suletud. Mõistame muret, aga mõista tuleb ka meid – majapidamis- ja aiatööd tahavad maal samuti tegemist. Aega tuleb leida ka taastumiseks.

Kaili on moosid ja veinid vahepeal ära pakkinud ning ulatab need õnnelikule omanikule. Järgmisena läheneb aknale kolme pisitütrega pere, kellest lühim on juba lastele paigutatud redelist üles roninud, et lõpuks ometi endale vahvel välja valida. Pereisa aga teatab valjult: “Käimas on suurim ettevõtluse mess Eestis!” – “Kus?” – “Siinsamas ja igal pool. Me oleme üles leidnud nii palju uusi väiketootjaid ja näinud, kuidas nad oma taludes kirglikult tegutsevad. Maitsnud head Eesti sööki ja joonud häid Eesti veine. See ON suurim mess eales, mis praegu käimas.”

Rõõmsameelselt tellivad nad punasesõstralimonaadi ning jalutavad seejärel, vahvlid näpus, suvekuuma galeriiaeda järjekordset “messiboksi” nautima. Hõikan veel, et kui väga palav hakkab, minge saunamajja, seal on praegu hea jahe ja näete ühtlasi teise näituse ka ära.

Õhtul, kui Kailiga külastusnumbreid kokku arvutame, peame mõlemad korraks lausa istuma, sest meid on väisanud juba 1000 huvilist rohkem kui möödunud aastal. Külastajaterohked augustinädalad, mil Sibulatee täitub värvikirevate sibulalettidega, on aga alles veel ees. Käimas on tõesti suurim ettevõtlusmess, tuleb nõustuda. Ootame teid külla!

10.08.2020, Varnjas