Kultuuriminister Tõnis Lukas sai neljapäeval valitsuskabinetilt suunise hakata välja töötama laulu- ja tantsupeo seadust, millesarnase võttis Läti vastu juba 2005. aastal. Endine kultuuri- ja justiitsminister Rein Lang peab seda aga ebavajalikuks ülereguleerimiseks, sest sel juhul ei oleks enam tegemist vabade inimeste vaba peoga, vaid pealesunnitud kohustuste ja õigustega riikliku üritusega. Kelle pidu on laulupidu?
Allikas: ERRi kultuuriportaal.
Lang tõi saates “Uudis+” välja 19. sajandil tekkinud saksa positivistliku õigusfilosoofilise koolkonna mõtteviisi, mille järgi peavad kõik inimtegevusega seotud asjad ühiskonnas olema riiklike regulatsioonide ja seadustega kaetud.
“See saksa positivism on läbi ajaloo murdnud tugevalt sisse ka Eesti mõtlemisse ja ka siin on inimesed väga altid kõikide ühiskondlike suhete reguleerimisele.” Ülereguleerimine ja kõige kohta seaduste vastuvõtmine on eestlastel justkui veres, leiab ta.
“Mina ei ole saksa positivistliku koolkonna esindaja. Minu jaoks on see selgelt mõttetu. Ühiskondliku paindlikkuse ja ühiskonnaasjade paindliku arendamise tagamine oleks palju mõistlikum.” Tema hinnangul tuleb teemale läheneda eraõiguslike suhete kaudu. “Ehk kõik see, mis ei ole seadusega keelatud, on lubatud. Inimesed saavad ilma seadusteta ka oma asjad korralikult aetud.”
Samuti tuleb Langi sõnul küsida, kas laulupidu on sündmus, kus kõik tantsijad ja lauljad on riigi huvides kohustatud osalema, või on see vabade inimeste vaba tahe ilma riikliku sunnita teatud perioodide järel kokku tulla, et laulda, tantsida ning end hästi tunda.
“Mina näeksin laulupidu ikkagi vabade inimeste oma peona, kuhu riik sekkub võimalikult vähe ja sekkub ainult selle toetamise kaudu.” Lang ei jaga seisukohta, et kõigel, mida riik toetab, peab olema ka seadus.
“Riik toetab inimeste ettevõtmisi ka täiesti ilma seaduseta, on seda kogu aeg teinud ja loodetavasti teeb ka edaspidi. Ma ei näe, et see oleks tohutu prioriteet hakata seda seadust kokku kirjutama.” Seaduse koostamine kätkeb endas ka väljakutset, et tuleb hakata mõtlema, mida sinna sisse kirjutada.
“Kui me kirjutame sinna ühe lause, et “riik on kohustatud igal eelarveaastal vajalikus määras laulupeo liikumist toetama”, siis on mul küsimus, mis on selle seaduse mõte. Kui me hakkame seda aga laiendama ja sellega inimestele õigusi ning kohustusi peale sundima, siis jõuamegi sinna, et tegemist ei ole vabade inimeste vaba peo, vaid riikliku tegevusega.”
Langi sõnul võiks samamoodi küsida, kas seadus tuleks vastu võtta ka autoralli maailmameistrivõistluste kohta, kuivõrd ka selle puhul on näiteks politseil, ühistransporditeenuse pakkujatel ning omavalitsusel omad kohustused, mis on olnud asjakohased ka laulu- ja tantsupidude ajal.
“Niimoodi võime jaburaks kätte minna, et iga suurema ettevõtmise kohta, mis hõlmab paljusid inimesi ja institutsioone, peaks olema seadus. Siis võiks neid muudkui kirjutada,” leiab ta.
Juhul kui Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutust on takistanud oma tegevuse paremal koordineerimisel ressursipuudus, siis tuleb riigiga läbi rääkida, et rahalist ressurssi oma tegevuseks juurde saada.
“Võti on vabade inimeste vabatahtlikus tegevuses. Kui me räägime laulupeost, siis on see vabade inimeste vaba pidu, mitte riigi pealesurutud skeem, millele ühelt poolt tagatakse politseiressurss, aga teiselt poolt öeldakse, et te peate laulma just neid laule. See ei ole tee, mida Eesti peaks minema.”
Lõppeks on see Eesti ühiskonna poliitiline valik, kas ta on riigi- või inimesekeskne ühiskond, leiab ta. “See vaidlus seisab meil veel ees. Täna on selge suundumus sinnapoole, et kuskil on mingi Riik, mis käseb, poob ja laseb ning muudkui kirjutab aga seadusi.” Kodanikuühiskond, kus inimesed saavad ka ilma seadusteta oma asjad aetud, on tema hinnangul täna väga selgelt surve all.
Rääkides võimalikust stsenaariumist, et laulu- ja tantsupidu hakkaks korraldama avalik-õiguslik institutsioon, tõi Lang välja põhimõttelise erinevuse – kui avalik-õiguslik institutsioon tohib teha ainult seda, mis on talle seadusega ülesandeks pandud, siis eraõiguslik institutsioon tohib teha kõike seda, mis ei ole seadusega keelatud.
“See tähendab, et seaduses tuleb täpselt ette näha, mida laulu- ja tantsupeo sihtasutus tegema hakkab. Siia ongi see saatan peitu pandud,” märkis ta ja lisas, et sel juhul tekiks poliitiliste jõudude vahel kohe ka debatt teemal, kuidas laulu- ja tantsupeo ning peoliste kohustusi ja õigusi kokku kirjutada.
“See oleks sel juhul riiklik pidu. Kas Eesti vajab riiklike pidusid või spordivõistlusi? Mina ei näe, et Eesti areng peaks sinna suunda minema, aga kindlasti on neid, kes seda näevad.”
