Kuna paljude jaoks on õnneks veel puhkuste aeg, sobibki sel teemal paar sõna rääkida. Nimelt puhkusest välismaal, mis sel aastal tundub sama haruldane nagu nõukogude ajal. Seejuures ei puhanud ma Lätis nagu Eesti inimestel tänavu kenaks kombeks ega teinud eriti väljasõite ka Eestis, nagu sel suvel südamele pandud on.
Artikkel on esmalt ilmunud ERRi kultuuriportaalis.
Põhjuseks polnudki see, et paljud Eesti ettevõtjad, majutajad ja toitjad ja jootjad karistavad kaasmaalasi patriotismi eest Lõuna-, Kesk- või Ida-Euroopaga võrreldes ning meie palkade juures täiesti fantastiliste ööbimis- ja restoranihindadega, või et Läti ei meeldiks, Läti on üks parimaid.
Sihtpunktiks sai valitud imeline Kreeka, kus olukord on kontrolli all ja külalised Eestist lahkelt oodatud.
Enne lende läbisime moraalse labürindi, mida Lufthansa oma klientidele mitu korda teateid saatmata lennuaegu tühistades ja muutes püstitada üritas. Need sekeldused on praegusel ajal aga tühised ning kohal me olime, Ateenas vastas fantoomikostüümes onklid, üll valged kombinesoonid, kummikindad ja tavalisest lopsakamad maskid.
Need meditsiinitöötajad kutsusid paljud reisijad, ka meie pere, kõigepealt koroonatestiboksi. Aasta tagasi kõlanuks nagu halb unenägu, aga argielu ulmefilmilike kõrvalnähtude üle pole samuti enam põhjust imestada, ning ilmselt hakkavad ikkagi varsti ka autod kahe meetri kõrgusel tänavast sõitma.
Kreekas on reeglid pisut rangemad kui meil. Näiteks peab ühistranspordis maski kandma. Enamus teenindajaid peaks Kreekas kandma maski. Kauplustesse sisenemisel tuleb seista ukse taga sabas, et sees poleks tunglemas korraga liiga ohtralt inimesi. Tänaseks kehtib maskikohustus juba ka supermarketites. Ent kõigi nõuete juures ilmnes nüansse, mis viisid ühele tagasihoidlikule järeldusele, milleni jõuan peagi.
Näiteks, Ateena trammis kohtuvad kaks keskealist maskis meest. Teineteist ära tundes rebivad nad maskid eest, kallistavad, ja Vahemere kombe kohaselt laksti mõlemale põsele põgus musi. Mõni nimetaks seda vastutustundetuks, aga eelkõige on see liigutav ja inimlik hetk ja muidugi naljakas ka.
Ateena kohvikute teenindajate uus mood on sanga pidi kõrva küljes rippuv mask. Nõude täitmine on pelgalt silmapilgu kaugusel! Me oleme sotsiaalsed olendid, nii eestlased kui kreeklased, maskid takistavad neil klientidega suhtlemast ja lisaks võiks Kreeka palavuses maskile kirjutada teises kontekstis populaarse loosungi: “I can’t breathe.”
Veel üks eluline hetk, sedapuhku peategelaseks inimene, kes tõesti kardab. Maskis ja kilekinnastes proua jälgib kioski ees hoolega vahet eelmiste ja järgmiste ostjatega. Ta ei osta aga vitamiinijooki. Vaid kolm pakki suitsu. Ja desob pakid ära.
Muigama panid lennunduse ohutusreeglid. Asetatakse küll lennukis võõrad inimesed üle ühe istuma, oh kui mõnus, palju ruumi, aga lennukist väljudes aetakse needsamad lahushoitud lendajad kahte bussi litskelt kokku, kusjuures busse on vaja ainult selleks, et sõidutada reisijad kaugemale testima, sest lennuk sõidab jaamas otse treppi ja mingeid busse poleks muidu vajagi.
Täiuslikud ei ole ei ametnikud ega lihtkodanikud. Eks vist olegi nii, et see viirus levib, kuni me oleme inimesed. Ja kui oleme taandunud robotiteks arvuti taga, siis on viirus võidetud. Siis hakkavad meile masinatest varsti üle kanduma arvutiviirused.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
