Kesksuvi tõi Fotografiskasse üle tüki aja uue näituse. Ignas Pavliukevičiuse installatsioon “Veekindel süda” (“Waterproof Heart”) on eriline mitmes mõttes. Esmakordselt on Fotografiska seinte vahel väljapanek, mille keskmes on fotokunsti asemel projektsioon 3D-avatarist. Erandlik on ka selle teekond Fotografiskasse: Pavliukevičius pälvis 2019. aasta lõpus Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna (Nordic & Baltic Young Artist Award) konkursil Fotografiska eripreemia, mis andis talle võimaluse korraldada fotokunstikeskuses isikunäitus.
Ignas Pavliukevičius on noor Leedu kunstnik, keda paelub tehnoloogia ning selle sidumine interaktiivse meedia ja kaasaegse kunstiga. Tehnoloogilise innovatsiooni tulemusena peegeldab tehisintellekt üha täpsemalt inimmõistust, emotsioone ja füüsilist välimust. Automatiseerimine ja digitaliseerimine vormivad seega meie arusaama, mida tähendab kellegi või millegi jaoks inimeseks olemine. Nii tekib küsimus, kas digitaalsed olendid suudavad väljendada empaatiat ja millal otsustavad inimesed, mis tundeid digiolevused neis tekitavad. Pavliukevičiuse näitus “Veekindel süda” püüabki sellistele küsimustele vastuseid anda.
““Veekindel süda” jutustab kurbusest, mida inimestena tunneme, kuid ei suuda kuidagimoodi väljendada. Usun, et igaüks meist on kogenud hetki, mil väga tahaks oma tundeid jagada või endast välja lasta, kuid sellegipoolest ei suuda öelda, mis on meie sees peidus. Selles on oma roll üleskasvamisel ühiskonnas, kus eriti poistele ja meesterahvastele õpetatakse meheks olemist ja selleks kasvamist – oma emotsioone alla surudes ja mitte nuttes,” kirjeldab Pavliukevičius oma installatsiooni sügavamat tähendust. “Nii õppisin minagi oma tundmusi alla suruma. Need on minu loomingu juured, kuid usun, et me kõik oleme midagi sarnast kogenud – kes rohkem, kes vähem,” jätkab ta.
Näitus uurib inimeste ja tehisintellekti omavahelist suhet
Väljapaneku keskmes on projektsioon 3D-avatarist, mis on programmeeritud näitama külastajate näoilmete põhjal õpitud tundeid. Näitusesaalis on kaamera, mis otsib külastajate näoilmetest emotsioone – kurbust, rõõmu ja ka nende kahe kombinatsiooni. “Otsisin oma loo jutustamiseks võimalust. Kasutasin tehisintellekti, mis on võimeline õppima ja mõistma inimeste emotsioone. Võrdlen end digitaalsete olenditega, ka üleüldisemalt, mitte ainult oma näitusel. Inimesed on loonud robotid, kel on osaliselt teadvus ja loomingulised oskused, kuid kes ei väljenda omaenda tundeid. Nii lõingi avatari, kes on võimeline seda tegema. See paneb mind aga küsima: mille poolest erinen ma mehe või inimesena sellest digiolendist? Kui ma ei suuda väljendada oma emotsioone, kas see muudab mind masinatega sarnasemaks? Või on ehk avatar minust inimlikum, kuna suudab väljendada tundeid,” jagab Pavliukevičius võimalusi, kuidas tema loomingut mõtestada.
“Veekindel süda” uurib seega inimeste ja tehisintellekti omavahelist suhet nii kunstniku isiklike kui ka postsotsialistliku põlvkonna kogemuste kaudu. Näitus on oma olemuselt unikaalne mistahes ajahetkel, kuna 3D-avatar õpib külastajate emotsioone järjepidevalt. “Kõik juhtub reaalajas. Tegu pole mänguga, mida saab kontrollida, ega eelsalvestatud videoga. Avatar elab ja reageerib külastajatele, muutudes iga tunni ja päevaga paremaks,” avab Pavliukevičius väljapaneku keskmes oleva digitaalse olendi tausta. Kui uurida, mis on Pavliukevičiuse arvates omadus, mis teeb inimestest päriselt inimesed, viitab ta empaatiavõimele. Ehk oskusele mõista ja tunnetada teiste inimeste emotsioone ning astuda sedakaudu ka nende kingadesse.
Kunst tähendab vabadust, mitte vastuseid
Pavliukevičius räägib loomingulisest inspiratsioonist kui sügavamast tundest tema sees, mida ta tahab paremini mõista või mis sunnib teda uudishimust või põnevusest uurima, taustatööd tegema ja lõpuks ka looma. Kui ta tunneb, suudab ta ka luua ja ühtlasi panna külastajaid midagi tundma. Samas ei näe ta kunstil ühiskondlikku rolli. “Kui kunstil on ühiskondlik roll, pole see enam kunst. Mulle tundub, et kunst tähendab eelkõige vabadust jutustada lugusid, väljendada tundeid, luua, ebaõnnestuda, saavutada edu ja lõhkuda piire. Nii on ka külastajatel võimalus väljapanekult üles leida omaenda lood,” tutvustab Pavliukevičius omanäolist vaadet kunsti mõtestamiseks.
Kui teadlased lahendavad probleeme ja disainerid töötavad konkreetsete lahenduste nimel, siis kunstnikud ei pea tema hinnangul vastuseid andma. Just see teebki kunsti Pavliukevičiuse hinnangul ilusaks, kuna külastajatel on võimalus luua püstitatud küsimustele omaenda vastused. “Näitusel “Veekindel süda” on mitu erinevat kihti, kuid küsides külastajatelt, mida nad sellest arvavad, olen tõdenud, et igaühel on omaenda lugu. Nii ei tahagi ma öelda, mida näitusel mõtlema või tundma peaks. Ei tasu peljata, kui midagi jääb arusaamatuks. Pigem suhestuge näitusega omal moel ja nii leiate selle loo ise üles,” jagab Pavliukevičius mõtteid, millise pilguga tema installatsiooni külastada võiks.
Tekst põhineb vestlussarjal “Fotografiska fotojutud” Ignas Pavliukevičiuse ja Andra Orniga (Nordic & Baltic Art Centre) Fotografiska Tallinnas 23. juulil 2020. Pavliukevičius pälvis 2019. aasta lõpus Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna (Nordic & Baltic Young Artist Award) konkursil Fotografiska eripreemia, mis andis talle võimaluse korraldada fotokunstikeskuses isikunäitus. Näitust “Veekindel süda” saab Fotografiskas külastada 24. juulist 6. septembrini.
