Olgu algsed arvamused millised iganes, aga tänaseks on selgunud, et see viirus oma pidevalt kasvava, tänaseks 198-ni jõudnud tuvastatud mutatsiooniga on tulnud, et püüda jääda. Mismoodi ja millises ulatuses meie elukorraldust muutes, pole tänaseks veel selge. Sest me ikka veel teame temast selleks liiga vähe. Aga karta on, et kuni pole tekkinud töötavaid vaktsiinioptsioone, oleme me jätkuvalt tema mõjude meelevallas. Arvatakse, et veel vähemalt aasta. Seda enam, et juba on näha teise laine tulekut nii Euroopas kui ka mujal.
Samas on ta asunud meie elu juba praegu märkimisväärselt mõjutama. Kuna me aga kipume enesekindlalt uskuma, et olemuselt inimesed ei muutu ja viirusest saame ka nagunii jagu, siis kõik need muutused on vaid ajutise iseloomuga ja mõne aja pärast taastub pandeemia-eelne olukord enam-vähem vanal kujul. Seejuures oleme me kannatamatud ja tahame, et see juhtuks võimalikult kiiresti. Seda nii poliitikas, majanduses kui ka sotsiaalses elukorralduses. Kardan, et päris nii see siiski pole. Kuigi tuleb nõustuda, et inimese põhiloomus tõepoolest eriti ei muutu. Küll aga muutub mingis osas tema elukorraldus. Tahab ta seda või ei taha.