Sel Eesti ja väidetavasti ka suure osa maailma jaoks tavatult kuumal suvel on mõtted laisad ja enesekesksed. Palav on ja me pole sellega harjunud siinkandis nii pikalt toime tulema. Mõnus tuuleke või vähemalt päikesevari ja külm jook on pigem need asjad, mis huvi pakuvad. Aga maailm ei seisa paigal ka sellisel ajal.

Loodus näitab oma jõudu

Üksteise järel tulevad hirmutavad teated looduskatastroofidest maailma eri paigus. Metsatulekahjud on ka meie maailmanurgas omandamas katastroofilisi mõõtmeid, millega me enam toime ei suuda tulla. Ajal, mil inimkond unistab Kuu ja Marsi koloniseerimisest ja asteroididel maavarade kaevandamisest, ei suuda, näiteks, isegi kõrgetasemelise, võimeka ja distsiplineeritud tehnoloogilise Jaapani ühiskond tulla toime seda maad järjest ründavate paduvihmadest tingitud üleujutuste ja ebatavaliselt kuumade ilmadega. See on toonud kaasa üksjagu arvukaid surmajuhtumeid ja üldist ahastamist.

Meil siin lähemal ei suuda nii kõrgelt arenenud heaoluriigi nagu Rootsi võimud tulla enam toime pretsedenditute metsatulekahjudega ja paluvad abi Euroopa Liidu teistelt riikidelt. Kreeka Attikas möllavast katastroofilisest tulekahjust ja selle hirmutavatest tagajärgedest kubisevad uudised näitavad pilte tervetest põlenud asulatest ja teatavad suurtest inimohvritest. Ka appi tõtanud teiste Euroopa riikide võimud on sunnitud samaaegselt hoolikalt jälgima omaenese territooriumil toimuvat prognooside valguses, et ka neil võivad iga hetk suurtulekahjud tekkida ja appi saadetud päästetehnika tuleb endal võib-olla hoopis tagasi kutsuda. Isegi USA 50.osariigi Havai vulkaanilise laava aeglasele pealetungile ei suuda inimesed midagi suurt vastu panna. Vaid põgeneda. Ainult Venemaa võtab veel rahulikult tema ülisuurel territooriumil mõõtmetelt teiste riikide looduskatastroofidest mitte väiksemaid, vähemalt territoriaalselt ulatuselt pigem isegi suuremaid üleujutusi ja metspõlenguid esialgu veel suhteliselt rahulikult.

Igal juhul näitab loodus inimesele oma tegelikku jõudu. Ja inimesel pole sellele piisavat võimekust vastata. Ilmselgelt on toimumas kliimamuutused, olgu nende põhjuseks inimtegevus, nagu on kombeks arvata, või hoopis fundamentaalsemad loodusseaduslikud protsessid, nagu Milankoviči tsüklid, mida võib-olla kiirendab ka inimtegevus, aga faktiks jääb, et tegelikult looduse vastu me ei saa.

Mis siis meil üle jääb? Alluda paratamatusele ja ahastada tagajärgede üle?

Jah, inimesel tuleb looduse suhtes ilmutada vajalikku respekti ja kui tahate, siis ka mõistlikku alandlikkust. Kuid a priori alla andma ka ei pea. Tuleks siiski kuidagi kohaneda, luua igakülgne valmisolek toime tulla vähemalt mingis ulatuses ka kõige hullemate tagajärgedega. Ratsionaalne mõtlemine kaldub pigem viimase variandi poole.

Plaan B vajalikkus

Selge see, et vältida halvimat täielikult või suuremas osas me tegelikult ei suuda. Loodus oli, on ja jääb meist võimsamaks. Küll aga saame me mingis ulatuses pehmendada negatiivseid tagajärgi enda jaoks siis, kui me mõistame, mis on meie võimuses ja võtame sellest tulenevalt ette vajalikud tegevused halbade tagajärgede minimeerimiseks. Näiteks kuuma mõju vastu loome ja kasutame jahutuse erinevaid võimalusi.

Päriselus ei juhtu ju kogu aeg halba ja on nii inimlik, et me harjume heaga ära ja jätame ettevaatusabinõud unarusse. Ühesõnaga, meil peaks alati olema valmisolek tulla toime prognoositavate ja ka mingis ulatuses ettenägematute eriolukordadega. Elik meil peab olema plaan B. Kaldun arvama, et see kehtib mitte ainult loodus- või inimtekkeliste katastroofide ja õnnetuste puhul, vaid laiemalt.

Kuna ükskõik millise inimkoosluse majanduslik võimekus hoida pidevas valmisolekus märkimisväärseid materiaalseid ja inimressursse toimetulekuks võimalike suurte protsesside negatiivsete tagajärgedega kogu nende ulatuses on paratamatult piiratud, siis omandab erilise tähenduse ratsionaalne planeerimine ja pikaajaline süstemaatiline tegevus oma paratamatult piiratud võimekuse arendamisel.

Mida ja kuidas – seda teavad kõige paremini spetsialistid, kes omavad teadmisi ja analüüsivad sügavuti nii taustaprotsesse ja võimalikke arenguid, kui ka vajaliku tegevusega seotud tehnilisi aspekte. Neid lihtsalt peab olema ja neid peab kuulama ja nende ettepanekutega arvestama igal tasandil – olgu riiklikul, kohalikul või isiklikul. Ning seejärel saadud soovitusi arukalt sünteesides teha omad järeldused ja kavandada oma vastavad tegevused.

Pisut ka poliitikast

Kas kõik eelnenu kehtib ka poliitika kohta? On ju poliitika siiski põhinev mingite ideede ja inimtegevuste summal. Samas poliitika tulemusena käivituvatel protsessidel on teatud sarnasus looduslikega. Seega on täiesti võimalik, et subjektiivselt tekkivate ideede realiseerimisel võib poliitika viia objektiivselt isegi katastroofiliste tagajärgedeni.

Hetke kuumim näide on Venezuela. Aastaid seal harrastatud chavism kui poliitilise populismi apoteoos (tuletatud selle käilakuju, endise riigi liidri Hugo Chaveze nimest) on viinud selle väikese, kuid maailma kõige suuremaid tõestatud naftavarusid(!!) omava riigi täielikku pankrotti ja majanduslik-poliitilisse kaosesse.

Meile lähemale liikudes võib analoogse näitena tuua Kreekat ja seal pikemat aega valitsenud muretut majanduspoliitilist tegevust. Kuid Euroopa migratsioonikriisi puhulgi võib leida sarnaseid elemente, kus headest kuid ebaratsionaalsetest kaalutlustest kantud poliitilised otsused on üheks põhjuseks vägagi suurtele negatiivsetele ühiskondlikele protsessidele.

Ja kuidas siis saaks veel ilma kõige rohkem kõneainet ka sel suvel pakkunud USA presidendi Donald Trumpi algatatud muutustest seni kehtinud globaalses elukorralduses. Jättes kõrvale selle maailma juhtriigi presidendi isikliku spetsiifilise käitumismalli tuleb konstateerida, et tema poliitiliste initsiatiivide taga seisab üks üpriski mõjukas ja traditsionaalne mõttesuund Ameerika poliitilises tegelikkuses.

Olgu sellega kuidas on, aga selle suve sündmused küll traditsioonilist „hapukurgi hooaega“ pole pakkunud. Põhja-Korea „denukleariseerimist“ (mida iganes see tegelikult ei tähenda) väidetavalt käivitanud tippkohtumine Singapuris, G7 riigijuhtide kohtumisel ilmnenud USA vs. ülejäänud lääneliitlased seisu ehmatav järellainetus, NATO tippkohtumise mitmetahulised väljundid, Trumpi käivitatud mastaapne tariifisõda seni vastupidiselt arenenud maailma vabakaubanduses ja lõppeks hiljutise Helsinki tippkohtumise alguses murettekitavalt ja seejärel pigem vastuoluliselt mõjunud pilt peaks meiesuguse väikeriigi kutsutud ja seatud viima paratamatult tunnetuseni, et me vajame plaani B. Sest määramatuse aste rahvusvahelises poliitilises korralduses jätkab kasvamist ja koos sellega ka vajadus valmisolekuks ootamatustega toimetulekuks. Alternatiivsete arengustsenaariumite pidevanalüüsist rääkimata.

See, mis toimub globaalareenil, käib üle meie pea, kuid me vähemalt peaks aru saama toimuvast ja võimalikest arengutest, eriti veel, kui nende tulemustest sõltub meie riigi saatus ka siis, kui me neid ise suunata eriti ei saa. Aga valmis olla negatiivsete tagajärgede pehmendamiseks peaks olema iseenesestmõistetav. Vähemalt oleks see ratsionaalne.

Seejuures peame aru saama, et vastav võimekus omab hinda ja see on kallis. Midagi pole parata, seda tuleb maksta, aga seejuures võimalikult efektiivsel viisil, mitte vaid emotsionaalsetel alustel raisates. Loodan, et Eesti ühiskond seda mõistab ja riigi masinavärk on selleks võimeline… Sest meil pole tegelikult ju valikut!

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (100)