2.–7. märtsil pidi aset leidma noortele muusikutele suunatud pika ajalooga festival Tudengijazz, kuid viirus lõi taas sisse. Meenutusi festivali ajaloost jagab jazzmuusik Peedu Kass ning pikima traditsiooniga jazzfestival läheb siiski edasi: septembris.
Artikli autor Peedu Kass on eesti muusik, tuntud basskitarristi-
“Ringilt teine väljasõit, edasi veel natukene maad 70 alas, kuni jõuan märgini, mis tähistab asula lõppu. Nüüd ei peata mind enam miski, sest juba olengi kihutamas oma esimesele tõelisele ülesastumisele – ehedale jazzkontserdile, isegi jazzfestivalile! Hetk hiljem kostab käigukangi juurest kriginat, proovin käiku vahetada, mispeale kostab veelgi valjem kolks. Pöörded tõusevad lakke, aga ratastest kaob jõud. Sõtkun närviliselt sidurit, kuid ainsaks tulemuseks on undav mootor ja kärssanud õli haisust täitunud salong. Autost kostab paar krõbedamat sõna ja juba valingi sõbra numbrit, kel pagassis alati puksiirköis ja krokodillid vedelevad.”
Just selliselt algas minu ülesastumine 2005. aasta Tudengijazzi festivalil. Õnneks ei tõmmanud Corolla söestunud siduriketas mu unistustele kriipsu peale ja mõni tund hiljem olime siiski oma trioga laval. Tartu kitsas prooviruumis lugusid leiutades hakkas juba tunduma, et oleme kindlasti keskmisest kõvemad mehed ja häbeneda pole midagi! Pool tundi peale meid esinesid andekad noored Pärnust ja hiljem veel mitu koosseisu Tallinnast. Oioi – tabas arusaamine, et peale meie on ka teisi noori, kellel sõrm lippab, aga lisaks veel millised ideed ja milline sound! Tõeline šokk saabus järgmisel õhtul, kui esinesid tudengid Helsingist ja Stockholmist. Midagi sellist ei olnud ma veel oma elus kuulnud ega kogenud. Plaatidelt staare kuulata on üks asi, aga kui näed omavanuseid noori esitamas mängleva kergusega kõiksugu kaelamurdvaid passaaže, liueldes läbi arusaamatute taktimõõtude ja harmooniate, siis on see ühtviisi inspireeriv ja masendav.
Tudengijazzi menukas algus ja traditsiooni kujunemine
Tudengijazz ehk TUJA toimus esimest korda juba aastal 1982 ning pakub tänase päevani pinget noortele muusikutele, kuulajatele ja korraldajatele. Esimeste aastate korralduslik tuumikgrupp koosnes tolleaegse konservatooriumi (tänane EMTA) õpilastest, kellest minul õnnestus vestelda Villu Veskiga.
“Elasime ühiselamus ninapidi koos, kus siis sai õhtuti avameelselt unistada, ning nii see festivali idee meieni jõudis. Esimese asjana oli vaja saada heakskiit konservatooriumi komsomoli komisjonist, kus meie õnneks oli sel ajal tegev Riho Rõõmus.
Kui luba käes, asuti agaralt kava koostama ja esimene kontsert leidis aset Tallinna Muusikakeskkooli saalis Kivimäel. Muu hulgas esines TMKK Diksiländi ansambel, kus mängisid Meelis Vind, Jüri Leiten, Mart Sork, Tarvi Jaago ja Taavo Remmel, kelle kaastudengid olid meelitanud viiuli erialalt kontrabassi peale. Samuti astus üles Tiit Kalluste trio, kelle trumbiks olid läänest sahkerdatud jazzinoodid, ning Urmas Lattikase kvintett, kes esitas juba originaalmuusikat. Kohal olid ka esimesed väliskülalised vennasvabariikidest, kellest kõige tugevama mulje jättis Armeenia pianist Mikael Zakaryan. Tema mäng oli tavapäratult põhjamaine, karge ja lüüriline ning sellist improvisatsiooni stiili polnud siinmail veel kuuldud, mistõttu rääkisid kohalikud muusikud temast veel aastaid.
Järgmisel aastal laienesime tänase Tallinna Tehnikaülikooli aulasse, kus õhtut lõpetama oli palutud juba professionaalidest koosnev Lembit Saarsalu kvartett. Tänapäeval on seda veidi raske ette kujutada, kuid
publiku saamisega ei olnud meil vähimatki probleemi. Inimesed voorisid sisse uksest ja aknast,” meenutas Veski.
Algatatud festivalist sai iga-aastane traditsioon ja noorte muusikute kasvulava. Ainult kolmel aastal – 86, 89 ja 90 – jäi festival toimumata. Kui keegi korraldajatest jõudis ülikooli lõpetada, siis jäi ta enamasti organiseerimisest eemale ja nii tekkiski olukord, kus 90ndate alguses, peale kahe-aastast pausi, hakkas jazzikriitik ja helirežissöör Mati Brauer otsima inimest, kes festivali traditsioonile uuesti elu sisse puhuks. Sõelale jäi noor muusikatudeng ja aktivist Eero Raun, kes oli korralduslikud tuleristsed saanud alternatiivmuusika festivalilt NoorteMuusa.
“Ajad olid üpris hullud! Riigis valitses hüperinflatsioon, sponsorrahasid sai käia lunimas isikliku hoiuraamatu peale hoiukassas. Trummikomplekt õnnestus soetada ühe Kalinini rajooni miilitsa käest, kes valmistus kiiresti kodumaale pagema. Paljudel inimestel ei olnud siis veel lauatelefonigi, mistõttu tuli esinejaid vahel otsimas käia Otsa kooli klassiruumidest või koduustele koputades,” pajatab Eero Raun.
Vaatamata kõikidele raskustele taastus festivali traditsioon 1991. aastal ja on sealtpeale teoks saanud igal aastal. Lisaks kodumaa parimatele kaunistasid programmi ka esimesed ansamblid läänest, eesotsas Heinz Affolteri (Šveits) bändiga 92. aasta festivalil. Ka mitmed Soome esinejad jõuavad järgnevate aastate jooksul Tudengijazzi programmi. Tänu Tallinn-67 festivalile on Eesti jazzi maine endiste Nõukogude Liidu aladel jätkuvalt tugev, mistõttu väisavad programmi ka tunnustatud profid, nagu Igor Bril Venemaalt või Petras Vyshniauskas Vilniusest. Aastal 1990 alustas ka rahvusvaheline muusikafestival Jazzkaar – võib öelda, et jazzirevolutsioon on uues vabariigis hoogsalt alanud!
Õhinapõhine korraldus ja jätkusuutlikkus
Festivali korraldamine liikus uute eestvedajate kätte keskmiselt iga paari-kolme aasta tagant. Mõnel juhul kandus edasi ainult sündmuse nimi ja reputatsioon, mistõttu tuli korraldamise know-how ja masinavärk sageli nullist ehitada. Kuna kommertsmõõde asjal puudus ja ka siiani puudub, siis kindlasti on olnud palju pingelisi hetki eelarve koostamisel. Siinkohal oleks paslik küsida, kas õhinapõhine korraldamine on jätkusuutlik ning kas sellisena juhitav protsess saab igavesti kesta? Kõike seda arvesse võttes on festivali püsimajäämine üpriski suur ime, mis taaskord kinnitab, et meie kultuuriruumi on sellist sündmust väga vaja ning seda on tunnetanud ka valdkonna võtmetegijad. Eks seetõttu võib leida ka Tudengijazzi eestvedajate hulgast mitmeid aktiivseid muusikuid või kultuurikorraldajaid.
2000ndate keskel asus festivali etteotsa üritusturunduse taustaga saksofonist Kristjan Mazurtchak, kes vedas tudengite jazzipidu pea 10 aastat. “Pingutasime selle nimel, et festivali standard ja kaubamärk oleks veelgi tugevam. Olime ka nõudlikumad esinejate suhtes, mistõttu ei pääsenud enam lavale kõik soovijaid, vaid lõime tingimused just parimatele. Võrreldes ärikliendi-üritustega oli TUJA korraldamine siiski meeldiv puhkus, sest muusikateadlik publik jõudis saali vabast tahtest ja konkreetse huviga, kus kohas meil jazzi õpitakse ja kuidas kõlavad meie parimad noored,” räägib Mazurtchak.
TUJA – sageli artisti esimene päris esinemine
Pea neljakümne aasta jooksul on mõistagi palju muutunud. Raudse eesriide tagant valla pääsenud ühiskond on olnud tormilises muutuste tuules ja koos sellega ka festival, mis päeva lõpuks teenib ennekõike oma ühiskonna huve. Kuna häid kontserte ja kultuurisündmusi toimub tänapäeval niivõrd palju, siis konkurents publiku nimel on kordades tihedam ja keerukam kui festivali algusaastatel. Samal ajal peavad tänased korraldajad jätma ukse taha mitmeid andekaid noori, sest konkurents programmi pääsemiseks tiheneb iga aastaga. Kui 90ndatel oli artist õnnelik juba ainuüksi lavale saamisest, siis täna ootavad bändid juba tasemel heli- ja valgustehnilist teenust, läbimõeldud meediakajastust ja minuti pealt paigas olevat ajakava. Seetõttu on tänane TUJA artisti jaoks sageli esimene n-ö päris esinemine.
Ilmselt võib väita, et pea kõik kohalikud jazzmuusikud on ühel hetkel Tudengijazzi raames esinenud.
Lisaks muusikutele on TUJA olnud heaks stardiläveks mitmetele praegustele tippkorraldajatele, nagu näiteks Anne Erm, Villu Veski, Jaak Sooäär, Eero Raun, Tauno Antsmäe, Tiiu Valper, Reigo Ahven, Kristjan Mazurtchak jpt, kes kõik on erinevatel aegadel festivali eesotsas seisnud. 2011. aastast on festivalitraditsiooni püsimine usaldatud Eesti jazzi katuseorganisatsioonile Eesti Jazzliidule, millest viimasel kolmel aastat on festival võtnud vastu uue väljakutse pakkuda korraldamiskogemust noorele põlvkonnale. Aktiivsete noorte abikäed on kindlasti suureks abiks, kuid taoline juhendamine nõuab ilmselt ka oma lõivu. Loodetavasti märkame selle töö vilju lähiaastatel, kui meie kontserdielus tegutseb rohkem julgeid noori korraldajaid ja selgema visiooniga noori jazziartiste.
Tänaseks on Tudengijazzist saanud nii kodumaal kui ka lähinaabrite juures oluline kasvulava noortele muusikutele. Tänuväärt on ka lisaks muusikakavale pakutav seminariprogramm, mis on hea võimalus noortel ammutada infot valdkonna parimate tegijate käest. Kui nõukogude ajal sai tuntuks deviis, et täna mängid jazzi ja homme reedad kodumaad, siis nüüd võiks kehtida selle päevakohane tõlgendus: “Täna mängid Tudengijazzil, homme mängid igal pool!”
TUJA (Tudengijazz) on pikima traditsiooniga Eesti jazzmuusikafestival, mis on harjumuspäraselt toimunud märtsikuu alguses. Noortele muusikutele suunatud festival, mis tänavu toimub juba 39. korda, ära ei jää, vaid lükkub edasi septembrikuusse.
Kõik muusikavaldkonna huvilised on oodatud osa võtma festivali veebiseminarist, mis avab artisti lavataguste tööde ja tegemiste maailma. Seminaril jagavad oma kogemusi Kaarel Sein, Juko-Mart Kõlar, Henrik Ehte, Raul Ojamaa, Joel Remmel ja Karl Sirelpuu. Veebiseminar toimub 6. märtsil algusega kell 11. Seminarist saab otseülekannet vaadata ERR-i portaalist ja festivali Facebooki lehelt.
