Hasso Krull on autor, keda peab lugema. Vähemasti siis, kui ollakse huvitatud kultuuri – siin võiks öelda isegi suurelisemalt: tsivilisatsiooni – filosoofilisemast analüüsist. Peaks ise lugema. Mitte ainult seetõttu, et tal on palju ja olulist öelda, vaid seepärast, et ta öeldu kokkuvõtmisel on liiga suured kaod ja loosungitele taandatult läheb sõnum tihti lausa vastupidiseks, mitte ei kaota ainult vajalikke ja mahataandamatuid eritlusi.
Arvustus on varem avaldatud ERR-i portaalis.
Pealegi kasutab autor tihti võtet, mis välisel tasandil on mõne argitarkuse või klišee pahupidi pööramine. Just välisel tasandil. Sisuldasa toovad need pigem sisse olulisi täpsustusi ja eritlustasandeid. Viimane võiks iseloomustada ka valgustatud konservatiivi, aga ka see kokkuvõte eksitaks rohkem kui selgitaks. Eriti tänapäevases kontekstis, kus avalikus ruumis tituleerivad end konservatiiviks sellised jõud, kelle meelelaad on pigem revolutsiooniline ja kes tahaks väga järske liigutusi riigitüüri juures teha.
Näiteks artikkel “Anarhia: mäss või vastastikune abi? Pjotr Kropotkin ja Julia Kristeva ühiskonna teedest” kiidab ja propageerib anarhiat, aga kui sellise kokkuvõttega artikli tutvustamine lõpetada, siis jääb mulje enam kui eksitavaks. Tsiteerin kolmanda lõigu esimest lauset:
“Selline anarhia, anarhistide anarhia, vastandub ajalehekeele “anarhiale” sedavõrd jahmatavalt, et mõjub peaaegu sentimentaalsena.”
Jah. Nii on. Milline siis on see Hasso Krulli kirjeldatud anarhia? Soovitan järele uurida. Artikkel on pikk ja erudeeritud.
“Ära kuula poliitikuid, pankureid, ajakirjanikke. Kuula oma ligimest, tema on tegelik poliitika. Vastastikune abi on anarhia; anarhia ongi vastastikune abi”.
Niisiis Kropotkini ja Kristiva toel jõutakse loomuliku kogukondlikkuse ja liginimeseabini, vabatahtliku koondumise ja riigist mööda minemiseni. Sisuldasa on see üsna lähedane Roger Scrutoni põhipaatosele ja õrritamisi võiks veel öelda, et põlgus riiklike ja tsentraalsete institutsioonide vastu võib meenutada isegi sõnavõtte Peeter Koppelilt, kes kasutab talle ebasümpaatsete ettepanekute ja tendentside sõimamiseks tihti mõistet etatism. Viimase all peab siis silmas kalduvust iga probleemi korral riiki appi nõuda. Anarhia on etatismi eitus, mitte korra eitus, võiks värskendatud määratluse järgi öelda. Ole kogundlik, aita ligimest, ole hea naaber. Roger Scruton ütleks, et just täpselt.
Muide, Scrutoni raamatut “Kuidas olla konservatiiv” arvustav Rein Raud kirjutas muu hulgas järgmise lõigu:
“Scrutoni kirjeldust sellest, kuidas hakkab elu nägema välja globaalse soojenemise tagajärjel vee alla jäänud Londonis, loevad katastroofifilmide sõbrad kindlasti hinge kinni pidades: “Kui merepind tõuseb, siis mõjutab see selliseid linnu viisil, mis tõotab olla ühtaegu nii kulukas kui ka valus. Aga mis lubaks meil muutustega kohaneda? Kahtlemata needsamad asjad, mis võimaldasid meil kohaneda tööstusrevolutsiooniga: kujunevad välja uued kohaliku seotuse vormid, uued kodaniku-ühenduse vormid, uued koostöövormid naabritega vabades ja seadust austavates rühmades …” (KOK 133). Äge. Aga võib olla siiski mõistlik ennetada, kuni see veel võimalik.” (“Kodu korrastamine võiks alata endast” Sirp 10. VIII 2018).
Üks, mis mulle Hasso Krulli juures meeldib, on see, et ta on humanitaarina aru saanud, et ennetada ei ole enam midagi.
See, et maailmalõpp kliimasoojenemise kujul on juba alanud, et ära hoida seda enam ei saa, kordub ta lugudes tihti lausa keskse alusena, mitte ainult taustafoonina. See on tõsi.
“Vaidlused, kas soojenemises on süüdi inimeste tegevus või mitte, on seega täiesti mõttetud, sest nii jääb vale mulje, nagu oleneks “maailma saatus” meie suhtumistest ja hoiakutest. Paraku on hüperobjektil täiesti ükskõik, kas temasse usutakse või ei, kas inimesed oma tegevust temaga seostavad või ei. Hüperobjekt toimib nüüd juba omasoodu, soojenemise tagajärjed kestavad vähemalt viissada aastat ja sellest ei saa enam kuidagi lahti öelda. Mõned helgemad pead võisid küll alles hiljuti väita, et kui me midagi ei tee, on varsti juba liiga hilja: aga see aeg on nüüd möödas. Varsti on möödas, sest varsti oligi juba liiga hilja,” kirjutab Krull essees “Varsti” (lk 78, rõhutus originaalis).
Liikide suur väljasuremine juba toimub, kliimasoojenemine juba toimub ning isegi kui mingi sotsioloogilis-antropoloogilise ime läbi suudab inimkond võtta mõistuse pähe ja radikaalselt kasvuhoonegaaside emissioone vähendada ja hakata ökoloogide hoiatusi tõsiselt võtma, siis ökoloogilis-humanitaarne katastroof ei jääks ära, vaid maheneks pisut. Seni tuntud maailma lõpp on juba käes.
Kuigi filosoofilises, metafüüsilis ontoloogilises plaanis läheb Krull väga sügavale, isegi nõnda, et kutsub koos Hardo Pajulaga Hooandjas toetama Rupert Sheldrake’i toomist Eestisse (see jäi koroonapandeemia tõttu ära), siis asisemal tasandil jääb ikka elevant tuppa. Ja selleks on humanistlikule pilgule väljakannatamatu tõde, et 7,7 miljardit inimest ei mahu siia planeedile kuidagi jätkusuutlikult ära. Igasugused jutud jagamismajandusest ja toiduraiskamise vähendamisest on naiivne plära, sest, jah, praegune intensiivne põllumajandus suudab toita rohkemgi, aga asi on selles, et fossiilkütuste ja sünteetiliste väetiste toeta põllumajandus, suletud aineringetega kestlik põllumajandus suudab kordades vähem. Kasvust loobumine ei päästa, ka status quo põletab särinal ökoloogilist kapitali.
Räägitakse ka lohutavaid lugusid sellest, kuidas Maa rahvastik tipneb juba mõnekümne aasta pärast ja pärast seda hakkab langema, aga unustatakse sealjuures ära, et kõrvalsektsioonis peetud ettekandes oli kliimakatastroofi pehmendamiseks antud ajaaken umbes suurusjärgu võrra väiksem. Lühimalt: pole lootustki, et rahvastikukasvu loomulik vähenemine oleks piisavalt kiire.
Ja veel: ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamine – ehk veel üks sage paralleelteema ses pesakonnas – kiirendab keskkonna väljakurnamist. Võtan illustreerimiseks ühe lihtsa näite. 7. juulil 2020 ilmus väike uudisnupp “Eile kasvas 17 inimese vara väärtus enam kui miljardi dollari võrra”. Oli selline väike tõusuke börsil. Kui aga see 17+ miljardit jagada vaesuses elavatele inimestele, siis selle eest saaks, noh, näiteks 50 000 000 pesumasinat. Ja sellisel kulutusel oleks juba korralik keskkonnamõju. Aga niikaua, kui see on üks numbrike multimiljardäri arvestuslikul kontol, pole sest sedavõrd hullu.
Probleemi detailsemaks näitlukustamiseks soovitan lugeda Roslingite raamatut “Faktitäius” (e.k. 2018). See räägib, milline pretsedenditu edulugu võitluses inimliku viletsuse ja vaesuse vastu on olnud viimased aastakümned. See on tõsi.
Aga tõsi on ka Marek Tamme märkus: “Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlvkonna saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisest atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kümnendil. Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksitentsi jooksul.”
Hans Roslingul on õigus ja Marek Tammel on õigus. Inimkonna suur edenemine on toimunud ökosüsteemi ränga ja pöördumatu kahjustamise arvelt, tähendab enese tuleviku arvelt. Ja juba lähituleviku.
Veel üks teema, mis keskkonnakriisi puhul tihti esile tuleb, on sotsiaalne õiglus. Et keskkonnakriisile reageerides tuleks arvestada sotsiaalse õiglusega. Raske vaielda, aga tahaks ikka tähelepanu juhtida sellele, et seal all on teadvustamatult antropomorfistlikud aluseeldused ja lausa iiveldama ajav humanistlik nartsissism. Et see sotsiaalne õiglus on kenasti ikka inimliigi piires ja õiglus tähendab midagi meeldivat. Kui neist kahest aluseeldusest loobuda, siis avaneb pilt, mille kõrval paistab Soome radikaalne ökofilosoof Pentti Linkola leebe ja muheda taadina. Milline oleks õiglane käitumisviis liigi suhtes, mis on kutsunud esile teiste liikide tohutu hukkumise, kes on korraldanud laialdase ökotsiidi? Õiglus on tore voorus, aga võib-olla antud juhul ikka liiga jõhker ja julm. Isegi Stalin, Hitler ja Mao kombineeritult ei suutnud inimpopulatsiooni kasvukõverat märkimisväärselt ökoloogilise õigluse suunas kallutada, kuigi andsid kogemata oma parima.
Ses mõttes on patogeenid head, sest raske on ette kujutada võikamat lahendust kui see, et inimene (st mõni mõjukas inimgrupp) hakkab ise otsustama, milline inimene võib elada ja milline mitte. Palju parem, kui see “valija ja otsustaja” on mitteinimene.
See teema, mis ometi muutub üha teravamaks, jääb Hasso Krulli pilgu alt välja (siia soovitaks taustaks ja meeldetuletuseks juurde bioloog Juhan Javoiši artiklit “Darwini koll tuleb kapist välja” PM 25. IV 2020).
Eelöeldu on aga kriitika ainult sedavõrd, kuivõrd tahetakse rääkida Maa peadirektori positsioonilt. See pretensioon on levinud ja mõistetav, filosoofilise harjutusena isegi soovitatav, aga õnneks puudub vähimgi oht, et sellel võiks olla lokaalsest häiritusest suurem mõju. Seepärast on mulle väga sümpaatne, et Hasso Krull tegeleb ka kohaliku temaatikaga ning fokuseerib oma pilgu ka Eestile. Eesti määratlemine pärimusliku ökoloogilise kooslusena on miski, mille kirjutaks või põhiseaduse preambuli täienduseks.
“Eesti on pärimuslik ökoloogiline kooslus. Alles selle pärimusliku ökoloogilise koosluse kaudu võiks Eesti olla (pealegi) ka riik, ning isegi rahvusel võiks (takkajärgi) olla oma otstarve. Just selle pärimusliku koosluse pärast on rahvus ju kunagi loodud, või selgelt välja öeldes: pärimuslik ökoloogiline kooslus ei eksisteerinud mitte sellepärast, et saada kunagi rahvuseks, vaid rahvus leiutati selleks, et kaitsta ja hoida üht pärimuslikku kooslust. Jääb mulje, et tänapäeval on see täiesti unustatud.” (lk 69)
Veel. Kuid kui jääme sundneurootiliselt küsimuse juurde, et mida ometi siis teha, siis oleme ikka selles paradigmas, mis samastab progressi kontrolli suurendamisega looduse ja ühiskondade üle. Kui Jumalat ei ole, täheldas õudusega psühholoogiliselt läbinägelik Nietzsche, siis muutub inimene “vastutavaks kõige eest, mis elab, kõige eest, mis on valuga ilmale tulnud ja määratud elu läbi kannatama”. See modernistlik vastutustunne võib paljud laiaks vajutada, sest isegi väike ida-euroopa humanitaartudeng tunneb, et ta isiklikult vastutab nii Brasiilia vihmametsade hävitamise, farmiloomade kohtlemise kui ka USA rassismiprobleemide eest. Ma räägin tundest, mitte tegelikest seostest. Ja tunded pole naljaasi, eriti vastutustunne, see vajab väga peent kultiveerimist ja kanaliseerimist. Siin on Hasso Krulli kogumik abiks küll.
