Massiline linnadesse kolimine sai Itaalias alguse 1950ndatel. Linnadesse koliti lootuses leida suuremaid võimalusi, paremat tööd ja suuremat sotsiaalset turvavõrgustikku. Nii tegi linnaline eluviis võiduka läbimurde ja aastatel 1950 – 2001 suurenesid Itaalia suurlinnade territooriumid ligi kolm korda. Täna ulatub rahvastiku tihedus Napolis, Itaalia tihedamini asustatud metropolis paiguti 12 000 inimeseni ruutkilomeetril. Napoli järel tuleb Milano üle 7000 inimesega ruutkilomeetril ja Torino ei jää sellest kaugele maha. Peaaegu kaheksa nädala pikkune lockdown pani urbaniseerunud itaallased tõsisele proovile.

Eelmisel sajandi teisel poolel tühjenenud küladest on Itaalia ajakirjandus kirjutanud aastakümneid. Nii mõnedki väikekohad jäeti maha pärast maavärinat või üleujutust, kuid peamiseks põhjuseks oli 50-60ndate majandusbuum: tööstus arenes, väikepõllumajandusettevõtted kaotasid elujõulisuse ja toimus kiire linnastumine. Maamaja asemel elati nüüd korteris, aiad asendusid rõduga, sissesõiduteed hooviga, söök osteti poest. Sealtpeale seisid tuhanded eluhooned, laudad, heinaküünid ja kirikud tühjadena, mõnelpool kasvasid kinni ühendusteedki. Täna annab statistikaamet Istat mahajäetud külade arvuks umbes 6000, lugedes sinna hulka ka kõrgmäestike talutootmised.

Noorte tagasipöördumisest maale räägiti Itaalias juba viis aastat tagasi, mil üks kolmandik uute põllumajandusettevõtete omanikest oli nooremad kui 30-aastased. 2017. aastal tõusis Itaalia Euroopa Liidus esikohale põllumajandussektoris töötavate noorte arvu poolest. Noorte inimeste aktiivsuse kasvu seostati uute tehnoloogiate ja Euroopa Liidu fondide poolt pakutavate võimalustega. Üks noor neljast oli kõrgharidusega, kaheksa noort kümnest harjunud välismaal reisima ja neli ettevõtjat kümnest naised. Sama trend on jätkunud ka 2020. aastal. Lisaks viis lockdowni-järgne periood, mil riigipiirid olid kinni ja põllutöödele jäi tulemata 200 000 võõrtöölist, maale appi kümneid tuhandeid linnades töö kaotanud itaallaseid.

Vertikaalse metsa rajaja, Itaalia arhitekt Stefano Boeri on aastakümneid tegelenud suurlinnade vertikaalse haljastusega. Ikoonilised on tema Milano kesklinna projekteeritud kaks tornmaja Bosco verticale ehk “puudele mõeldud majad, mis võõrustavad ka inimesi ja linde”. Lockdowni-järgselt tegi Boeri valitsusele 5-punktilise ettepaneku,  mille hulgas idee kutsuda ellu üleriigiline projekt mahajäetud väikekohtade efektiivseks taastamiseks. Teatavasti on Itaalia maapiirkondade nõrgaks kohaks teenuste puudumine; puuduvad koolid, ühiskondlik transport, tervishoiuasutused ja lairibatehnoloogia, külapoodidest rääkimata. “Peame panustama küladesse, külad on meie tulevik” on Stefano Boero üheseltmõistetav sõnum.

Itaalia kinnisvaraturg näitas sel kevadel 20% huvi kasvu maale kolimise vastu. Kinnisvarafirma Idealista andmetel otsis rahvas enne pandeemia algust 34,1% juhul kinnisvara suurlinnadesse, pärast karantiini alanes see provintsi kasuks 30,9 protsendile.

Maal elamise plussidest kirjutavad kolmekümneaastased roomlased Tommaso D’Errico ja Alessia Battistoni oma blogis “Aasta-aegade rütmis”.  Tema veebidisaineer, temake bioloog, kolisid nad linnaelust väsinuna kolm aastat tagasi kaugesse Toscana mägikülla. Täna on nende kogemusest sündinud raamat, mis on müünud üle 10 tuhande eksemplari. Lockdowni elasid Alessia ja Tommaso üle koerte seltsis, põllumaad ette valmistades, metsataimi korjates, kokates, hagu tehes, niitudel ja mägedes uidates ja… raamatuid müütades.

Karantiini-järgselt on mitu Itaalia maakonda pakkunud mahajäetud maapiirkondadesse elama kolimiseks või seal ettevõtte asutamiseks tagastamatut rahalist abi. Näiteks käis Põhja-Itaalia lõunaosas asuv Emilia-Romagna maakond, mis aastatel 2015 – 2019 investeeris Apenniinides asuvatesse mägiküladesse üle 1 miljardi euro, hiljuti välja uue, 10 miljoni euro suuruse toetuse. Toetus on mõeldud alla 40-aastastele lastega peredele, üksikisikutele või paaridele, kes soovivad taastada või osta Apenniinides asuvat elumaja. Toetuse suurus võib ulatuda kuni 30 000 euroni.