Massiline linnadesse kolimine sai Itaalias alguse 1950ndatel. Linnadesse koliti lootuses leida suuremaid võimalusi, paremat tööd ja suuremat sotsiaalset turvavõrgustikku. Nii tegi linnaline eluviis võiduka läbimurde ja aastatel 1950 – 2001 suurenesid Itaalia suurlinnade territooriumid ligi kolm korda. Täna ulatub rahvastiku tihedus Napolis, Itaalia tihedamini asustatud metropolis paiguti 12 000 inimeseni ruutkilomeetril. Napoli järel tuleb Milano üle 7000 inimesega ruutkilomeetril ja Torino ei jää sellest kaugele maha. Peaaegu kaheksa nädala pikkune lockdown pani urbaniseerunud itaallased tõsisele proovile.
Eelmisel sajandi teisel poolel tühjenenud küladest on Itaalia ajakirjandus kirjutanud aastakümneid. Nii mõnedki väikekohad jäeti maha pärast maavärinat või üleujutust, kuid peamiseks põhjuseks oli 50-60ndate majandusbuum: tööstus arenes, väikepõllumajandusettevõtted kaotasid elujõulisuse ja toimus kiire linnastumine. Maamaja asemel elati nüüd korteris, aiad asendusid rõduga, sissesõiduteed hooviga, söök osteti poest. Sealtpeale seisid tuhanded eluhooned, laudad, heinaküünid ja kirikud tühjadena, mõnelpool kasvasid kinni ühendusteedki. Täna annab statistikaamet Istat mahajäetud külade arvuks umbes 6000, lugedes sinna hulka ka kõrgmäestike talutootmised.
Katrin Veiksaar
Katrin Veiksaar on filoloog, eest keele lektor, blogija ja kultuurivahendaja. Ta on elanud imelises Bolognas üle kahekümne aasta. Katrin on Edasi kirjasaatja Itaalias. Loe artikleid (12)
