“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

1909. a. novembris lahkus kunstnik Ants Laikmaa Tallinnast, et sõita kuueks kuuks Itaaliasse. Tema teekond kestis aga tervelt kolm ja pool aastat, kuni 1913. a. märtsini. Selle vältel kirjutas kunstnik rea hoogsaid reisikirju, kus on palju teraseid tähelepanekuid kunstist, võõraste maade eluolust, inimestest ja nende kommetest. Nii nagu Ants Laikmaa eluhoiakus, on ka tema kirjutistes ikka tunda optimistlikku meelelaadi. Laikmaad võlusid eriti suurlinnad, aga ka lõunamaa loodus ja eksootika. Kõik see kajastub tema tolle perioodi maalidelgi, millest paljud kuuluvad nüüd eesti kunstiklassika kullafondi.

Alljärgnev katkend kirjeldab Ants Laikmaa Napoli-reisi ja pärineb tema reisikirju koondavast teosest “Teelt. Maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.” Koostanud Vaike Tiik. Kirjastus Kunst, 1996.

Napoli

Olen jälle teel ja vabandatagu siis Rooma kirjade järge, kuni jälle seal (Roomas) tagasi olen.

Rooma jäi (öösel vastu 22. maid) ammuli suuga Halley hända oma küngastele ja katustele ootama (teist korda juba asjata, nagu pärast välja tuli), kui ma raudruunal ta müüride vahelt kuuheledasse öösse välja kihutasin – lõuna poole. Hommikul vara olin Napolis. “O dolce Napoli, O suolo beato”* – tõetruult eesti keeli tõlgitud:

Oh mädand Napoli,

õnnetum ilmapaik –

laulsin õhtul sellest kuulsast ja suuremast kihavama-elulisest Itaalia linnast. Ja kui neli ööd-päeva temas risti ja rästi ja ratasringi ta ümber olin lasknud ja viimaks laevalael seisin, mis Capri saarele sõiduks vilet andis, siis näitasin ma talle (Napolile) käemusu asemel – rusikat! Näe, seda sulle, sa kõlvatum, petisem, närakam, valelikum kõigist Itaalia linnadest ja hiilgavam õnnetuste hädaorg ja kõrilõikajate pesapaik ja metropol! A rivederci* – ainult, kui sinust tagasiteel mingil moel ringi mööda ei peaks pääsema!

Jumala eest! Veel terve päeva ja pool tagant järele sõitis mu veri ja läks mu meel mõrudaks, kui ainult ta kuma üle mere juhtusin nägema – nii oli ta mu hinge ära tüüdanud oma alaliste hädapiltide ja petmiste-pealetükkimistega. “Üks hirmus linn!” oli Tuglase otsus, kes nädalat paar enne mind siia oli jõudnud, kui talt ta muljeid Napolist pärisin, ja paari päeva pärast võisin seda otsust ainult jämedama joonega alla kriipsutada – rusikaga kinnitada, nagu eelpool juba näitasin.

Siin on nii palju häda, kehvust, kõlvatust ja petmisi-pealetükkimisi, et sa kõige selle all ja käes otse ära nõrkeda ähvardad. See tapab su, kui sa ühtegi inimest oma ümber usaldada ei tohi, kui sa iga inimese peale, kellega sul reisi peal tegemist tuleb (olgu ta sulle senise arvamise ja seisuse järgi teab kui lugupidamise ja usalduse vääriline olnud), ainult kui kelmi ja kõrilõikaja peale pead vaatama, kes ainult seda hiilib, kuidas sul nahka üle pea tõmmata. Ühtki kaupa ei üheski kohas ei tohi sa selle headuse, ehtsuse suhtes usaldada, ei ühtegi raha, ei kviitungitki ametniku poolt ei tohi sa ilma kõigekülgsema, kavalama järelekatsumiseta vastu võtta, nii igal pool, igal silmapilgul ja kümnest küljest korraga varitseb sind siin pettus ja ülelöömisepüüe. Sa muudkui valva, varitse vastu ja ole seega nagu alalise koorma ja vaeva ja sõjaseaduse all, rääkimata hingepiinast, mida niisugune olukord, kui inimesi oma ümber ainult petjateks pidama sunnitud oled, sulle valmistab.

Esimene mõjusaadus Napolist on küll ilus, niikaua kui teda välispidi või pealt pealiskaudu vaatad. Sõidad raudteel ta poole nagu läbi igavesest paradiisist – läbi viina- ja kõiksugu viljapuuistandustest, mis versta mitu ja mitukümmend külg külje kõrval nagu üksainud piirita aed on. Siis linn oma pikkade, kõrgetest vanadest maalilistest majadest ja palazzodest piiratud uulitsatega.

Suurlinn. Maailmalinn. Suure, maailmalinna elu ja kihaga.

Tõused veel üles Sant Elmo kindlusemäele: terve meri majasid, mis vast 40–50 km pikkuselt tervet Napoli lahe äärt ümbritseb, ikka üks linn teiseni ulatudes. Nende keskel tossav Vesuuv, poolringi üle laia aedade-maastiku terve ahelik sinavaid sakilisi mägesid ja nende vastas sinetav ja siiruviiruline meri, Napoli laht teda piiravate kõrgete, kaunite ja kuulsate kaljusaartega (Capri, Ischia, Prodica ja muude vähematega). Üle kõige selle sügav sinine, peaaegu alati pilvita taevakumm, vaikus ja soojus. Ja lõunamaa värvide ilu ja elevuse mängud.

Kuid see kõik on välispidi. Kõrged vanad palazzod seal all linnas – oh, need varjavad nii palju häda ja kehvust ja kõlvatust, et see kõik välise nähtud ilu su käes ära uputab. Vana uulits, suurte tahutud kivikvadraatidest parketiga, mis võiks korras ja puhas olla kui tantsupõrand, ta haiseb looma ja olgu lubatud öelda – sagedasti inimeste väljaheidetest, samas lamavad haiged, kelle otsa sa, kui nõrga südamega inimene oled, vaadatagi ei julge. Tuglas räägib, et ta näinud ühte inimest käru peal veetavat ja näidatavat, kelle kõht lahti, sisikond välja rippunud, sisikond ja mees käru peal, et nii neid, meest ja ta sisikonda koos hoida… bella* Napolis, kuulsas kultuuripaigas, kuulsal ajal, kus inimesed lennul õhku tõusevad!…

Oh mädand Napoli! Meil ei lasta talinna hüttides loomakest laudas pidada – siin elavad vanas palazzos alumisel korral lehm, eesel ja inimene ühes ruumis ja kitsed mökitavad 7.–8-nda korra peal ja niisutavad sealt alla treppisid ja käikusid, kuhu päike iial oma kiirtega puhastama ei ulata. Kibe looma väljaheitelõhn tungib võimsalt palazzode palkonite roosilõhnade vahele ja teeb õhu niisugustes uulitsates duure kuumusega väljakannatamata vängeks. Ära siit, kes võib! Seda Augeiase talli, Napolit, võib ainult Vesuuv puhastada ja taltsutada, miski muu “hammas” siin enam ei näi “hakkavat”, viga on nii sügavasse juurdunud.

Üks näide: Napoli on katoliku usu linn ja kirikuid ning vaimulikke siin mitte vähe. Kirikupidustusi igal paigal. Kord ehitakse seda alevit, kord teist lippudega ja lintidega ja pühakujudega ja altaritega ja tehakse pidu ja palverongkäikusid. Seal on aga rahva ja noorsoo ulakus täitsa pidu peremees. Mis neile meelde tuleb – maksab. Püksata ja ihualasti karikeerivad nad vahel pühalikke rongkäikusid. Ühel päeval võetakse kass kinni, pannakse nöör kaela ja viiakse ta suures rongis turule, püha Antoniuse kuju juurde. Üks poiss võtab kassi ja ronib temaga Antoniuse kuju otsa ja poob ta sinna Antoniuse püha nimbuse külge. Kassile enesele pannakse ka püha nimbus pähe, vanast viinaankru vitsast. Ja nii jääb kass rippuma ja ripub seal tervelt 2 ööd ja päeva.

Kaugemal olija küsib nüüd: kuidas see kõik võimalik on?! Kus vanem rahvas oli?! Kus paljud ja valjud katoliku papid, kes kuuldavasti rahvast nii oma käpa ja mõju all mõistavad hoida! Kus politsei oli?! Kuidas see kass nii kaua sinna püha mehe kaela kõlkuma võis jääda, kui teda ka silmapilt ei saanud sealt ära koristada?! Vaadake, siin küsimustes on suur seletus ja suur pikk kirjeldus bella dolce Napolist. Eelpool, kui mu hing ta üle jahtunud, kirjutan ehk veel tast.

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.