Voogedastusplatvormidelt on hakatud kaotama filme ja seriaale, sest “ajad on muutunud”. Kõik lood valmivad aga omas ajas ja tsenseerides minevikku kaotame võime selge pilguga tulevikku vaadata, leiab Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Artikkel on esmalt ilmunud ERRi portaalis.
Tsiteerin alustuseks üht luuletust. Luuletuse nimi on “Aafrika mehed”.
“Armas sõber Pimbo-Pambo, saatsin sulle palmiviina. Mõtle, mis mul saatnud piina: viina tõi sul ilus Odu – tüdrukut ei tule kodu? Kas sa viina kätte saanud?”
“Saanud, joonud, armas Kamba! Ole terve – ah, vaat seda, eksitus, näe, ütlen sulle – mõtlesin, et kõik on mulle: viina mina ära jõin, tüdruku siis pääle sõin. Tervitusi saadan sulle.”
No nii, mis nüüd saab? Ette loetud salmike kasutab stereotüüpe, autor on omaarust vaimukas, aga tegelikult solvab väga suurt osa maailma elanikkonnast ja mitte ainult neid, kellele otseselt viidatakse, vaid ka paljusid teisi, kellele säärane suhtumine äärmiselt sobimatu tundub.
Selle haleda värsikese kirjutas muidugi Juhan Liiv. Kuidas oleks tänapäeval kõige õigem sellele reageerida? Kustutada see luuletus eesti kirjandusest? Või siis kustutaks igaks juhuks kogu Liivi loomingu ja ühtlasi hävitaks kõik Juhan Liivile pühendatud ausambad ja mälestustahvlid? Paneks Liivi muuseumi kinni ja saadaks selle juhataja Mari Niitra paranduslikele töödele
Arvatavasti tunduks selline käitumine ülereageerimisena Eestis arvukalt esindatud kodanikele, kelle juttudesse põimub järjekindlalt fraas “ma pole rassist, aga …”, kuid samuti täiesti mõistlikele inimestele.
Ülereageerimisena tunduks Juhan Liivi põlu alla panemine eelkõige selle tõttu, et see on lihtsalt jabur. Liiv on hinnatud klassik, aga mitte ainult, ta oli ka hea luuletaja. Praegusel tulisel ajal kohatuna tunduvaid värsse on loonud paljud teisedki eesti kirjanikud. Põhjaliku ülevaate neist kirjutas Helen Urbanik 2003. aastal Eesti Ekspressis ilmunud loos “Nüüd, neegripoiss, pistan su kinni!”, mida soovitan silmaringi laiendamiseks kindlasti lugeda.”Raamatud, maalid ja filmid jutustavad lugusid ja lugudest me õpime, kasvõi seda, et enam ei maksa selliseid lugusid sellisel moel jutustada.”
Kirjandus, kujutav kunst, filmid ja seriaalid on alati valminud omas ajas ja vastavalt tasemele või õnnele kas jäänud ajalukku või läinud ajalukku. Raamatud, maalid ja filmid jutustavad lugusid ja lugudest me õpime, kasvõi seda, et enam ei maksa selliseid lugusid sellisel moel jutustada. Hakata aga muutunud aegade ja suhtumiste valguses vanu kultuurinähtusi mitte ainult üle vaatama, vaid neid ajaloost kustutama, on mitte ainult väga rumal, see on väga kurb.
Nõukogude aeg oli halb aeg, aga see ei tähenda veel seda, et peaksime kõigi nõukogude Eesti kirjanike teosed rahvusraamatukogu ees ära põletama.
Selgi nädalal on tulnud mitu näidet selle kohta, kuidas üks ja teine film või seriaal mõnest filmivaatamiskohast eemaldati, sest “ajad pole enam endised”. Näiteks kõrvaldati voogedastusplatvormilt HBO Max mängufilm “Tuulest viidud”, sest “televõrgud on sunnitud rassismi- ja politseivägivalla vastaste protestide tõttu oma sisu üle vaatama.”
Netflixist ja mujaltki kadus sel nädalal suurepärane briti sketšisari “Little Britain”, milles tehti riivatut nalja mitte ainult mustanahaliste üle, vaid samamoodi pilati tüsedaid, transvestiite, võlts-invaliide, geisid, poliitikuid ja šotlasi. See kõik oli väga ebakorrektne, kuid kohutavalt naljakas. Matt Lucas and David Walliams ilmselt praegu selliseid sketše niikuinii ei teeks, aga need, mis on tehtud, on osa kultuuriloost.
Seriaale ja filme, mis kasvõi igaks juhuks levist kõrvaldatakse, on olnud veel ja tuleb neid rohkem juurdegi, ülikorrektsete kärpekääride eest ei pääsenud isegi kõigi aegade üks parimaid briti komöödiasarju “Fawlty Towers”.
Tele-, filmi- ja voogedastusettevõtted kardavad pisimatki, ükskõik kui kaudset süüdistust rassismis ja püüavad seda ennetada, sest varem või hiljem kaevab keegi midagi nüüd ebasündsana tunduvat arhiivist välja ja siis tõmmatakse saag käima. Sae tõmbavad suure tõenäosusega käima kusjuures samad inimesed, kes viie aasta eest teatasid, et nemad on Charlie Hebdo.
Pole Eestigi mingi erand. Kui Ameerikas nuusatakse nina, tõttame meie seda pühkima. Paroodiasaate “Su nägu kõlab tuttavalt” ümber tagantjärele toimuva sarjamis- ja vabandamisseeria kohta on aga tõesti võimalik öelda ainult seda, mida ütles saate produtsent Kaupo Karelson Elu24-le: “Näosaade on äraolnud saade, mul ei ole põhjust kommenteerida.” Karelsoni lause on kogu selle debati kõige arukam reageering.
Mineviku tsenseerimine ei tee arvatavasti rõõmu ka kõigile neile, kes ise kirglikult “Black Lives Matter” liikumist toetavad, sest kui sind pannakse ühte punti nendega, kes taotlevad “Tuulest viidud” ärakeelamist, siis paneb see sind mõtlema, et miks ja kelle süül on tekkinud võrdusmärk humanismi ja idiootsuse vahele.
Sattusin millalgi ühe vene filmikanali vahendusel poole pealt nägema filmi, mille peaosas ikooniline James Dean. Deani suu ümber oli telepildis mingi kummaline hägu. Veidi võttis aega ja siis adusin, et tema suus suitsev sigaret oli ära tsenseeritud. Sinnapoole meiegi siis liigumegi – hägustame naljad, hägustame filmid, hägustame Juhan Liivi. Aga kui minevik on hägustatud, ei suuda me kunagi selge pilguga tulevikku vaadata.
