Mulle on alati meeldinud kevad. Selle uue elule tärkamise, optimismi ja värvikirevusega peale kõledat ja mustvalget talve. Need erinevad rohelisusesse mattuvad värvid omas muutumises on justkui looduse meistriteos.

Iga päikseline ja soe päev käib üle metsade ja aasade nagu maaler oma suure pintsliga, lisades iga päevaga sinna juurde kübekene värvi.

Kaasiku foto sündis tegelikult hoopis teise fotoprojekti raames. Selleks oli üks eelmisest aastast mulle enim meeldinud pilt “Kevadperspektiiv”. 

Talve jooksul olid silma jäänud nii mõnedki võimalikud kohad oma sirgete ja sihvakate kasetüvedega, ning nii tekkis mõte ühel maikuu lõpu õhtupoolikul minna neid sellise pilguga vaatama. Valgusolud oma väikesesse uduvinesse mähkuva päikesega olid üsna soodsad ja nende kahe komponendi koostoimes oli mul justkui kasutada looduslik softbox. Ajaliselt tundus olevat just õige aeg, kui kaselehed polnud veel kaotanud oma õrna rohelust ja metsaalune oli täis kevadiselt värsket rohtu ja naati. Kuna väljavaadatud koht ei asu kodulinnast Tartust mitte väga kaugel, tuli mõte teoks teha.

See foto paneb meid enesele küsimusi esitama. Kas see on mets või puupõld? Kas istutatud kaasik on ikka see “õige” kaasik? Või kas sellise metsaga loomad kohanevad?

Sellest tulenevalt on minu kui fotograafi jaoks palju olulisem luua illusioon ühest tõeliselt ilusast kaasikust – leida õige võttenurk, nii et see “puupõld” oleks vaid aimatav; tabada momenti, kui tihedam uduviir parasjagu “kuldsele tunnile” läheneva päikesevalguse mõnusalt piimjaks muudab; ning õigel hetkel kaamera nupule vajutada. Teha selliselt neli viis kaadrit ja hiljem nende hulgast välja valida selline, millega ise rahule jään.

Ahto Avi on hobifotograaf, kes pildistab meeleldi loodust, maastikke, öiseid linnavaateid, virmalisi, ilutulestikke, portreesid ja veel palju muudki. Ta on viimastel aastatel osalenud mitmetel “Eestimaa kaunid fotod” poolt korraldatavatel fotojahtidel ja jõudnud oma töödega poolfinaalidesse. Ahto Avi töid saab rohkem näha tema Facebooki lehel.