Mõtteid vestlusest:

• Mu isa hakkas 80ndatel Soome vahet käima, seal video- ja filmirežii töid tegema, ja ta tõi mulle sealt ajakirju, millest päris paljud olid arvutiajakirjad. See [valdkond] tundus mulle kohe väga põnev ja ma armusin esimesest pilgust. Need andsid mingi vaate justkui oma seaduste järgi toimivasse fantaasiamaailma. Kusjuures neid maailmu sai ka ise luua.
• Mõnes mõttes on meie generatsioonil arvutitega vedanud. Kui mina arvutite juurde sattusin, olid nad sellised, kus midagi väga huvitavat ei toimunud. Arvutite peamine köitvus oli potentsiaal, mis neil selgelt sees tuksus – versus see, et tänapäeval on sul YouTube ja Minecraft ühe kliki kaugusel. Arvutid olid toona aeglased, umbes miljon korda aeglasemad kui praegu. Kui tahtsid midagi ägedat teha, pidid sa endale arvuti hingeelu põhjalikult selgeks tegema, et sellest viimnegi efektiivsuse piisk välja pigistada.
• Mul on selline n-ö obsessiiv-kompulsiivne häire – kui ma midagi alustan, siis ma tahan selle kindlasti ka lõpule viia, panna I-dele täpid peale. Seetõttu on nii, et paljude projektide puhul, kus ei ole aja sundust taga, läheb nende peale kole palju aega. Tahaks, et kõik oleks väga ilus, kõik funktsionaalsused oleks olemas, näiteks tekstiredaktori puhul. Siis ma pusin selle kallal nii kaua, kui kõik on täpselt nagu peab.
• Ma läksin Tartu ülikooli õppima füüsikat. Sel oli kaks põhjust. Üks oli see, et ma tundsin, et arvutites ja matemaatikas olen ma juba piisavalt sees ja füüsika oleks justkui silmaringi laiendav. Teine põhjus oli see, et minu füüsikaõpetaja oli ikka väga-väga äge õpetaja. See tekitas sügava huvi ja austuse füüsika vastu. Füüsika on optimaalne teadus, sa suhestud reaalse maailmaga. Kui matemaatikud võivad mõnes mõttes minna liiga abstraktseks, kaugeneda reaalse maailma piirangutest, siis füüsika on see, mis tõmbab reaalse maa peale tagasi – otseses mõttes. Tekib intuitiivne arusaam sellest, mis on teadus.
• Mängude tegemine on selles mõttes äge, et see on niivõrd rahuldustpakkuv, kui mingi asi tööle läheb. Kui kirjutada näiteks andmeanalüüsi ja asi tööle läheb, siis tuleb ekraanile vaid õige number. Aga kui mängus asi tööle läheb, tuleb vägev plahvatus või mõni rahuldustpakkuv stseen, efekt.
• Sa ei saa korraga superkompetentset süsteemi ja süsteemi, mille üle sul on täielik kontroll. See ei ole vaid arvutispetsiifiline, sama probleem on ka inimjuhtidel. Mida paremini ettevõtte juht delegeerib, seda kompetentsemaks süsteem, organisatsioon läheb, aga tema isiklik kontroll toimuva üle väheneb. Praegu delegeerib inimkond iga päevaga üha rohkem otsuseid masinatele, mistõttu iga selle delegeerimisega inimeste kontroll tuleviku üle väheneb. Praegugi on inimeste kontroll tuleviku üle väiksem kui 50 aastat tagasi. See tendents tõenäoliselt jätkub. Oluline on siin küsimus, kuidas säilitada kontroll mingite oluliste aspektide üle.