“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

Rubriigi seekordseks kirjasaatjaks on eesti proosakirjanik Eduard Bornhöhe (1862-1923). Katkendid raamatust “Jutud ja reisikirjad” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963).

Vara hommikul, kui mina parajasti eesli selga ronisin, ilmus kusagilt nurga tagant uhke näo ja räpaste riietega araablane ja küsis puudulikus prantsuse keeles:

“Kas tahate Surnumere äärde sõita?”

Mina jaatasin.

“Siis peate mind kaitsjaks kaasa võtma. Mina olen siinsete beduiinide šeik (vanem) ja minul on Türgi valitsuse poolt õigus antud reisijaid oma maast läbi juhatada ja selle eest maksu võtta.”

Ma olin sellest beduiinide maksuvõtmise “õigusest” ennegi kuulnud. Hommikumaal on lugemata hulk viisisid eurooplaste käest raha petta, ja see on üks neist viisidest. Ma teadsin, et beduiinid võõrast vara ei põlga ja selle kättesaamiseks ka heameelega vägivalda pruugivad, aga ma arvasin neid nii palju tundvat, et nad kolme südi reisija kallale kergesti ei tule, kui reisijatel sõjariistad kaasas on. Seltsimehed ei avaldanud ka suurt himu oma taskuid ilmaasjata kergitada. Ma vastasin šeigile külmavereliselt:

“Kui me teile raha ei anna, kas notite meid siis kohe maha või riisute enne paljaks?”

Tema raputas oma ausat röövlipead: “Mina ise ei riisu kedagi, aga ilma minuta võiksid minu alamad teid paljaks riisuda ja ka ära tappa.”

“Teil on väga armsad alamad, aga meid on kolm vaprat eurooplast ja kaks araabia kangelast; püssid ja revolvrid on meil kaasas.”

“Hea küll, aga teie võite tee peal ära eksida,” ütles šeik palju viisakamalt, “minu juhatusel reisite kui Aabrami süles, sest minul on kõik teed ja teeäärsed inimesed tuntud.”

“Kui palju teie juhatus siis maksab?”

“Kümme rubla mehe pealt.”

Mina pakkusin kümme kopikat. Šeik alandas oma nõudmist rublast rublani, kuni viimaks märkas, et teda narritakse. Siis lõi ta käega ja kadus uhkesti silmi välgutades põõsa taha. Päris kõrbekuningas!

Meie läksime ilma suure mureta teele. Paaril korral sõitsime ka beduiinide laagritest mööda, aga meie külge ei pistnud keegi näppu. Teerada keerles väga vaevaliselt Juuda mägedest alla. Pea olime jaheda kuristiku põhjas, pea jälle kõrgel mäeseljal, kust Surnumere sinine peegel meile kenasti kätte paistis. Pahemat kätt jätsime püha Nebi Musa mäe, kus muhameedlaste arvamise järgi Moosese haud peab olema, kuna piibli tunnistust mööda jumal ise oma truule sulasele Moabi mägedes teisel pool Surnumerd viimse rahupaiga valmistas, “mille kohta ükski ei tea tänapäevani”.

Viimasest järsust mäeveerust pidime jälle jala alla ronima ja sattusime siis laia lagendiku peale, kus tihe põõsastik ja umbrohi meie teed takistasid. Liivapind oli igal pool kerge soolakorraga kaetud, paiguti ka vesine ja pehme kui puder. Tihti vajusid meie eeslid oma peenikeste kapjadega kõhuni maa sisse ja meil oli palju tegemist, enne kui neid peast ja sabast rebides sealt välja saime. Pikalise ümbereksimise järel leidsime viimaks kuiva maaviiru, mis meid Surnumere põhjapoolsele kaldale viis.

Surnumeri (piibli Soolameri, araabia keeli “Bahr Lut”, s.o. “Loti järv”) ei ole pealtnäha kunagi nii surnud nägu, kui seda tema nime pärast enamasti arvatakse.

Kõrged järsud mäed piiravad tema siniselt helkivat veepinda kolmest küljest; meie pilk ei ulatanud lõunapoolse otsani, sest järv on 75 versta pikk 15 versta laiusel. Mägede jalal, kus aga vähegi vett on, kasvab rohkesti taimi, muude seas üks sugu õunapuid, mille vili ilus vaadata on, aga kibedaks tolmuks pudeneb, kui sa õuna suhu pistad. Enne Soodoma ja Komorra rikkumist oli praeguse mere ase üks osa Jordani lagendikust, kena ja viljarikas “nagu Jehoova rohuaed ja nagu Egiptus”.

Meri ja tema ümbrus on praegu veel kenad vaadata, aga neil puudub elu. Kusagil ei näe silm inimeste eluaset, ükski lootsik ei kiigu sinistel voogudel ja kibesoolase vee sees ei suuda keegi loom elada. Surnumeri on paiguti väga sügav, peale 1200 jala, ja niisama sügaval seisab tema veepind Vahemere all; sellepärast vältab siin põrgupalavus (meie mõõtsime märtsikuu lõpul 35 kraadi sooja), mis inimeste jõudu raugema paneb, maapinnast asfaldi- ja väävlihaisu välja haub ja järve vett auramise läbi nii jõudsasti vähendab, et veerikas Jordan seda kahju vaevalt tasa teha suudab.

Kui me kaldale jõudsime, oli seal juba sakslaste trobikond suplemas. Meie tegime sedamaid nende eesmärgu järgi. Vetteminemine ei olnud meie taldadele magus, sest kallas on tillukesi teravaid kive täis külvatud. Kalda ligidal oli vesi madal, aga kaunis jahe ja karastav. Mina ujusin kaugemale järvele. See oli naljakas ujumine.

Ma ei saanud mingil viisil täiesti vee sisse vajuda. Ma sirutasin enese selili, lamasin liikumata kui surnu vee peal, aga rind jäi ikka veest välja ja jalad kerkisid õieli. Ma tõmbasin enese kägarasse, seisin sügaval kohal püsti ja sirgelt kui küünal vee sees, aga pool keha ulatas ikka veest välja. Ujumine oli kerge, sest käed ja jalad ei taha vee sisse vajuda. Hobune ei saa Surnumeres ujuda, ta vaarub kohe küljele. Piisk vett, mis mulle suhu sattus, oli läilam kui põrgupigi ja pani mu mõneks ajaks sülgama ja läkastama. Veest välja tulles olime otsekui õlitatud ja libedad kui lutsud; naha peal välkusid soolakibemed. Minu näo- ja kaelanahk kipitas paar tundi, aga see tuli enam päikese põletamisest kui veevihast.