Ilmaparandajate soovunelmad võivad olla suures plaanis õiged, kuid keskkonnasäästlik ja inimsõbralik maailm on võimalik saavutada ikkagi vaid majanduslikul teel.
Artikkel on esmalt ilmunud SEB portaalis.
Maailm naaseb endiste murede juurde
Ilm õues on muutunud soojemaks, koroonaviirus näib vähemalt hetkeks olevat taandumas ja inimesed saavad pöörduda tagasi endiste murede juurde. Muidugi pole miski enam endine ja koroonakriis on jätnud jälje igale eluvaldkonnale – ka tänapäevasele Facebooki-põhisele kodanikuaktivismile. Sotsiaalmeedia-kuulsuste, ent ka mitme tõsiseltvõetava ühiskonnategelase eestvedamisel räägitakse sellest, kuidas koroonakriis on andnud meile võimaluse astuda välja kapitalistliku tarbimisühiskonna raamidest, peatada kliimasoojenemine ja luua uus sotsiaalselt õiglane maailmakorraldus. Õilsate eesmärkide kõrval saavad tuliselt pihta ka mõned majandusteaduslikud mõisted nagu sisemajanduse kogutoodang (SKT), majanduskasv ja tootlikkus, mis uue ja parema ühiskonna eesmärkidega kokku ei käi. Esmapilgul on nende teesidega ehk lihtne nõustuda – kui pole just tegemist majandusteaduslikult mõtleva inimesega.
Sisemajanduse kogutoodang keskkonda ei hävita
Huvitav vaade maailmale on kriitika, mis käib SKT ja selle kasvu kohta, võrdsustades sellega kogu halva, mida kaasaegses ühiskonnas näeme. See vaatenurk on täna eriti põnev teatava ajaloolise paralleeli tõttu. Nimelt jõudis SKT kui majanduse tähtsaim mõõtühik laiemasse käibesse just eelmise kogu maailma puudutanud suure kriisi, II maailmasõja järel, et mõõta riikide taastumist sellest. Toonased otsustajad oleksid täna ilmselt väga üllatunud, kuuldes milliseid pahesid näitajale omistatakse.
Korraks mõistesse süüvides, on sisemajanduse kogutoodang statistiline kontseptsioon, mis kõige lihtsamalt öeldes mõõdab seda, kui palju väärtust suudavad ühe ühiskonna liikmed riigis luua. Et see väärtus on vaid materiaalne ja loodust kahjustav ei ole tõsi.
Parema ühiku puudumisel mõõdame me väärtust küll rahaga, kuid majanduskasvu panustab nii haridus, arstiabi, joogatund kui kristalliteraapia.
Muuseas oli Eesti majanduskasvu peamine vedaja 2019. aastal IT-teenused, mille ökoloogiline jalajälg on suhteliselt tagasihoidlik. Paradoksaalselt ongi mitmed kaasaegse ühiskonna poolt vajatavad teenused kõrgema lisandväärtusega, kui rõivad, koduelektroonika või mis iganes muu füüsiline tarbimisühiskonna hüve. Seega – sisemajanduse kogutoodangul ei ole värvi, lõhna, maailmavaadet ega hea/halb skaalat, see on lihtsalt mõõtühik ja mida me selle sees loome või tarbime on inimeste kollektiivse käitumise kogusumma.
Uuema tulijana on lisaks majanduskasvule meelepaha pälvimas veel tootlikkuse mõiste, mis võiks rohelisest ja humaansest vaatevinklist võttes olla vastupidiselt positiivne, kui suudame vähesema vaeva ja ressurssidega luua ühiskonnale rohkem väärtust.
Majanduskasvu ja tootlikkuse vaenamise üks põhjuseid võib olla tõsiasi, et riigi SKT korreleerub hästi tema elanike ökoloogilise jalajäljega. Teisalt tuleb mõista, et kõrge SKTni jõuti ajajärgul, kui keskkonnakaitse ei olnud teadvustatud vajadus ja nagu ennist mainitud, ei tähenda suurem tarbimine tingimata suuremat keskkonnakahju. Nii on maailmas populaarsust kogumas termin „peak stuff“, millega väljendatakse ennekõike jõukamate riikide elanike äratundmisele jõudmist, et neil on materiaalselt eluks kõik vajalik olemas. Küll kiputakse unustama, et uue auto asemel Netflixi uuest sarjast ja isetehtud karulaugupestost unistamiseks, peab ühiskond olema selle kirutud majanduskasvu abil olema jõudnud väga kõrge SKT tasemeni.
Moraalsete majakate õõnes kõmin
Omaette küsimus on, kas ühel rikkal läänemaailma elanikul saab üldse tekkida moraalne positsioon ülejäänud ilmale üleliigset tarbimist ette heita. Täiesti eluline künismi tippnäide on, kui sinu senini kord kuus reisipilte postitanud ja muidu head elu nautiv Facebooki-tuttav, hakkab ühtäkki rääkima kliimasoojenemisest ja ületarbimisest ning sellekohaseid petitsioone ja avaldusi jagab. Isegi, kui jõukas lääneilma kodanik tsivilisatsiooni hüved endalt heidab, on ta neid jõudnud juba kogeda ja nautida. Väga raske oleks isikliku auto või lennureisi mõttetust selgitada kellelegi, kes teenib alla Eesti mediaanpalga, rääkimata inimestest Pakistanis või Bangladeshis. Selleks, et jõuda „peak-stuff“ ühiskonda, tuleb enne „stuff“i omada. Lisaks – kuigi meil võib olla enda subjektiivne arvamus, kui palju ja milliseid teenuseid ja tooteid inimesed peaks tarbima, on see endiselt meie enda subjektiivne arvamus.
Helge tulevik on võimalik
Kui unelmate tulevikus hüppaks kõik läänemaailma jõukad ühekorraga autost ratta selga, kannaks riided kaltsuks ja sööks vaid enda kasvatud kanamune, siis oleks praegune koroonakriisist tingitud majanduslangus selle kõrval köömes. Eluolu paraneb maailmas ainult kasvava majanduse tingimustes. See ei tähenda, et me keskkonnasäästlikuma maailmani ei jõuaks. Viimased kümnendid on toonud jõuliseid arenguid keskkonnakahju maksustamises, uusi säästlikke tehnoloogiaid ja kujundanud inimeste tarbimisharjumusi. See trend ei muutu, kuid piiratud ressursside tingimustes jõuab maailm lahenduseni, mis põhineb endiselt majandusprintsiipidel, mitte vihasel sotsiaalmeedia-utopismil.
