Kuidas siis koroonakriisist parimal võimalikul moel väljuda? Mõnes mõttes mulle tundub, et sellele küsimusele üldistatud kombel vastamiseks vajaksime taaskord umbes 100 aastat tagasi välja surnud entsüklopediste – ja ma ei mõtle selle all tuntud mälumängureid, vaid inimesi, kellel on laiahaardeline reaal- ja humanitaaralane vaade ning teadmised meie elust – sest praeguse kriisi eripära seisneb selle kõikehõlmavuses.
See puudutab majandust ja finantse, tervishoiusüsteemi, demograafiat ja migratsiooni, sotsiaalkaitset, vaesuse vastu võitlemise meetmeid; seda, kuidas ühiskonnad suudavad end mobiliseerida kaitsmaks ja hoidmaks avalikku korda. Ja kuna situatsioon on globaalne, tuleb tegeleda sellega, kuidas seda kõike teha piirideüleselt ja koordineeritult.
Mulle näib, et oleme olukorras, kus kriisi vedasid meid nn kõvad nähtused (tervishoid, majandus), kuid selleks, et kriis kontrolli alla võtta ja miinused plussideks pöörata, vajame uut “pauku” pehmematest valdkondadest. Siin on põhilised märksõnad interneti pakutavad, aga seni alakasutatud võimalused, uued ja tervislikumad eluharjumused, elamine distantsteenustega, hariduse ümberkorraldused jne. Kriis ise on muutmas meie harjumusi nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Nagu näiteks küsimus, miks me enne koroonakriisi kui üks mees tuhandetes maailma arvestatava suurusega linnades traavisime igal hommikul kesklinnade kontoritesse selle nimel, et õhtuti tund aega ummikus istuda ja naasta koju. Liiga palju suitsust õhku ja kaotatud aega. On see tõesti vajalik? Usun, et sellest kriisist edukas väljumine eeldab ühiskonna kogunutikuse kasvu ja väikeriikidel on siin suurtest paremaid võimalusi. Seega olen nõus president Kaljulaidiga, kes mõned päevad tagasi ütles, et suure tõenäosusega ootavad meid ees positiivsed ja põnevad muudatused kogu majanduses, mis võivad olla küll valusad, aga vajalikud.
Kuivõrd see kriis on olnud kõikehõlmav, siis vajame ka holistlikku vaadet olukorrale.
Mulle endale tundub, et siin on sobilik pöörduda 70 aastat tagasi Ameerika sotsioloogi Talcott Parsonsi välja töötatud nn AGIL-süsteemi juurde. Parsons kui süsteemi teooria esindaja klassikalises sotsioloogias pakkus välja mudeli sotsiaalsete süsteemide tasakaalu kohta.
Lühimeenutuseks: A ehk adaption tähistab majanduse allsüsteemi sisemist pingevälja; G on eesmärgi seadmise valdkond, mis on poliitika pärusmaa (goal attainment); I ehk integratsioon tähistab sotsiaalsete süsteemide seotuse olulisust, mis väljendub sotsiaalses kontrollis ja positiivses väärtusloomes; ning L on väärtuste ülalhoidmise süsteem (latency). Parsons ise pidas nendest neljast dimensioonist kõige tähtsamaks I-d ehk sotsiaalset integreeritust, mis on omamoodi liim poliitika, majanduse ja kultuuri vahel.
Mõeldes Parsonsi ideestiku peale, võiks öelda, et Euroopal on globaalses konkurentsis suur šanss olla covid exit‘is edukas. Euroopal puudub majanduslik kiire dünaamika, nagu on USA-s. Oma väärtusruumi integreerimisel “kaasajaga” oleme ka suurtes hädades, nagu näitavad erinevad migratsioonikriisid, seega Aasiaga on keeruline rinda pista G-s ja L-is. Aga me ei saa öelda, et eurooplased ei suudaks olla solidaarsed, ajalugu ja kultuuri mõistvad ning vajaduse korral ka tolerantsed. Nii et I-ga peaks meil olema asjad korras. Näiteks solidaarne tervisekindlustus ja võimekas avalik sektor lubaksid eeldada edukat väljumisstrateegiat. Seega äsja lõppenud Euroopa päeva puhul tahaks olla meie kontinendi suhtes optimist.
Aga on ka riske. Kõigepealt võimu kui sellise ületsentraliseerimise trendid. Neid riske on kuulda liiga palju erinevatest Euroopa otstest – seekord mitte vaid Ungarist – seoses nn eriolukordadest väljumisega. Sarnased sümptomid kummitavad meidki, kui rääkida sel nädalal riigikogus menetluses olevast eelnõust SE 165, mille tulemusena annavad poliitikud ehk meie poolt valitud inimesed millegipärast suure portsu võimu hädaolukorras abstraktsele bürokraatiale üle.
Lisaks tõstavad pead nn uus lokalism ja uus isolatsionalism. Loomulikult see, et inimesed on taas kasvuhooneid ehitamas ja panevad koroona teise laine hirmus sel kevadel tomatid maha, on väga positiivne ja sümpaatne, aga majanduskasv saab rajaneda üksnes rahvusvahelisel kaubandusel ja üldse rahvusvahelisel äril, olgugi et ta on vähemalt kriisi järgselt esmalt rohkem regionaalne kui globaalne.
Seetõttu on järgmine periood ka Eesti poliitikas põnev jälgida. ÜRO julgeoleku nõukogu liikmena tuleb meil olla läbi aegade kõige rahvusvahelisem Eesti, kus samal ajal mõeldakse ka sellele, et saadaks (võõr)tööjõu nappuses lapsi põldude peale. Huvitavad ajad on ees.
