“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

Seekordsed kirjad viivad meid koos Eduard Vildega Saksamaale Baden-Badeni tervisevetele. Alljärgnevad katkendid on pärit: Päevaleht nr 193, 194 1922.

Kui Baden-Baden või mõni muu Saksa tervenduskoht sulle tänavu oma ametlikud hinnakirjad saadab, siis ära usu neid. Nad on vananenud. Mis tähendab: hinnad on vaheaegu kerkinud. Nad vananesid selle aja sees, kui neid laoti ja trükiti, nad vananesid kogu aeg trükkimisest sinu tellimiseni, vananesid postiteel sinu poole ning vananesid, kuni sa nad ümbrikust välja võtsid. Ja kui sa viimaks päral oled, siis loe neid kui liigutavaid dokumente kaugest kaunist muinasajast, muud väärtust neil ei ole. Ära endale seda häbi tee, et sa nende järgi korterit ja kosti nõuad: sind peetakse kolgataguseks, kes ei tunne inflatsiooniseadusi.

Baden-Badeni hotellid ja pansionid on headuse ja uhkuse järgi ametlikult viide liiki jaotatud ning hinnakirjas nende päevahindade alammäär üles antud. Selle liigituse alusel võetakse ka linna kasuks võõrastemakse ning tervendusvalitsuse heaks kuurtaksi. Mulle aga osutus kohe, et kahte alumist miinimumi üldse ei olegi ja et kaks ülemist oma päevarahale tuhat marka sadadele ette olid kirjutanud. Leidus ainult teatav keskmine miinimum kas puhtana või “ainult” 50-protsendilise tumestusega. Sinna liiki võeti mindki armulikult vastu.

Tänavu Saksamaa tervenduspaika minnes ja seesugusesse odavamasse liiki kostile asudes ära unusta leivakotti kaasa võtmast. Sellega ei ole mitte öeldud, et sulle su võõrastemajas või pansionis süüa ei anta. Antakse küll. Aga pea meeles: sa ei ole mitte saks. Sa oled matslik õgija sealt ülalt põhjamaalt, sa tahad liha juurde leiba süüa, tahad leiva peale võid käänata, tahad kohvi suhkruga juua, himustad viimati veel kortlikest piimagi. Aga leiba ei tehta Saksamaal praegu mitte rebaseliivast, võid mitte savist ja suhkrut mitte saepurust. Ka ei lüpsta siin piima mitte veekraanist – vähemalt mitte ainult! Tahaks hotell või pansion sulle kõike leiba kah lauale paisata, siis peaks ta prospekti hinna panema, mida lugedes sa – tulemata jääksid. Ons tal seda vaja! Kauplused toiduaineid täis, muud kui osta. Pansion annab sulle piiramatu loa tema laual kõike seda mokka panna, mida su isiklik leivakott iganes sisaldab. Sina aga ole tänulik ja loe tusa tasanduseks iga päev kursisedelit.

***

Ma oleksin õnnetu, kui minu ridadest või nende vahelt ehk välja loetaks, et Baden-Baden on kallim ja halvem kui Eesti tervenduskohad. Taevas hoidku! Nende ülevaadete järgi, mis “Päevalehes” kevadel meie supelkohtade hindadest ilmusid,

võin kinnitada, et maailmakuurort Baden-Baden, seadeldise ja elegantsuse poolest omas liigis ainuline, ülalpidamise ning tervendusvahendite hindade suhtes odavam on kui Haapsalu ja mitte kallim kui Kuressaare.

Sa võid juba aegsasti kõik oma kostile juurde ostetud lisapalad kuni kallite magusmaiusteni arvesse võtta, sinu päevakulu (korter, söök, vannid, arst, avalikud maksud) ei kerki mitte kõrgemale kui Saaremaa mudalinnas. Ja alles tänavu, kus Saksa marka juba Eesti pennidega ostetakse, on hiilgav Baden-Baden meie võrdlemisi väga primitiivsele Kuressaarele järele jõudnud – enne oli ta odavam, tunduvalt odavam.

Minu võrdlus põhjeneb muidugi siinsete keskpäraste elamisasutuste hinnatariifil, sest hotelle ja pansione, mida Baden-Badenis esimesse liiki loetakse, Haapsalus ja Kuressaares ju ei olegi. Siingi elab neis peale Saksa “Raffke” (“Schieber’i” uuem nimetus) ainult õnnelik välismaa valuutavägev ameeriklane, inglane, hollandlane, skandinaavlane.

***

Ja ta elab jumalamuidu neis rafineeritud toredusega sisustatud paleedes. Sest kui ameeriklane maksab korteri ja täie toidungi eest 1500 marka päevas, siis ei ole see praeguse kursi järgi kolme dollaritki. Ja see on raha, mida ta kodus annab uksehoidjale jootrahaks või sandile armuks.

Kuidas meie, valuutaväetid rotikesed, neid vürtslikke elunautijaid kadestame! Me nokitseksime nad ära, kui neid mitte kogu kodupärane Baden-Baden ei kaitseks ja meid laternatulpa ei tõmbaks. Mõeldagu: neil jumalatel ei käi vähemat kui judinat selgroogu mööda üles ja alla, kui nad taldriku alt nädala-arve leiavad! Nad ei tarvitse silmagi peale lüüa, nad võivad naeratada, et niisuguse tühjakese peale üldse paberit ja tinti raisatakse.

Ja need ei ole ammugi mitte miljonärid või miljardärid, ei, vaid enamasti üsna harilikud lihtsad keskseisuslased kaubanduse või koguni käsitöö alalt. Esimese numbri jumalad Uus- ja Vana-maailmast, keda kevadel nii rohutirtsulikel tihedusel Saksamaal oodati, on nimelt tulemata jäänud. Need boikoteerivad Saksa suplus- ja tervenduskohti, eriti intelligentsemad ameeriklased ja inglased. Neile ei meeldinud hotellipidajate ühingute kevadised otsused, võtta valuutavõimsailt kõrgemaid hindu kui omamaalastelt ja valuutanõrkadelt; samuti kohutasid neid sama eesmärgi poole sihtivad üksikmaalised ja kogukondlikud maksustamiskavatsused. Ameeriklased seletasid oma ajakirjanduses: me oleksime valmis üleriiklikku seadusepärast võõrastemaksu maksma, mõistes, et see kogu Saksa rahvale tuluks läheb, aga me ei või lubada, et meid hotellipidaja kui eraisik enda kasuks pöab või et meid mõni küla või linnake, mille on juhus kaunisse loodusse asetanud või tervisvetega varustanud, erimaksude alla painutab. Selle eest täname.

Kes neist aga siin on, neid austatakse nagu jumalaid. Nad liiguvad alalises loogamuste ringis. Selgroo on varna riputanud kogu võõraste-industriist otse või kaude elav Baden-Baden. Ja suurlinnade elegantne poolmaailm, võluv, lõhnav, kunstipäraselt “koloreeritud” – see surub nagu siilide sillerdav parv nende õnnevürstide ümber, selle vastne veering enam on kui sajad Saksa pabermargad.

***

“On olemas üks ainus kaunis muinasjutt: Baden-Baden.” Nõnda lausub oma maa lehes üks ameeriklane. Ja ta ei liialda.

Kuhu silma iganes pöörad, kust kõrguselt üles või alla vaatad: ikka uus hurmav mägine panoraam täis imehella joone- ja värvipehmust, pehmed pead, pehmed seljad, pehmed kaelad. Siia on värske, õitsev, vormiluhtav noor hiigelnaine pikali heitnud, iluteadlik naeratus huultel, lebamisõnnis hooletus poosis, karske-ihar sirutus liikmeis. Ja meie, tema tillukesed lapsukesed, ronime ja roomame ringi tema reitel ja rindadel, tema puusadel ja õlgadel, kallistades ja maiustades nende pagisevat pehmust, nende kaisutavat soojust.

Meie hulgas on tänavu haruldaselt palju õisilusaid, kastekargeid väikesi plikakesi. Neid on siin karjakaupa – jumal teab, kust nad kõik välja on tulnud! Ma pole kunagi nii palju ilusaid, magusaid backsisch’likke daamikesi koos näinud. Nad sadrivad hommikust õhtuni nagu kaljukitsekesed mööda mägede nõlvu, silmad suured ja haljad, mokad maasikalised ja sihvakad liikmed nii kerged ja nõtked.

Üks on meie majast, üks magusamaist. Ta on taanlanna. Ning perekonnast, mis nime pidi meilegi tuttav. Tema surnud vanaisa ei ole keegi muu kui kuulus Kopenhaageni kunsti edendaja Jakobsen, see miljoniraske õllepruul, kes oma riigi pealinnale glüptoteegi on annetanud, tuttava suure ja sisuka kunstikogu ühes väärtusliku hoonega. Ta elab Baden-Badenis oma noorusliku emaga, kes läkitab “Politiken’ile” virgasti reisikirju. Liigun ma kuhu koosi tahes, ikka tuleb mulle väike preili Jakobsen vastu, naeratab mulle päikest põue, kõneleb minuga taani keelt ja kutsub mulle kuidagi minule nii armsa Kopenhaageni mällu tagasi.

Ent mind ei üllata siin otsekui väljanopitud iluga mitte üksnes need võõrmaade tütred. Baden-Badeni pärislapsedki on tõuke omapäraseid iludusi. Suured, saledad, tõmmukas ihu, imekaunis kongnina, kastanruuged juuksed, pruunid silmad. Mitte Müncheni pruunid, igavad plaatsilmad, sealse õlle karvaga nii sarnased, vaid kaunid kuldpruunid, sametise teraga. Jääb aimata romaani või ehk keltigi veresegu. Olen jäänud mõnele üsna lihtsale Badeni neiule või noorikule hämmastunult järele vahtima – mitte ainult ta lõunamaise ilu, vaid ka ta liikuvuse iseteadliku graatsia nõidusel. Viimane on jaolt kahtlemata pärit Baden-Badeni kui elegantse suurmaailma kohtamispaiga koolitusest ja koolutusest.

Kui mul luba oleks veel ühte naist võtta, ma võtaksin ta Baden-Badenist.

***

Emake maa ajab siinkohas kahekümnest august vett välja. Seda joome ja selles supleme. Juba vanad roomlased jõid ja suplesid siin tervist. Nemad on allikate leidjad, nemad ka esimeste saunade ehitajad. Üks nende mullasügavusest päevavalgele kaevatud saun annab meile aimu nende geniaalsest ehitusandest ja kultuuritäiusest. Väljakaevatud saun, lihtsõduritele määratud, on ainult osake suurejoonelisest supelasutisest, sest pealmised korrad, mis olid arvatavasti väeülemate ja muude härrasmeeste päralt, asetsevad ühe kiriku, ühe võõrastemaja ja ühe meieaegse, kuid nüüd jõude seisva sauna hoone all ega ole arusaadavail põhjusil tehtud ligipääsetavaks ega nähtavaks.

Roomlane tundis higistamise tervendavat mõju teatud haiguste vastu, ta ehitas õõnsaist kunstkividest hoone, mille põrand ja seinad on lõõridega läbitud. Kui ta põrandaalust ahju küttis, voolas kuumus lõõrisid kaudu laiali ja kuumendas kogu ruumi higistamiseks palavaks. Seesugune sudatorium ehk laconicum (kuuma õhusaun) on välja kaevatud hoones veel tervena näha ja selle leiame praeguses Friedrichsbadis, kus mina paljude teiste meestõbistega oma reumatismi ravitsen, moodsalt teisendatud kujul jälle. Kuna roomlane ehituste suhtes metallide tarvitamises ja käsitsemises meist taha jäi, oli ta ehituslikus kivi- ja savitöös meist ees. Meie ei oska nii kõvu, peaaegu purunematuid kunstkive teha, nagu need õõnsad, mida tema oma sauna lõõrideks on tarvitanud, kuna meil tundmatud on ka nii tihked, otse katkematud saviriistad, nagu neid leidub roomlaste majapidamises. Kus tema kunstkivi tarvitas, seal tarvitame meie nüüd metalli: moodsa kuumõhusauna lõõrid ja torud on rauast.

Nagu roomlane oma caldarium’is arvata 2000 meetri sügavusest üleskeevat, rohkesti liitiumi ja arseenikuga segatud alkalilist soolavett, mille loomulik kuumus 69 Celsiuse kraadini ulatub, tervendavaks suplemiseks tarvitas – supeltiigi jäljed on saunas veel ilusti alles –, nii moodustavad loomuliku kuumveega varustatud supelbasseinid meiegi moodsas Friedrichsbadis osa sellest saunkonnast, mida kutsutakse iiri-rooma vannideks. Iirlastelt on laenatud ja rooma laenudele juurde lisatud aurusaun – asutis, mida aga niisama hästi eestlastelt või venelastelt oleks võidud laenata (kohati hüütaksegi niisugust sauna vene-rooma saunaks), sest see ei ole muud midagi kui meie tuttav kerissaun lavaga, ainult et keris Friedrichi saunpalees ei ole kividest, vaid raudseist keerd torudest. Lava aga on oluliselt sama, mis meilgi.

***

Päris õndsus on selles palees, mille sisemus on marmorist ja kumendab kõiksuguseist keraamika-kunstidest, säärast iiri-rooma saunaprotseduuri läbi teha!

Oled suurepärases, nägusaiks üksik-kabiinideks jaotatud garderoobis rõivast paljastunud, siis astud, aadamlik põlleke ees ja vilttuhvlid jalas, esimesesse kuumõhuruumi, kus on palavus tavaliselt 55 kr. C. Palja jalaga ei tohi sa põrandale astuda, sest see on kõrvetav-kuum, ja kui käega seina katsud, siis leiad, et seegi on põletavkuum. Vaevalt oled toolil istunud või puusängile heitnud, kui nahk sul higist pärlendab.

Ent see on alles eelpõrgu, pärispõrgusse astud alles. Selles näitab kraadiklaas sulle 70–75 kr. C.! Algajal paneb hinge kinni. On sul nõrk pea, pole sa ekvaatoril elanud, siis suru endale külma vette kastetud müts pähe, teise võid kartlikule südamele vajutada. Ja siis higista, higista, higista! Kui veerand tundi välja kannatad – ägada võid, niipalju kui tahad –, siis oled kangelane.

Nüüd satud järgnevas ruumis ihutriikijate küüsi. Need ei kuula, et sul hing sees, vaid poogivad sind paarkümmend minutit nii, nagu oleksid neile raskesti kurja teinud. Nartspehmelt pääsed nende rusikate alt viimaks aurusauna, milles on kuumust mööda jällegi kaks osakonda astmeliselt kõrgenevate lavadega.

Palavus on siin kraadiliselt vähem kui kuumaõhuruumides, mõjult aga palju käredam, sest et õhk on märg. Muidu üsna kodune, ainult sähvivad vihad puuduvad. Võib aga olla, et sa neid, vähemalt kuumemas osakonnas, ei jaksaks tarvitadagi – keel sul muidugi suust väljas.

Alles nüüd hakkavad su kannatused lõppema. Lähem uks viib su ruumi, kus valge marmori seest sulle hiiglavann sooja termaalveega vastu naeratab. Vesi on umbes 38 kraadi soe, lavalt tulijale tundub ta aga viluna. Siin hakkab juba hinge tagasi tõmbama. Päris rahule, mugavale puhkusele, väsimusmagusale unelemisele jõuad aga järgmises marmortiigis, kus kuumallika vesi on tavalise vannisoojuseni tempereeritud (Wildbad). Siin toetad kukla basseini marmorveerele ja lebad vagusi madalas vees sõredal liival – tortuur on möödas.

Lõpu teed suplemisele kõige suuremas marmorpalis, mis on ümmarik ja nii avar, et seal juba sõna tõsises mõttes saad ujuda. Vesi selles aga on külm. Mužif, kes leili palavusest välja jääauku süstab (ja võid aurusaunast tulles kah otsekohe siia külma vette hüpa ta), on põliste kogemuste varal äratundele jõudnud, et järsk vaheldus kuuma ja külma vahel on tervisele tulus: selle rahvaliku tervendustarkuse on moodne teraapia omaks teinud. Selle nagu nii mõne muugi.

Lõppeks kõiksugu dušid: külmad, leiged, soojad. Ja kui sind seepeale on kuivatatud, froteeritud ja ajutisse öörõivasse aetud, siis heidad suures kupli kujulises puhkeruumis sängi, soojade vaipade sisse mähituna, ning puhkad tunni või poole õndsas rahus.

Aga kas teate, mis ma selles keerulises, vaheldusrikkas ühissaunas aegamööda kindlaks tegin?

Et 75 protsenti mehi on karvased. Üleni karvased. Mõned otse klutised. Ei tea, kuidas neiud neile tihkavad naiseks minna. Ei mina läheks. Kuidas lähed ahvile!

Ja leiges puhketiigis pidasin vahel aru, kas ka naisi peaks olema kõrgemal protsendil karvaseid. Sest need, kes Berliini väitekunsti-teatrites politsei loaga alasti tantsivad, need on muidugi raseeritud.

***

Ma oleksin kauemaks jäänud, aga ma pidin lahkuma, sest kukkur oli liiga kerge ning selle veste viimase järgu kirjutasin juba ühes Hessimaa külas, kuhu odavust otsides oma alles pooleli paranenud silmahaigusega pelgu pugesin.

Süda aga – see on nii raske, kui kukkur kerge.

Loe ka teisi vanu reisikirju rubriigist “Need vanad reisikirjad”.