“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia. Sel korral avaldame vestluse Tea Vellerindiga.
Tea Vellerind (1939) kuulub Eesti ehtekunstnike grand-old klassikute sekka. Ta on lõpetanud ERKI metallehistöö eriala. Alates 1966. aastast töötas ta kunstnikuna kombinaadis Ars-Juveel. Vellerind on osalenud arvukatel isiku-, rühma- ja tarbekunstinäitustel nii kodu- kui ka välismaal, teiste hulgas Kunstisalongis (tänane Kunstihoone galerii), Tallinna Linnamuuseumis, Tampere Kunstihoone galeriis, A-galeriis ja Riia Vanalinna galeriis. Ta on EKL-i liige ja juveelifirma OÜ Kuldgraal asutajaliige. 2017. aastal oli Vellerind Eesti Metallikunstnike Liidu Ede Kurreli nimelise aastapreemia laureaat. Tema ehtekunstniku hinge on pärinud ka ta tütar Kertu Vellerind.
Tea on ka üks ehtekunstnike enda loodud ja juhitud A-galerii kunstnikest. Galerii on 25 aastat tegutsenud Eesti autoriehete müügi- ja näituseruumina, esindades üle 80 Eesti professionaalse ehtekunstniku töid eri aegadest ja generatsioonidest.
Kunstnikuvestlus Tea Vellerindiga toimus tema Hobusepea stuudios ning selle viis läbi ehtekunstnik Marita Lumi. Kuula põnevat vestlust (pikkus 1 tund 58 min).
Lapsepõlvest
“Olen pärit Rakverest, kuid kuna meie maja põles ära, siis viidi meid 1944. aastal ära sõjapakku onu juurde. Kui isa-ema hakkasid järele tulema, hakati jaama pommitama, ning kuna meie elasime jaama taga, siis kogu meie kvartal hävis. Ema ja isa tulid siis kuus päeva kohvritega jalgsi Tallinna. Isal oli enne seda just tuberkuloos olnud, mis küll enne sõda välja raviti, kuid kuna teekonnal pidid nad sildade all niiskuses magama, sai ta taaskord lahtise tuberkuloosi ja suri 46-aastaselt.”
“Ma tahtsin väga tantsida. Minu isa seda ei armastanud ja mäletan, et mind pandi ükskord selle eest nurka, et ma muudkui tantsin. Olin esimeses klassis, kui meie võimlemisõpetaja tegi kooli juubeli jaoks väikeste rühma, kuhu ta valis igast klassist paar last välja – ning mind valiti ka. See oli mulle nii ülev hetk, et saan suures saalis laval esineda. Ita Ever käis ka meie koolis ja tema luges seal luuletusi ning me suud ammuli vaatasime seda suurt saali. Neljandas klassis läksin rahvatantsu, aga ema, kes üksinda peret ülal pidas, polnud sellest vaimustuses, sest ta ei jõudnud kõiki riideid korrastada, aga lubasin seda siis ise teha. Küll ma siis hoidsin oma sukki ja põlvikuid.”
Koolipõlvest
“Instituudis oli meil vahva krokiikursus, mida tegime Kunstihoones. Seda organiseeris Heinz Valk, kes oli siis viiendal kursusel, kui meie olime esimesel. See oli hiiglama vahva, seal oli mõnus, lõbus ja haruldaselt südamlik õhkkond.”
“Tol ajal tulid moodi vaskpunutised kaelakettides ja vöödes ning neid me tegime küll, see oli kuum teema. Teistele neid valmistada oli keelatud, aga õhtuti salaja kateedris me neid ikka tegime, nii et seal elu kihas ja öösel lahkuti keldriakna kaudu, sest tegelikult seal sel ajal ei tohtinud olla.”
“Me saime ülesandeks teha Draamateatrile arhitektuurne kompositsioon ning mõtlesime, et ei tee tavalisi pulkasid, mis ikka tehakse, vaid midagi erilisemat. Mina tegin teatri naervast ja nutvast näost grupid, mis mööda seina jooksid. Seda ainet andis arhitekt Udo Ivask, kes oli tööga väga rahul, aga me saime kahed, sest vanade õppejõudude jaoks oli see liiga vabameelne ja loominguline.”
“Professor Ansel õpetas meile piiratud ja piiramatuid pindasid ning bordüüri. Viimase kohta rääkis ta, et minge mööda Estoniast ja vaadake sinna üles ja siis te näete. Kord, kui olime Anseli sünnipäeval, siis Jüri Arrak ütles, et “ega ma mitte midagi aru ei saanud. Ma käin sealt iga päev mööda ja ei saa aru, mis kuradi asja ma pean siin vaatama”.”
Ehtekunstist
“Minu tööde mõte on tasakaal. Kuna olen kunagi tahtnud arhitektiks saada, siis mind huvitab siiani ruumiliste mahtude tasakaal, lihtsus ja lakoonilisus. Meie professor õpetas, et ärge pabistage, kui teete midagi, mis teisele ei istu, sest igaühel on oma kuldlõige ja mina otsin enda oma.”
“Stuudio oli minu tütrele lapsena põnev ja justkui keelatud maa. Mäletan, et mul oli üks lõputult ilus ripats, mis oli tsaariajast pärit ning sellel olid päris kivid. Ma ei julgenud seda kaua kanda, mõtlesin, et ega ma proua ei ole. Aga see meeldis Kertule nii väga. Ta käis seda salaja kapis vaatamas ja siis isa tõi talle Moskvast ühe ehte, kui ta oli kolme-aastane. Kertu võttis selle kätte, vaatas seda ja viskas siis toa teise otsa. See polnud see.”
“Ehtekunsti valu on see, et looming ei tule iseenesest, ta peab mingi pingutusega tulema. Vahel kõhkled ja kahtled. Võlu on see, kui tulemus on midagi, mis sind rahuldab; ja kui kellelegi teisele teed, siis see, et ka tema peab sellest midagi. Ma ei tee kunagi niimoodi tellimust, et ma inimest ei näe. Tahan teada tema temperamenti. Nii saan teatud kindluse.”
Tea Vellerindi ehted on esindatud Eesti autoriehete müügi- ja näitusteruumina tegutsevas A-galeriis, mis asub aadressil Hobusepea 2. A-galerii kohta saad rohkem infot nende kodulehelt.
***
“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu– ja loomingufilosoofia.
