Sel korral on teie ees kvaliteetrokk läbi eri filtrite ja mõjutuste. Pärnu sugemetega ja rahvusvaheliselt tuuritanud Sibyl Vane koos üle mitme aasta taas muusikat välja andva ning Nashville’is viimase plaadi salvestanud Dramamamaga. Mõlemad bändid on fookuses uute äsja ilmunud albumitega.

Alternatiivrokki, indie ja post-pungi elemente kombineeriv Sibyl Vane sai alguse Pärnus aastal 2010. Seejärel löödi käed Läti plaadifirmaga I Love You Records, andes 2012. aastal välja debüütalbumi. Järgnevatel aastatel tuuritas bänd intensiivselt Euroopas ja Skandinaavias, mis vormis neist aastatega tugeva live-bändi. 2017. aasta kevadel anti välja teine kauamängiv ja aasta hiljem võideti looga “Thousand Words” Eesti Laulu konkursil neljas koht. Värskeim album “Duchess” ilmus aprilli alguses.

Dramamama on Tallinna rokk-ansambel, mis on tegutsenud alates 2008. aasta suvest. Peamiselt ingliskeelne looming on kantud eeskätt 60ndate ja 70ndate bluusist ja rokist – ansambli liikmete sõnul on just selle ajastu muusika väljenduslaad ja esteetika nende alateadvusesse püsivaima jälje jätnud. Dramamama on soojendanud selliseid maailma nimesid nagu Rival Sons ja Von Hertzen Brothers. Ansambli omanimeline debüütalbum ilmus 16. oktoobril 2009 ja teine kauamängiv “VIP” 31. märtsil 2012. Kõige uuem, Nashville’is salvestatud plaat “Uphill Battle” anti välja äsja, 21. aprillil.

Sibyl Vane Dramamamast: “Tegemist on väga andekate laulukirjutajate ja muusikutega, kes oskavad muusika emotsiooni ja teksti mõtte ilusti kokku viia”

Helena (laulja ja kitarrist): Lahe, et bänd nii kaua tegutsenud on ja isegi kui liikmed vahepeal muid asju teevad ning teistel kontinentidel laineid löövad, ei ole Dramamamat unustatud. Uus plaat on väga hea ja Dramamama kvintessentsist pole vahepeal ajaga mitte midagi kaduma läinud.

Hendrik (trummar): Dramamama on mulle alati meeldinud. Tegemist on väga andekate laulukirjutajate ja muusikutega, kes oskavad muusika emotsiooni ja teksti mõtte ilusti kokku viia. Neid lemmiklugusid on nii palju, et nimekiri läheks päris pikaks. Olen Dramamamale isegi Paides öömaja pakkunud oma bändi tollases proovikas.

Heiko (bassist): Dramamama “Uphill Battle’ist” õhkub läbimõeldust ja pühendumist. Minu jaoks on selle plaadi kõikide väga andekate muusikute hulgas kõige mõnusam üllatus trummar Ott Adamson. Mulle väga meeldib see kõlarikkus trummipartiides. Hea trummipartii on ikkagi nagu rätsepaülikond, mis sobib just sellesse loosse ja nendesse kohtadesse. Otil on see väga hästi õnnestunud. Kuna tegemist on ennekõike kitarriroki bändiga, siis Lauri andekus saab teenitud tähelepanu ilmselt niikuinii. Tervitused siinkohal ka Viljarile, kes Otiga koos seda vundamenti seal tekitab.

Helena: See  on väga läbimõeldud lugu. Kitarr on väga äge ja meenutab mulle mõnd grunge-ajastu bändi. Lahedalt lõdva randmega mängitud cool’i on siin palju sees ja sellest kujunes juba esimesel kuulamisel plaadi kõige suurem lemmik. Lugu sobiks eriti hästi reede või laupäeva varahommikusse, kui on liiga kaua üleval oldud.

Hendrik: “When She’s Feeling Down” viis mind esimesest akordist Nevada kõrbesse. Silme ees hakkas jooksma film, kus sõidan vana kooli Ameerika kabrioletiga Las Vegase poole ja päike on parasjagu loojumas. Ma naudin väga sellist muusikat, mis suudab mind viia kuhugi mujale. Lugu on nii peensusteni välja töötatud ja seda on hea kuulata. Loodan väga, et see jõuab ka bändi esinemiskavasse!

Heiko: Becki “Loseri” vibe’i on mõnus sealt leida. Kuigi muusika suurim needus on, et see, kellega sind võrreldakse, ei pruugi olla absoluutselt selle loo sünniga seotud. Meenub see, kui rääkisime ühes intervjuus, et Sibyl Vane’i jaoks on olnud mingil hetkel kõige suuremad eeskujud System of a Down ja Depeche Mode. Intervjueerija tegi suuri silmi. Ja muidugi need bändid, kellega meid kõrvutatud on, pakuvad alati mõnusat üllatust, sest sa ju ei tea, mis tundeid ja seoseid su muusika tekitab. Aga see on mõnus unenäoline lugu, millega koos võiks laiselda ühe suvise päeva kuskil päikesevarju all raamatut lugedes. Tundub, et ma tahaks pähe õlgkübarat ka.

Dramamama Sibyl Vanest: “Kuulen bändi, mis naudib seda, mida nad teevad”

“Sibyl Vane on minu jaoks olnud nagu meie oma Garbage (mõtlen siis ikka seda USA rokkbändi). Kerge ja hõljuva minekuga pop-rokk. Helena vokaalitämber on väga isikupärane ja viimasel albumil mõjub eriti vabalt, orgaaniliselt ja enesekindlalt. See vibrato on mõnes loos eriti lummav ja kummituslik.

Leidsin uuelt albumilt mitu lugu, mis kutsuvad uuesti kuulama ega lajata tüütult kohe kõike lauale. On tunda, et neid mõtteid ja laule on hingega kirjutatud ja isuga viimistletud. Kuulen bändi, mis naudib seda, mida nad teevad,” räägib Mikk Tammepõld.

“See laul haaras mind uue albumi esimesel kuulamisel kõige kärmemalt kaasa. Mõnusalt ülbe ja kerge minekuga lugu. Väga äge kummitama jääv bridge on lool, võimalik, et väikese vihjega The Banglesile. Mulle meeldib kokkumängu soe toon ja pehme tasakaal. Kõik ei ole teravalt välja joonistatud ja jääb avastamist ka mitmendal kuulamisel, samas ei pea jubedalt pingutama, et partiisid eristada.

Selline mõnus Desert Rocki vibe lööb ka kohati sisse ja lugu on väga visuaalse iseloomuga. Sobiks ideaalselt mõne road-movie soundtrack‘ile. Kuulasin plaati esimest korda maanteel ja panen teinekordki peale, kui pikem sõit ees ootab. Väga äge tervikliku meeleoluga album. Minu lemmikalbum teilt. Aitäh selle muusika eest, Sibyl Vane!” kiidab Dramamama solist Sibyl Vane’i.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.