Eriolukord on loome-ettevõtjatele ja loojatele esitanud väljakutse ellu jääda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Mikrokirjastaja, tõlkija ja kirjanik Indrek Koff kolis varem koolides ja raamatukogudes koos kirjanikust abikaasa Eva Koffiga korraldatud lugemishommikud vaimuärksuse hoidmiseks Facebooki ja loeb nüüd ka YouTube’i kanalil ette katkendeid oma lemmikraamatutest.

Kas nüüd juba mõned korrad eetris olnud Facebooki lugemishommikutele või ka YouTube’i soovitustele mõeldes on peast läbi käinud mõte, et selle oleks võinud juba aastaid tagasi ära teha?

Olen oma põhiliseks tööalaseks missiooniks pidanud lugemise propageerimist. Kriisiajal tekkinud Facebooki otseülekanded, mida oleme perega teinud, täidavad just seda eesmärki. Oleme abikaasa Evaga mõlemad veendunud, et lugema aitab meelitada eeskuju, ja meie ettelugemised võiksid just seda pakkuda. Meil on kohutavalt hea meel, et saame oma lemmikraamatud riiulist välja otsida ja neist saadud rõõmu teistega jagada. Enne tegime seda päriskohtumistel koolides ja raamatukogudes, nüüd kolisime ajutiselt veebi, aga mulle tundub, et see tegevus ei pruugi pärast kriisist väljumist (sest välja me ju tuleme!) enam jätkuda – näost näkku on inimestega ikkagi palju parem rääkida.

Äsja alustasin YouTube’is raamatusoovituste rubriigiga “Koffikõrvane”. Loen seal ette katkendeid raamatutest, mis on mulle endale korda läinud. Häid raamatuid ilmub tohutult palju ja sellisel moel avaneb loodetavasti võimalus neid veelgi rohkematele inimestele soovitada, kui päriselus jõuaks. Selle asjaga oleks võinud tõesti alustada juba ammu, aga ehkki mõte oli, tundus ilmselt kergem niisama kummi venitada. Nii et selle asja eest võib kriisile tänulik olla küll.

Meelelahutusvõimaluste nappus on inimesed vähemalt raamatutest ja nende olulisusest rohkem rääkima pannud – loodetavasti ka lugema. Kas näete seda huvi tõusu?

Raskel ajal on palju juttu olnud solidaarsusest ja kultuuri toetamine on ju üks võimalus solidaarsuse väljendamiseks. Hooandjas on meie “Palavikulilledel” seni tõesti päris hästi läinud – aitäh kõigile, kes on juba õla alla pannud! Võimalik, et siin on tõepoolest mängus kriisiaeg, mil loodetavasti tuntakse kultuuri vastu keskmisest rohkem huvi ja vast ka loetakse pisut rohkem raamatuid kui muidu. Loodan, et värsket hoogu saanud kultuurihuvi ei kao!

Kas plaanite lugemishommikute ja – soovitustega jätkata ka pärast eriolukorra lõppu?

YouTube’i sarja “Koffikõrvane” kavatsen esialgu küll mingi regulaarsusega käima panna, eks hiljem selgu, kui kauaks energiat jätkub. Esialgu on see igatahes puhas rõõm – lugeda häid raamatuid ja neist parimaid inimestele soovitada. Loodan, et need lõigukesed tekitavad ka arutelu. Nauding on palju suurem, kui seda saab kellegagi jagada.

Facebooki pereülekanded lõppevad 2. mail, ent lisaks toimub veel üks prantsuse kirjandusele pühendatud live-lugemine, millele pääseb ligi samuti Härra Tee ja Proua Kohvi Facebooki lehelt.

Mida väikesed kirjastajad sellest kriisist juba õppinud on?

Olen juba aastaid mõelnud, et raamatuturg kipub meil kokku kuivama, tiraažid kahanevad ja kirjastajate olukord on keeruline, aga samas on tegelikult palju kasutamata võimalusi. Tuleb tunnistada, et raamatki on ju teatud mõttes kaup nagu kaup ikka. Ja et keegi saaks kauba vastu huvi tunda, tuleb talle selleks võimalus anda. Punase sildiga koolajooki ostetakse palju ennekõike sellepärast, et jook ise ütleb inimestele: jooge mind! Küllap peaksime meie, kirjastajad, samuti iga raamatu puhul rohkem pingutama, et see lugejate juurde jõuaks.

Peaksime sagedamini ja valjemalt ütlema, et lugemine on hea ja et näete, siin on just üks niisugune raamat, mis võiks teile meeldida.

Või et: raamatud on olemas ja võivad teile pakkuda palju rõõmu. Mõni võib-olla ei teagi seda enam!

Usun küll, et kriisiaeg sunnib nii väikesi kui ka suuri kirjastajaid kasutama uusi tööriistu ja -meetodeid, olgu selleks siis raamatumüük toidukulleri abiga (mida praktiseerib edukalt raamatupood Puänt), ühisrahastuskampaaniad või muu. Mida täpselt tehakse ja kui õnnestunult, seda näitab aeg.

Indrek Koffi lugemissoovitused koroonakevadesse

Nareki Grigori “Nutulaulude raamat” (Tallinna Ülikooli kirjastus), mille on maakeelde pannud Peeter Volkonski: kaunis tekst, mis pakub ainuüksi keelemõnu rohkem kui rubla eest! Lisaks aga on munga kõnelused Jumalaga südame põhjast tõesti siirad ja ilusad.

Ljudmila Ulitskaja “Sonjake. Lõbus matus” (Tänapäev, vene keelest tõlkinud Ilona Martson). Kaks lühiromaani esmapilgul kummalistest, võib-olla isegi võimatuna mõjuvatest tegelastest, kes on ometi üdini elusad ja usutavad.

Tammsaare “Tõde ja õigus”. Kui saatus mängib kätte võimaluse lugemisele pisut rohkem aega pühendada, siis tuleks meie oma klassika kindlasti uuesti läbi lugeda. Kõik viis köidet on absoluutselt võimsad.

Tunnen viimasel ajal ebatervet huvi kõikvõimalike päevikute vastu, võib-olla sellepärast, et avaldasin eelmisel aastal ka ise “uitmõttepäeviku”. Viimati lugesin Alvis Hermanise põnevat päevikut, varsti on plaanis ette võtta Kafka oma, mis on seni kahetsusväärsel kombel lugemata. Aga tegelikult ongi hea teada, et ilusat ootab ees!

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)