“The Black Swan” (“Must Luik”) on Nassim Nicholas Talebi 2007. aastal ilmunud raamat ja teooria. Raamatut peetakse üheks tänapäeva mõjukamaks teoseks ühiskondi tabavate kriiside kohta. Taleb ise ei ole lihtsalt mõtleja ning filosoof, enne oma teooriaga avalikkuse ette tulekut oli ta börsil optsioonidega kaupleja ja riskianalüütik. Seetõttu oli Talebi teooria keskmes algselt finantsturgudel toimuv, hiljem hakati musta luige metafoori kasutama erinevate murranguliste sündmuste iseloomustamiseks.
Artikkel on esmalt ilmunud Sharpminderi blogis.
Must luik on sündmus, mida iseloomustavad järgmised kolm omadust:
- sündmus on äärmiselt ootamatu, st. me ei suuda sellist sündmust ette näha;
- sündmusel on väga oluline mõju ühiskonna toimele ja arengule;
- inimloomusele on omane musta luige sündmusi hiljem ratsionaliseerida, st. me arvame, et oleksime võinud sündmusi ette näha ja nendeks valmistuda, aga ei teinud seda.
Taleb ise peab märtsi lõpus Bloombergile antud intervjuus COVID-19 kriisi valgeks luigeks. Valge luik on Talebi sõnul olukord, milleks me saame ja koguni peame valmistuma. Ta rõhutab, et valitsused ja riigid oleksid pidanud pandeemiaks valmistuma, suurendades oma finantsreserve, ka ettevõtted pidanuks ennast taoliste riskide vastu kindlustama. Ta rõhutab ühtlasi, et kriisis peavad valitsused aitama ennekõike oma kodanikke ja alles siis vaatama, kui paljusid ettevõtteid päästa.
Selles loos vaatame, kuidas COVID-19 tekitatud suur valge luik alluks inimlikule ratsionaliseerimise soovile ehk kuidas võiks pehmendada kriisi majanduslikku mõju. N-ö maksimumplaan võiks olla institutsionaalne raamistik, mille abil Eesti riigi riskijuhtimine tulevastes kriisides oleks selgem ja jõulisem ning tööriistakast hästi varustatud.
Teeme alustuseks kiire vaate ajalukku.
Saksamaa oli kaks korda – esimene kord Wismari vabariigi ajal ja teine kord II maailmasõja järel – silmitsi väärtusliku rahvusvaluuta kriisiga, mis ennekõike väljendus hüperinflatsioonis. Saksamaa lahendus oli institutsionaalne innovatsioon ehk probleemi institutsionaliseerimine ja depolitiseerimine.
Loodi Bundesbank, mille ainsaks eesmärgiks oli rahvusliku valuuta stabiilsuse hoidmine. Sellest kujunes Saksa majanduspoliitika väga tõhus ja edukas alustala. Hiljem on Bundesbanki loomine ja tema sõltumatu tegutsemise põhimõte olnud paljude riikide reformipoliitika aluseks, mille raames on loodud mitmeid sõltumatuid keskpanku. Ka taasiseseisvunud Eesti valis oma rahvuslikku valuutat – Eesti krooni luues ankruks just tugeva Saksa marga ja sõltumatu Eesti Panga.
Täna on kogu maailm silmitsi üüratu valge luigega.
Piisab, kui heita pilk sellele The Washington Posti loodud äärmiselt kujundliku iseloomuga graafikule, mis peegeldab registreeritud töötuse kasvu viimastel nädalatel ja seda võrreldes väga pika ajatelje “normaalsusega”. Isegi 2008.–2009. aasta finantskriis on vaid väike kühm võrreldes sellega, mis on hetkel USA tööturul toimumas. Eesti kohta pole nii pikka aegrida võrdluseks võtta ja ka töötuks registreerimine pole nii lihtne (vt Töötukassa lugu). Mõju majandusele saab olema ränk nii USA-s kui ka Eestis.
Ilmselt pole ükski riik kunagi lõplikult valmis ja ka vajalikku institutsionaalset raamistikku kriisi majanduslike mõjudega toimetulekuks ei pruugi olla n-ö varnast võtta. Samas on riigiabi küsimused ja maksumaksja raha paigutamine eraettevõtetesse kas laenu või kapitali süstina tõusnud teravalt päevakorda.
Kuidas seda korraldada nii, et kodanike, st. maksumaksjate huvid oleks parimal moel arvesse võetud ja kaitstud?
Eestis on ettevõtluse tugistruktuur juba alates 2001. aastast koondunud kahte organisatsiooni: EAS-i ja KredExisse. Sharpminderi tiimist oli Raul nende kahe organisatsiooni loomise eestvedajaks ja ideoloogiks. Kuigi aasta oli siis 2000 ja EL-i liikmesus veel kaugel, siis nende kahe organisatsiooni loomise peamiseks tõukejõuks oli institutsionaalse valmisoleku loomine EL-i struktuurifondide toetusrahade rakendamiseks. Oma missiooni on nad täitnud mõlemad.
KredEx on, osaliselt päevapoliitikast eemale jäämise tõttu, olnud professionaalsem. EAS-i kui suure rahapaja ümber on poliitilisi tõmbetuuli ja sekkumist olnud rohkem ning see pole organisatsiooni tervisele hästi mõjunud. Vaid natuke aega tagasi võis lugeda, kuidas Jaan Toots saadeti pärast oma poliitilist fiaskot Tartus ettevõtlust arendama EAS-i nõukogu tasemel. See ei ole hea uudis. Mida enam taolised institutsioonid politiseeritakse, seda küsitavamaks muutub nende asjakohane ekspertsus.
KredEx on olemuselt riiklik kindlustusselts ja EAS ennekõike toetuste jagaja. Omakapitali investeeringud ei ole nende oskusteave.
Kuna riigiabi andmise vajadus on hetkel pakiline, siis täidab tekkinud vaakumi ilmselt poliitiline reaalsus, kus erakond või erakonnad positsioneerivad ennast ise rahapada laiali jagama. Meedia on juba täis sellest, kes sai koalitsioonisisesel kauplemisel “jämedamad vorstid” või on oportunistlikumad ettevõtjatepoliitikud juba lubanud, et “sidrunipuul tuleb hea saagiaasta”. Taolised signaalid teevad mõtleva kodaniku õigustatult murelikuks.
COVID-19 kriisi tipus pidid Itaalia arstid kriisikolde südames Bergamos tegema karme valikuid: kes uutest patsientidest saab võimaluse elule intensiivis hapnikuaparaadi all ja kes määratakse surema valuvaigistite peal. Pole kuulda olnud, et kohalikud poliitikud oleksid tahtnud selles karmis valikus kaasa teha. Poliitilisi boonuspunkte selle eest ei saaks ja haigete tervislikku seisundit iseseisvalt hinnata ka ei oskaks.
Raha jagamisel poliitikutel valehäbi ei ole ja tarkust jagub küllaga. Oled sa koorilaulja või vanglaülem, majanduses ja riigiabis oled ekspert sellele vaatamata. Seda muidugi siis, kui “õige” parteipilet taskus on. Samas ilmselt ei oska koorilaulja ega ka vanglaülem majanduslikus mõttes “lugeda” LHV poolt Tallinkile saadetud Warren Buffetti stiilis laenu tingimusi (term-sheet’i). Kisa käib üksikute numbrite, mitte sisu üle. Iga riigiabi andmisel oleks mõistlik heita pilk abisaaja (st antud juhul Tallinki) viimase majandusaasta (2019) aruandele, bilansile ning omanike struktuurile. Kelle jaoks selline lugemine on liiga keeruline, siis siin on esitatud mõned osundused ennekõike võimaliku moraaliriski (moral hazard) taustal.
- Tallink omab frantsiise Burger Kingi kiirtoiduketis ja Benettoni riidepoodides. Kas riik (maksumaksja) plaanib toetada ka teisi riidepoode ja burksiputkasid või on tegu kõlvatu konkurentsi soodustamisega riigi poolt?
- Tallinki tuludest moodustavad 50% teenused laevadel, ennekõike alkoholi müük. Kas maksumaksja peaks seda subsideerima/toetama?
- Soovitud 150 miljonist eurost ca 75 miljonit läheks pangalaenude teenindamiseks ja ca 15 miljonit aastas (summaarselt raamatupidamislik kohustus kuni 100 miljonit) rendimakseteks suurakstionär Infotarile.
- Infotari järel suuruselt järgmine aktsionär Tallinkis – Baltic Cruises – läbi kahe erineva äriühingu ca 20% osalusega on Kaimanisaartel ehk maksuparadiisis registreeritud ettevõte. Näiteks riikliku KredExi reeglid välistavad ettevõtete toetamise, mille otsesed või kaudsed omanikud on madala maksumääraga riikides registreeritud ettevõtted.
Kogu seda pilti vaadates võiks riik, juhul kui üldse abi anda, doteerida reisijate ja kaubavedu olulistel suundadel (Soome, Rootsi). Igasugusede burksi-, alko- ning riideärid võiks riigiabi paketis üldse ära unustada. Erasektori n-ö röövellik, aga sisult ratsionaalne pakkumine oli juba laual ja alati saab uuesti läbi rääkida, kui maksumaksja peaaegu tasuta rahalaeva teele ei pane.
Mõneti kainestav oleks Tallinki omanikel ja fännidel lugeda, et sir Richard Bransoni taotlus tema lennufirma Virgin Atlanticu päästmiseks 500 miljoni naela maksumaksja rahaga ei leidnud Ühendkuningriigi valitsuse toetust. 21. aprillil ilmus uudis, et ka Virgin Australia ei saanud Austraalia riigi toetust ja läks vabatahtliku saneerimise teed. Väga rikkal inimesel soovitatakse leida muid lahendusi kui maksumaksja raha kaasamine. Ka pidas Briti kultuuriminister vajalikuks teha avalik üleskutse ettevõtjatele, et nad kasutaksid palgatoetuse skeemi (nagu vastav Eesti Töötukassa meede) vaid siis, kui nad seda tõeliselt viimases hädas vajavad.
Fakt on see, et nii EL kui ka Eesti vajavad COVID-19 kriisis EL-i või siis Eesti puhul riiklikke toetusi majanduse taaskäivitamiseks. Ka ei ole ilmselt COVID-19-järgne majandus vana mudeli restart, pigem toimuvad arvestatavad struktuursed muutused, mida hetkel ei suuda keegi lõpuni hoomata.
Kui enne COVID-19 jutlustati mantrat “Mida vähem riiki, seda parem”, siis kriisijärgselt on valitsustel oluliselt suurem roll ja küsimus sellest, kui targad on valitsused selle rolli täitmisel, omandab võtmetähtsuse.
EL-i tasemel käisid Guy Verhofstadt ja prof. Luis Garicano nädalapäevad tagasi (15.04.) Project Syndicate’i veergudel välja idee luua Euroopa Rekonstruktsiooni Fond – ERF (European Reconstruction Fund) mahuga kuni 1 triljon eurot. Emitent laseks võlakirjad välja konsoolina ehk igaveste, fikseeritud intressiga võlakirjadena ja peaks iga-aastaselt tasuma vaid intresse. Konsoolide emiteerimist EL-i kriisi leevendamise finantsinstrumendina toetab ka Georg Soros.
EL-i SKP on ca 18,8 triljonit eurot (koos Ühendkuningriigiga), Eesti SKP on ca 33 miljardit. Lähtudes SKP-de võrdlusest, võiks Eesti saada ERF-ist ca 1,6 miljardit eurot. Raha läheks põhiliselt konkurentsivõime taastamiseks ja tõstmiseks, taristule ning R&D peale. See ERF-i raha ei asendaks muid EL-i programme ja raha saaks kaasata, kui lasta välja uusi annuiteet-võlakirju (konsoole), mille intressimakseid võiks rahastada uute EL-i maksude näol (digimaksud, plasti saastemaksud jms).
Kas see ERF luuakse või mitte, me täna ei tea. Mõttel tundub siiski olevat palju jumet ja see võiks olla üks hoob, mille kaudu EL saaks tõhusalt panustada kriisi mõjude leevendamisse. See ei muuda paraku Eesti maksumaksja dilemmat, kas ja kuidas riigiabi anda. Poliitika rong tundub sõitvat sinna, kus jagatakse rohkem vorsti ja sidruneid, aga vaja oleks astuda ehk samm tagasi ja teha ettepoole vaatavaid riigimehelikke otsuseid.
Kui siin tõmmata paralleel II maailmasõja järgse Saksamaa ja Bundesbanki loomisega, siis võiks Eesti kaaluda uue institutsiooni loomist – olgu selle nimeks näiteks Eesti Riigiabi Fond (ERF). Nimi on siinjuures vast kõige ebaolulisem aspekt.
ERF-i loomine võiks baseeruda järgmistel põhimõtetel:
- ERF luuakse kui sõltumatu ja tähtajaline (näiteks, 10 aastat) fond.
- ERF luuakse eri seaduse alusel ja ilmselt on vaja muuta veel tervet paketti seadusi, et riigiabi andmine eraettevõtetele üldse võimalik oleks. Ka täna ei saa riigiabi osutada, kuni pole seadusi muudetud.
- ERF võiks ideaalmaailmas tegutseda Eest Panga juures. Analoog oleks Norra Rahvuslik Pensionifond, mis tegutseb Norra Panga juures.
- Nagu ka Norra Rahvuslikul Pensionifondil, oleks ERF-il selge ja ainus mandaat – maksumaksja tulu maksimeerimine.
- ERF-i rahastamine võiks ja peaks toimuma kahest allikast: erinevalt Norrast meil naftat diivani seest leitud ei ole; seega jäävad riigieelarve ja II samba pensionifondid. Riigieelarves on hetkel 300 miljonit eurot likviidsuseks ja osaluste omandamiseks, sisuliselt on see maksumaksjate jaoks laenuraha. Eesti võiks ka kaaluda rahastamise osas konsool-võlakirjade emiteerimist, millele viitasid juba Verhofstadt ja Soros EL-i kontekstis. Eelarvesse läheks vaid iga-aastased intressimaksed, mida saab siduda ERF-i endapoolsete laekumistega. II sambas on hetkel ca 4,6 miljardit eurot. Kui eeldada, et 2021. aasta sügisel liigub ca 2 miljardit II samba reformi tõttu välja, siis jääks II sambasse ca 2,6 miljardit. Sellest 10–20% võiks riik suunata ERF-i rahastamiseks ja ERF maksaks iga-aastast intressi oma tegevustulemilt. Nii saaks II sambasse kogunenud raha reaalselt kaasa aidata Eesti majanduse tugevdamisele. EL-i raha ehk on ka võimalik kasutada, aga n-ö vanade reeglite järgi seda teha ei saa ja uusi mängureegleid ei ole. Summaarselt võiks II samba ja riigieelarve raha ERF-is olla pro rata baasil ja ERF-i maht tervikuna vähemalt 1 miljard eurot. Võimalik, et on vaja rohkem raha ning II samba ja riigieelarve pro rata ei ole peamine. II samba fondihalduritel oleks arvestatav roll ERF-i nõukogus tasakaalustamaks poliitilist huvi.
- ERF ei konkureeriks kommertspankade ja KredExiga, vaid pigem täiendaks neid. Üks peamisi probleeme ettevõttel raha kaasamiseks pankadest kommertsalustel on tagatiste vähesus, äriplaani või omakapitali nõrkus. ERF saab mängu tulla ennekõike omakapitali poole peal.
- ERF-i peamised instrumendid oleksid konverteeritavad võlakirjad (nagu LHV pakkumises Tallinkile) ja eelisaktsiad, mida saaks investeeringust väljumiseks konverteerida tavalisteks aktsiateks.
- ERF üldjuhul ei sekkuks ettevõtete juhtorganite jooksvasse töösse, pigem on ERF-il mõistlik omada kunagise kuldaktsia tüüpi tööriista (maksumaksjate ja II samba osanike huvide kaitseks), et sekkuda vaid siis, kui on oht ERF-i positsiooni halvenemiseks. Analoog ka U.S. Treasury lahenditega pankade osas 2008.–2009. aasta finantskriisis (vt Bolti/Tallinki riigiabi lugu).
- Kuhu täpselt ERF investeeriks, poleks ette öeldud. Norra Rahvuslik Pensionifond omab välistatud ettevõtete nimekirja. Üldjuhul on seal suure ökoloogilise jalajäljega ettevõtted, tubaka ja tuumarelvade tootmisega seotud jms. Norra Pensionifond investeerib üldjuhul vaid börsidel noteeritud väärtpaberitesse, mistõttu on Eestis olukord teine. Eestis oleks välistatud pigem mikro- ja pereettevõtted, kaubandus, meelelahutus jne. MKM peaks sisustama kriisijärgse majanduspoliitika alused.
- ERF peab oma riske ka hajutama. Täna aktuaalne Tallinki pehme laen 150 miljoni ulatusest 300-miljonilisest kogu majanduse päästefondist on ikka väga halb näide. Isegi kui eeldada, et ERF-il oleks 1 miljard hallata, ka siis oleks 150 miljonit Tallinkile liig.
- ERF saaks koos LHV-ga, kui tänaseid näiteid kasutada, riigiabi anda, aga see oleks investeering, mitte abi.
- ERF-i investeeringute põhitingimused peaksid olema avalikud, tema tegevus peab olema transparentne ja arusaadav kõigile turuosalistele.
- ERF-i üks keerukamaid küsimusi saaks olema see, kuidas toimuks investeeringust väljumine olukorras, kus riigiabi saanud ettevõtted ei ole noteeritud. Alternatiivsel järelturul (nagu näiteks eestlaste loodud Funderbeam start-up’idele) noteerimine lihtsa platvorm lahendusena võiks olla üks võimalus.
- Alati kui ERF saaks oma osalusele muutunud majanduskeskkonnas hea pakkumise, võib ja peab ERF kaaluma investeeringust väljumist.
- Ka raha saamise tingimuste pakett peaks olema suunatud sellele, et raha saav ettevõte, sõltumata sellest, millises vormis finantsinstrumentide mõttes riigiabi ettevõttesse laekub, peaks olema huvitatud ERF-ile laen võimalikult ruttu tagastada või ERF-i osalus ise uuesti välja osta.
- Kui kõik muud võimalused ammenduvad ja ERF on ikka seotud oma investeeringuga fondi tähtaja saabumisel riigiabi saanud ettevõttega, kes ei ole suutnud või tahtnud riigiabi tagastada, siis võib ERF kaaluda Hollandi oksjoni tüüpi pakkumiste tegemist turule koos lävendhinnaga; oksjoni ebaõnnestumisel saaks riik oma kuldaktsia baasil algatada ettevõtte likvideerimine ja panna varad sundmüüki.
Selline on Sharpminderi institutsionaalse innovatsiooni ettepanek laiemaks aruteluks.
Sharpminder on politoloog Anu Tootsi ja pikaajalise finantsjuhi Raul Malmsteini poolt peetav blogi, mille missioon on pakkuda ekspertarvamusi Eesti poliitikatest (policies). Kirjutame eeskätt sotsiaal-, majandus- ja finantsvaldkonnast, aga ka lihtsalt poliitikast (politics) ja ühiskonna arengutest. Sharpminder on sõltumatu ja teadmistepõhine, blogis avaldatud mõtted ja ideed toetuvad nii akadeemilistele arusaamadele kui ka parimatele praktikatele maailmas. Me kritiseerime, aga pakume ka lahendusi. Me propageerime, aga näitame ka riske ja kitsaskohti.
