Nii nagu raamatutel on oma saatus, nii on see ka lauludel. Mõned neist jäävad ringlema põlvest põlve. Autoritki ei pruugi enam meenuda, nagu see enamasti juhtub rahvalike laulude puhul. Lapsepõlves või nooruses kuuldud ja kaasa lauldud viisid-tekstid pärandatakse edasi.
Eesti koorilaulukultuuris on mõned teosed omandanud kultuuri tüviteksti seisuse (Koidula-Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”, Liivi-Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” jt). Aga levimuusikalgi on oma klassika. Eestis on sellesse mitme teosega oma jälje jätnud Raimond Valgre (1913–1949). Nii eestlased kui ka soomlased ei saa üle ega ümber Vaarandi-Valgre “Saaremaa valsist”. Valgre “Muinaslugu muusikas” alustas Anneli Peebo ja Marko Matvere esituses rahvusvahelist tähelendu 2002. aasta Eurovisioonil.
1939. aastal oli Valgre saatnud selle ingliskeelse versiooni “I hear a little story” ajakirja Melody Maker lööklauluvõistlusele. Siis jäi see autori pettumuseks tähelepanuta. Kuuskümmend kolm aastat hiljem tõusis fööniks tuhast. “Muinaslugu muusikas” on Valgrest raamatu (“Raimond Valgre legend”, TEA Kirjastus, 2010) kirjutanud muusikakriitiku Jaak Ojakääru (1958–2016) hinnangul “õigusega jäänud üheks Valgre tippteoseks, mis Londonis väärinuks kui mitte auhinda, siis ometi heatahtlikku äramärkimist”. Valgre loomingu tüvitekstilisusest kõneleb ka Tartule, Narvale, Viljandile, Pärnule ja Tallinnale (“Pühapäev Kadriorus”) loodud n-ö emblemaatilised laulud.
Tänavu kevadel saab kaheksakümmend aastat Valgre “Sinilinnu” sünnist. Koos lauluga “Pühapäev Kadriorus” on need kaks laulu, mida siinkirjutaja une pealtki võiks laulda. Aga mitte põhjusel, et neid piltlikult öeldes söögi alla ja peale sai kuulatud, ehkki omal ajal ning tänagi veel kuuluvad Valgre ballaadid soovikontsertide põhirepertuaari, vaid et teismelise poisina debüteerisin solistina nende kahe lauluga Pärnu I seitsmeklassilise (praegu Rääma põhikool) kooli laval. See oli 1961. aastal kooli lõpuaktusel. Pärast seda mindi toonases Nõukogude Liidus aga üle kohustuslikule kaheksaklassilisele põhiharidusele, nii et jätkasin samas koolis veel kaheksandas klassiski, mille järel sai minust Pärnu I keskkooli (Pärnu Ühisgümnaasiumi) õpilane.
1960. aastal oli Kalmer Tennosaar (1928–2004) laulnud “Sinilinnu” juba filmilindile, mida sain näha äsja meie perregi jõudnud esimesest mustvalge pildiga televiisorist. Raadiost võisin küll Tennosaart juba varemgi kuulnud olla, nagu ka kuuekümnendate algul Uno Loobi siiani tuntumaks jäänud versiooni “Sinilinnust”. Nõnda siis seisingi ligi kuuskümmend aastat tagasi värisevi põlvi ja kuivavi sui kooli laval, muusikaõpetaja klaveril saatmas laulu, mis on jäänud minus helama kogu hilisema elu. Sest nagu tol korral, nõnda ka hiljem laulsin ühtlasi omaenda unistuste sinilinnust. Valgrega on läinud minu puhul nii, nagu see ilmselt juhtunud paljude teistegi romantiliste iseloomudega. Sa tunned temaga hingesugulust.
Jaak Ojakäär kirjutab oma raamatu saatesõnas, et tema hakkas tundma “mingit seletamatut lähedust” Valgre arhiivi ja helilooja kaasteeliste mälestustega tutvudes. Tal olevat tekkinud tunnet raske kirjeldada, sest sündinud oli ta ju üheksa aastat pärast Valgre surma. Mina ise olin Valgre surres kolme-aastane. Jaak Ojakäär toetub Valgre-raamatus oma isa, Valter Ojakääru (1923–2016) mälestustele ning kirjutatule. Ojakäärud olid põlised räämakad, Valter Ojakäär ühtlasi mu kahekordne koolivend, Rääma koolist ja Pärnu Ühisgümnaasiumist. Koos Valter Ojakääruga (temalt viis, minult sõnad) kirjutasime 1975. aastal Rääma koolile ka hümni.
Valgre “Sinilinnus”, mille pöördumise aadressiks on kujutletav armastatu, torkab silma kohe esimese reana meenutus sinilinnu muinasjuttu jutustavast emast, kellesse Valgre oli väga kiindunud.
Kuulakem-lugegemgi nüüd lauluteksti ennast, teades, et muusika ja sõnad olid Valgrel lahutamatult seotud. See ei olnud viisistatud luuletus või meloodia, mis alles otsis sõnu. Valgre laulude fenomen seisnebki nende sümbiootilises terviklikkuses.
Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema,
kui veel olin väike ja uni vaevas mind.
Siiski näib see vana lugu tuhat korda kenam
nüüd, kus tunnen tõeliselt sind
Kui loojangul päev, ma mõtteisse jään –
otsima rändan üht sinilindu sellel ööl.
Ei uinuda saa, sest unelmais ma
sinuga lendan, sinilind, koos sellel ööl
Seal kujutlustiib meid kohtama viib
saabuvaid aegu…
Mis teeksin küll siis, kui tõesti sa
tuleksid praegu?..
Läeb tund ja läeb tund
ning oodates und
unistan õnnest –
igatsen sind minu sinilind
Millisest muinasloost võis pärineda Valgre ema Linda jutustatud sinilind? Eesti mütoloogias kuulub sinilind loomismüütide süžeedesse. Folklorist Mare Kõiva tõdeb rahvausundile pühendatud loengus, et müütilises mõtlemises võis maailm tekkida ilmalinnu munast. Läänemeresoomlastel on ka müüt sukeldujalinnust (kaurist), kes ürgmere põhjast toovat muda, millest luuakse maailm. Regilauludes kohtame ilmapuud. Ühe variandi kohaselt, mida Kõiva refereerib, on kõigepealt suur õunapuu, millelt kukkuv õun veereb vette; õun moondub linnuks. Seesama lind ehitab pesa kuldsesse põõsasse, muneb sinna munad, millest luuakse maailm. Lind on sinist värvi:
Sinikirja linnukene,
sinikirja, siibakirja.
Luogelekse linnukene,
luogelekse, lendelekse.
Ent Kagu-Eesti uskumustes peeti seda siniste tiibade ja vahakarva jalgadega linnukest surnuteriigi kulleriks, vahendajaks elavate ja surnute (maa-aluste) vahel.
Näiteks laulutüübis “Toomalaul” ilmub ta kohale tegelase surma eel ja viib elavatele surmasõnumi.
Regilaulu poeetilises sünonüümikas, millest Juhan Peegel (1919–2007) koostas ainulaadse sõnastiku, leiame tütre või pruudi hellitava vastena “sinisirje linnukese”. Kui 1920–30ndatel aastatel käis nimede eestistamine, siis 1929. aastal pakkus keeleteadlane Julius Mägiste (1900–1978) naise nimeks Sirje. Nimi läkski moodi, olles aastatel 1940–1955 teisel kohal eelisnime Tiiu järel (E. Rajandi “Raamat nimedest”, 1966, lk 156).
Muide, Soome ja Eesti jurist, ajakirjanik, publitsist ja politoloog Juhan Kristjan Talve (1951–2003), kelle isa oli etnoloog ning kultuuriloolane, monograafia “Eesti kultuurilugu” (2004) autor Ilmar Talve (1919–2007), avaldas Sirje Sinilinnu varjunime all 1983. aastal Läänes palju vastukaja leidnud uurimuse “Mõningatest rahvuspoliitika aspektidest: visand nõukogude rahvuspoliitika kriitikaks Eestis 1940–1983”. Raamat ilmus erinevate pealkirjade all ka soome ja inglise keeles.
Mäletan, millise vihkava innuga püüdsid toonased nõukogude võimuorganid välja nuhkida raamatu tõelist autorit. Kolm aastat oli möödunud eesti haritlaste “40 kirjast” (1980), avalikkusele apelleerivast venestamisvastasest manifestist. Varjunime valiku juhtum näitab, et
sinilinnu all võidi mõelda ka vabadust ja lootust.
Taevalaotuse sinine värv arvataksegi olevat taeva kuninganna Neitsi Maarja tunnusvärv. Seesama sinine ehib ka Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu, hiljem Eesti riigilipuks saanud trikoloori ülemist laidu.
Sinilinnu kui müütilise linnu päritolu ulatub nii ajas kui ka ruumis mõistagi märksa kaugemale. Aga tegelikkuses sinise sulestikuga lind võib olla ometi üks ja seesama, kas siis sinitihane või üle Euraasia kontinendi (v.a Skandinaavia kesk- ja põhjaosa) levinud jäälind. Eestis valiti see lasuursinise pea-, selja ning tiivasulgedega linnuke 2014. aastal Eesti aasta linnuks.
Veepinna kohal lennates ja tiibadega vehkides koguni paigal seistes oma peamist toidust, väiksemaid kalu püüdva linnu ladinakeelne nimi Alcedo atthis viitab vanakreeka legendile Keyxist ja Alkyonest. Kõrget päritolu Alkyone armastatu Keyx läks merereisile, kus ta aga uppus. Ühel päeval näeb Alkyone, kuidas lained ta mehe surnukeha kaldale uhuvad. Meeleheitel Alkyone viskub endki uputama, aga sünnib ime – Alkyone muutub linnuks. Jumalad halastavad truule naisele ning muudavad ka Keyxi linnuks. Nii nad seal vete kohal paaris lendavadki.
Vaevalt siiski, et Valgre ema seda Ovidiuse jutustatud lugu oma pojale õhtujutuna ette luges. Pigem võis see olla ümberjutustus belgia kirjandusklassiku Maurice Maeterlincki (1862–1949) romantilis-filosoofilisest näidendist “Sinilind” (1909). Selles otsivadki puuraiduri kümneaastane poeg Tyltyl ja tema kuueaastane õde Mytyl unes viibides sinilindu, kes raviks terveks neid imedemaale juhatanud haldja tütre. Haldjas nägid nad nende naabritädi Berlingot’d.
Otsingutes jõuavad lapsed Mälestustemaale, Öö paleesse ja Valguse templisse. Sinilind jääb küll leidmata, ent ärgates tundub tavaline elugi ning lapsi ümbritsevad asjad imelistena. Kui naabritädi tuleb neid jõulupühal vaatama, kurdab ta, et tema tütar on väga raskesti haige. Mytylile meenub, et Berlingot’ tütar tahtis saada endale tema tuvi ning nõnda ta saadabki naabriproua tütrele jõulukingituseks linnu. Mõne aja pärast seltsib Mytyli ja Tyltyliga naabritüdruk. Ta on saanud täiesti terveks, hüpates ja tantsides rõõmust.
Maeterlincki, kelle esseeraamatust “Tarkus ja saatus” (1898, e. k. Aleksander Aspeli tõlkes 1936, taastrükk 1993) olin teinud rohkesti väljakirjutusi üliõpilasena 1970ndate algul, on Friedebert Tuglas iseloomustanud kunstnikuna, kes igas teoses, olgu see kas või ajaleheartikkel, end sellisena teostab. Ikka “see peen stiil, nõelterav väljendusviis, eliitproosa kõrgendatud tase”. Tuglas kirjutab sellest arvustuses “Sinilinnule”, mille 1918. aastal oli tõlkinud eesti keelde Marie Under.
See seik ajendas mind otsima sinilindu ka Underi enda luules, kellel on terve tsükkel “Laule lindudest”. Luuletuses “Linnust poegadega” leidsin küll linnu, kes munes pesas sinitähnilisi mune, ent muidu on need kas linnud üldisemas tähenduses või müütiline valge lind, kes teised linnud Lapimaale viib; või siis lõokesed, kes näivad olevat Underi meelislinnud.
Aga need otsingud siin tekstiski kõnelevad hoopiski millestki muust, õieti sellestsamast, millest Valgre laulab oma “Sinilinnus” – armastuse ja unistuse allikate tabamatusest. Tõesti, mis teeksime siis, kui unistuste sinilind ühtäkki olekski meie kõrval või peos. Siis tuleks meil elada tüütus argipäevas. Elu argipäevasuse aga just ülendabki liikumine täiuse poole. Selle liikumise algtungid omakorda on igatsus ja lootus. Neid ei tohi me kaotada, sest siis kaotaksime ka iseenda. Ehk Maeterlincki sõnul “Tarkusest ja saatusest”: “Ükski elu pole iseendast ei suur ega väike, teda ainult vaadatakse enam või vähem suurelt, see on kõik; ja elu, mis näib kõigile inimesile kõrge ja haaravana, on seda seepärast, et ta on ise omandanud harjumuse heita endale avara pilgu.”
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
