“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu– ja loomingufilosoofia. Esimeses südamlikus vestluses avab oma elufilosoofiat ja mälestusi sõjajärgses Tallinnas veedetud lapsepõlvest ning teed ehtekunstnikuks saamiseni üks Eesti ehtekunsti klassikutest Raili Vinn.
Hobusepea ja Pika tänava nurgal asub üks galerii, mis ehtekunsti-huvilistele tuttav. Ehtekunstnike enda loodud ja juhitud A-galerii on 25 aastat tegutsenud Eesti autoriehete müügi- ja näitusteruumina, galerii esindab üle 80 Eesti professionaalse ehtekunstniku töid erinevatest generatsioonidest ning nende hulgas on ka kohaliku ehtekunsti grand-old klassikud sh Raili Vinn.
Raili Vinn (1943) on Eesti kunstiloosse panustanud eelkõige kohaliku paekivi kui ehismaterjali kasutuselevõtja ja väärtustajana. Koostöös geoloogi ja paeuurija Helle Perensiga on ta loonud 1992. aastast kuni tänaseni paeehete seeriaid, rõhutades kohaliku paekivi otsatut eripalgelisust. Raili Vinn on tõeline kivitundja – ta valib, tunnetab ja puudutab ehtekive suure entusiasmi ja pühendumisega. Ehk just seetõttu oskab ta ka paekivi ehteks vormistada, kasutades oskuslikult ära erinevatest paikadest ja kihistustest pärit pae värvust, mustreid ja fossiilide sisaldust.
Tema loomingut on viimasel kolmel kümnendil näidatud kodumaiste isikunäituste kõrval ka Kielis, Berliinis, Kopenhaagenis, Krakovis ja mujal. Ta on 1994. aasta Ede Kurreli nimelise preemia laureaat ning tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes. 2020. aastal näeb Raili Vinna ehteid Tartu Kunstimuuseumis toimuval näitusel “Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019” ning hetkel avatud aknanäitusel “PAEAEG” A-galeriis.
Kunstnikuvestlus Raili Vinnaga toimus tema Hobusepea stuudios ning selle viis läbi ehtekunstnik Marita Lumi. Kuula põnevat vestlus (pikkus 1.45min)
Lapsepõlvest
“Olen sündinud sõna otseses mõttes pommitamise ajal. Minu ootamise ajal oldi pommivarjendis, sündisin pommitamise ajal. Kui olin kolm kuud vana, võttis mu ema mu sülle, mässis mu vatiteki sisse ning võttis kelgu, sest kogu transport oli suures märtsipommitamises maha pommitatud. Ema võttis kolmekuuse lapse jaanuarikuus pakasega kelgu peale ja viis jalgsi Nõmmele tädi juurde, mis oli pommitamisest pisut enam kõrvale jäänud.
Minu lapsepõlv on möödunud Jõe tänava ja Narva maantee varemete vahel. Need varemed seisid veel päris pikalt, mäletan, et käisin emaga Foorumi kinos, seal näidati peale sõda Ameerika filme, mida nad liitlastele lisaks toidule ja muule olid jaganud, ning nägin lapsena Walt Disney filme, nagu “Bambie” ja “Lumivalgeke”. Samal ajal toimus sotsialistlik ülesehitustöö ja kino vastas oli üks maja, mida ehitasid saksa sõjavangid.
Nii et kõike seda olen ma näinud; sõjavange, toidupuudust, kuidas ema tööle läks, kui olin nelja-aastane. Tol ajal jäeti lapsed selles vanuses koju, sest vanemad pidid tööle minema ja nelja-aastane oli juba piisavalt suur, et ise hakkama saada. Viie-aastased lapsed pandi hommikul, kui vanemad tööle läksid, suhkrusappa seisma. See oli väga huvitav koht. Seal kilomeetritepikkuses järjekorras oli terve meie tänava põngerjakari ja siis me seal mängisime. Hoovi pealt müüdi suhkrut, pool kilo näo peale – ja see oli ime, kui seda müüdi, sest seda polnud mitte iga päev.
Pean ütlema, et pole olnud võluvamat kohta, kui agulielu Tallinna praeguses väga nooblis südalinnas ehk Jõe tänaval.
Meil olid väiksed puumajad puukuuridega, lilledega aiakesed, õunapuukesed ja me turnisime nagu Pipi Pikksukad ikka ühest aiast teise. Lapsepõlv oli ikka õnnelik, see sisaldas suurt oranži kassi ja igasuguseid mõnusaid asju.”
“Kogukonna sidusust oli palju rohkem, kõik tundsid kõiki, lapsed käisid ühest perest teise, perekonnad suhtlesid; kui kellelgi oli midagi vaja, sai laenata. Kogu perekondade kooslus hoidis üksteist, nii mõnelgi oli mees vangis või sõjas surma saanud. Me kõik saime hästi läbi ning lapsed mängisid ja olid õnnelikud. Mõni asi sellest ajast on nii liigutav. Kui ma vaatasin “Seltsimees last” ning oli moment, kui väike tüdruk kastis oma isa jaoks musta leiva vee sisse ja pani suhkrut peale, meenus mulle, et mina olen ka seda teinud ja see on tõesti maailma parimatest parim magustoit…”
“Kooliajal oli sügav Stalini aeg ehk kõige ilgem isikukultuse aeg ja lapsed pidid minema kogu klassiga pioneeriks. Minu kodune kasvatus erines pisut “Seltsimees lapsest”, kus isa proovis pedagoogiliselt last mitte õhutada. Minu isa pani ikka lahtise tekstiga, nagu lennuväelasele kohane (naerab); ma ise imestan, et keegi ei koputanud ja teda kinni ei võetud. Ta ütles, et “ei, sa ei lähe mingisugusesse pioneeri”. Mina lähen siis esimesse klassi ja ütlen õpetajale, et mu isa ei luba pioneeriks minna. Vaene õpetaja ostis siis mulle ikkagi kaelaräti, aga kui sellega õhtul koju jõudsin, viskas isa selle otseteed ahju ja oligi kogu moos.”
“Kui olen oma lapsepõlvele tagasi mõelnud, siis meenub, et kogu aeg oli õhus eelmise elu hõngu. Kuigi oli olnud sõda ning oli toidupuudust ja muud, oli jäänud mingi aimatav järelkuma sellest, et kuskil oli kunagi olnud midagi ilusat ja head.”
Ehtekunstist
“Teos annab aimu looja mõttemaailmast, see on justkui tutvumine teiste kosmostega, teiste isiksustega. Sa näed äkki nii palju huvitavaid mõtteid ja vaatad, et tema mõtleb hoopis nii või, et vaata milliseid assotsiatsioone tema pilt, ehe või tehnika tekitab… See võib olla rikastav moment, mis sõltub sellest, kui palju sa endale lähedale lased. Löö ennast lahti ja sa leiad, et maailmas on nii palju huvitavat ja ilusat vaadata, et ei ole mõtet klammerduda ühe stiili või autori külge.”
“Enesekeskne autor näeb vaid enda asju ning kõik muu kas pole hea või aktsepteeritav. Teine lähenemine on see, et näed ka teisi autoreid ja oskad neid hinnata ja sa ei võrdle neid endaga, vaid vaatad neid kui omaette nähtusi. Leiad nendes need head küljed, mis sind kõnetavad.
Peab olema avatud silma ja mõtte ning tundega vaataja, et saada aru teiste kunstnike stiilidest ning neid hinnata.
See rikastab su ümbrust väga ning näed enda ümber palju rohkem ilu ja mõtteteravust.”
“Ehe on nagu talisman. Ehtel võib olla mitu funktsiooni. Ta võib olla pelgalt ehe kui miski, mis kaunistab – siis on sellel dekoratiivne funktsioon. Kuid autoriehe, pühendunud ehe, on justkui talisman.”
“Kunsti roll pole ainult pakkuda esteetilist naudingut, vaid kunst peaks inspireerima mõtte ja tundeelu. Kunstil võiks olla mingisugune sõnum, ei saa pugeda ilutsemise või manerismi taha, ning teoss peab olema kunstiliselt küps selleks, et see kõnetaks.”
Raili Vinna ehted on esindatud Eesti autoriehete müügi- ja näitusteruumina tegutsevas A-galeriis, mis asub aadressil Hobusepea 2. Galeriis on võimalik külastada ka Raili Vinna näitust “PAEAEG”, mis on osa aknanäitusest “VINN x OJASTE x LAURITS x VEEGEN”. Näitusel on kunstnikud teadlikult arvestanud aknaväljapaneku formaadiga, mis on suunatud värskes õhus mööda käijale. Rohkem infot näituse kohta leiad siit. A-galerii kohta saad rohkem infot nende kodulehelt.
***
“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu– ja loomingufilosoofia.
