Valitsuse suurim euroliidu advokaat, ka praeguses topeltkriisis, on riigikantselei EL-i asjade direktor Klen Jäärats. Ta räägib kiiresti, nagu hoogu sattunud rähn toksib puutüve, ja kirglikult nagu peaks valimiseelset kihutuskoosolekut, kuigi on üdini apoliitiline ametnik. Ning Jäärats oskab üllatada, kui ütleb, et nüüdne kriis ei olnud Nicholas Talebi “must luik”.

Artikkel on esmalt avaldatud ERR-i portaalis.

Kas me sellist Euroopa Liitu tahtsimegi?

Ma arvan, et erinevate inimeste lootus Euroopa Liidu suhtes on erinev, seda näitab ka praegune kriis. Kellele on Euroopa Liitu liiga palju ja kellele liiga vähe.

Kogemus, mida oleme saanud eelmistest kriisidest, on võimaldanud nüüd kiiremini, teistmoodi ja paremini vastata. Küsimus on, kas me olime selleks kriisiks valmis.

Ja milline on vastus?

Selleks kriisiks me ei olnud valmis.

Kas me oleksime suutnud seda ette näha? Sest signaalid olid olemas. Kui inimesed küsivad, et kas tegemist oli Nicholas Talebi “musta luigega” [ehk ootamatu ja raskesti ennustatava sündmusega], siis tegelikult ei olnud.

Signaalid olid olemas…

Miks me neid signaale ei lugenud?

Vaat see on küsimuste küsimus. Vastus kriisi õppetundidele tuleb alles järgmises või ülejärgmises faasis. Praegu hakata tegelema õppetundidega miks, kes, kuidas, millal – see ei ole tervisekriisi akuutses, esimeses faasis ilmselt õige aeg.

Ettevaatava faasini peame jõudma aga päris kiiresti, sest ainuüksi EL-i eelarvet järgmiseks aastaks ei ole olemas ja selle aasta eelarve on ära kasutatud.

Siiski läheksin paar nädalat tagasi. Kuidas hülgasid EL-i riigid loetud päevadega ühenduse kolm peamist vabadust – inimeste, kaupade ja tööjõu vaba liikumise?

Öelda hülgasid, on võib-olla liiga palju öelda.

Vabandust, aga mis toimus piiridel?

Jah, katkestus toimus. Aga nädalaga oli see lahendatud.

Täna on meil [kaubavedudele] “rohelised koridorid” ja võib-olla tulevikus näeme “rohelisi koridore” ka inimestele, sest üleöö tagasiminek kolme nädala tagusesse aega ei ole võimalik.

Millised iganes on järgmised sammud, peaksid need olema väga-väga hästi koordineeritud, sest kindlasti on oht, et juhtub see, mis juhtus alguses.

Alguses mindi väga kiiresti sulgema. Nüüd ei tohi juhtuda, et minnakse väga kiiresti avama.

Katkestus [piiridel] oli klassikaline reaktsioon, mida ühiskonnad üldiselt teevad – koduuksed pandi kinni, aknad suleti, perekonnad ja kogukonnad võeti koju, linnad sulgesid end jne. Territoorium on võimalik kontrolli alla võtta ja riigid tegid seda.

Saades kiiresti aru, et osa kodanikke jäi välismaale, transport jäi välismaale, kaubad ei liikunud, siis umbes nädalaga lahendati see ära. Mis näitab, et õppimine, laias laastus, toimus päris kiiresti.

See oli ikkagi protektsionismi ja egoismi täielik puhang, mida me nägime.

Mina ütlen siiski, et see ei toimunud enda turu kaitsmise põhimõttel, see oli reaktsioon tervisekriisile.

Kui sama asi juhtunuks finantskriisi ajal, küsinuks me: oot-oot, mis nüüd toimub? Tervisekriisi puhul on aga praegu üleüldine konsensus, et lockdown [ehk enesesulgemine] on meede, kuidas kriisile vastata, ja et see on mõistlik viis reageerida. Tundub, et need, kes seda varakult ja mõnevõrra jõulisemalt tegid, on täna esimesed, kes näevad [nakatunute] kõveraid kas tasandumas või juba langemas.

Küll aga võinuksid muidugi [EL-il] olla “rohelised koridorid”, kriisikava selleks, kuidas tagada oluliste asjade toimimine. See on see, mille õpime ära järgmiseks kriisiks.

Täna oleme ära õppinud eelmiste kriiside kogemused. Nii näeme, kuidas reageeris Euroopa Keskpank, mida tegi Euroopa pangandusjärelevalve, kui kiiresti käivitati EL-i eelarvevõimalused, kui kiiresti tõmmati käima Euroopa Investeerimispank – need on kõik eelmise kriisi õppetunnid. Isegi töötuskindlustuse garantii on idee, mis eelmises kriisis ei realiseerunud, aga praegu realiseerub nädalaga.

Härra Jäärats, teie peategi kaitsma Euroopa Liitu, te saate selle eest palka. Mina aga küsin, et on’s nüüd Euroopas möödas üks ajastu, mida iseloomustas ühtsus, solidaarsus, ennustatavus?

Nii kiiret solidaarsusväljendust ei ole EL-is varem juhtunud. Ka rahanumbrite mõttes. Kui inimesed räägivad kuulsast sõjajärgsest Marshalli plaanist, kus USA lükkas Euroopasse umbes 2,6 protsendi SKT jagu välisabi, siis Euroopa Liidu nüüdne reageerimine esimese kuu jooksul on olnud mastaabilt suurem.

See on solidaarsus, mida inimesed tajuvad natuke nähtamatuna.

Võib ju rääkida solidaarsusest, samas tunneb Itaalia, et Euroopa jättis nad koroonakriisis üksinda. Saate Itaalia emotsioonidest aru?

Emotsionaalselt on võimalik aru saada.

Oluline on silmas pidada, mis on selles kriisis teistmoodi, kui oli finantskriisi ajal. Me ei sattunud praegu kriisi põhjusel, et meil olnuks ülekulutamine, ülelaenamine, võlakriis vms.

Küsimus ühisvõlakirjadest ongi see, millise hinnangu praegusele kriisile anname. Kas oleme tervisekriisis kõik koos korraga, mis tähendab, et ei ole võimalik solidaarsus, kus üks annab midagi teisele…

Enne koroonakriisi ütlesid kõik liikmesriigid, et igaühel on plaanid olemas. Ei ole nüüd aus süüdistada EL-i, et neid ei olnud olemas.

Ja siis näeme, kuidas Itaalias maanduvad Venemaa sõjaväe transpordilennukid, millest sõidab välja Vene lippudega abikonvoi. Moskva ja Peking tõmbavad sellest kriisist kõige pikemad kõrred?

Niipalju kui mina olen kuulnud, on Itaalia ajakirjandus endiselt vaba ega vaata seda aktsiooni sugugi rõõmsa pilguga. Aga loomulikult, kui panna ennast valitsuse olukorda, siis iga abi on praegu teretulnud. Kui see on muidugi päris abi, mitte abi hübriidkommunikatsioonis, et võita pehme sõja territooriumil järjekordne bastion.

Kuid arvan, et see sõda ei ole venelastel võidetud ja juhtub nii, nagu ikka juhtub, nagu [Venemaa peaminister 1992–1998] Viktor Tšernomõrdin ütles kuulsa lause: “Tahtsime paremat, aga välja tuli nagu alati.”

Ja USA tähendus ja tähtsus vajuvad, vähemalt Euroopa jaoks?

Seda, millisena maailm hakkab välja nägema pärast kriisi, on veel vara öelda. Mina ei kuulu kindlasti koolkonda, kes ütleb, et inimloomus on siis väga teistsugune. Inimloomus, ma arvan, taastub.

Mis aga muutub ja miks Hiina on nii aktiivne – Hiina on olnud maailma vabrik. Made in China, me kõik teame seda.

Ka see viirus on Made in China.

(Paus) Seda ka, võib-olla. Ja seda näeme ka kriisist väljumisel, kui otsused tuleb teha tervise põhjal. Kui me ei saa usaldada teise riigi statistikat, terviseandmeid, siis me ei saa ennast selle riigi suunas avada.

EL-i tänane strateegia on hoida välispiirid kinni, teha kõik, et tervisekriis kaoks, ja avada järk-järgult sisepiirid.

Leevendamise tingimus on, et saame asjad EL-is kontrolli alla, siis vaatame kolmandate riikide suunas, et kuidas toimub avamine.

Enne kriisi oli Made in China midagi sellist, mis garanteeris tarned, ja keegi ei näinud probleeme. Täna see enam nii ei ole.

Huawei ja 5G võrgud on jätkuvalt kokkusobimatud?

Meie oleme öelnud, et on.

Ka tulevikus?

Kahe nädala taguse Ülemkogu soov oli, et kõigepealt teeme [kriisist] väljumise kava, mis peaks olema koordineeritud EL-i sees, et me ei jookseks erineva kiirusega ukse poole. Sest – kui ühed jooksevad ukse poole, tekib teistes ootus ja nad jooksevad samuti, vaatamata tervisenäitajatele. Ja me saame viirusepuhangu teise laine.

Järgmine faas on majandus, tööjõuturg, ühiskond. Ja ma usun, et osana majanduse elavdamise kavast saab olema infotehnoloogia järgmine samm, sest peame investeerima tulevikku, mitte minevikku ja tulevikku investeerimise loogika peaks olema selles, et me rullime lahti infrastruktuuri, mis ka turgutab Euroopa majandust. Need ettevõtted, kes on sellega seotud, saavad loodetavasti kriisist kiiremini välja. EL-is on need ettevõtted olemas.

Kuna teie vastuses puudus sõna Huawei, võib siit välja lugeda, et Eesti jääb oma senisele hoiakule kindlaks?

Ma praegu küll ei taju, et Eesti tahaks sellist ristsõltuvust kasvatada. Võime korraks ette kujutada elu, mis olekski nagu musta katku ajal, kui meil ei oleks infotehnoloogilist võimekust ja kellegi teise käes oleks nupp – kord on, siis ei ole, siis on, siis ei ole… Seda nuppu tahavad riigid hoida enda käes.

Mõne aja pärast hakkab EL arutama, kas pikendada Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukrainas sõjategevuse toetamise eest Venemaale kehtestatud sanktsioone. Pessimistid, kes võivad olla ka realistid, ennustavad, et enam üksmeelt EL-is ei ole ja sanktsioonid hakkavad rebenema. Teie arvamus?

Kõik, kes me oleme olnud nende aruteludega seotud, usume, et igakord on see olnud väike ime, et need [sanktsioonid] on jälle pikenenud.

Usun, et täna keegi sellist arutelu pidada ei soovi. Selleks süvenemiseks ei ole otsustajatel praegu aega.

Kümme aastat Brüsseli ülemistel korrustel töötanud Siim Kallas väidab, et Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon näitasid koroonakriisi saabudes oma nõrkust. Olete temaga nõus?

Noh… Kui EL ei ole vastutav tervisekriisi eest, siis ei saa oodata, et ta vastutab. Need ootused tekkisid pärast kriisi puhkemist.

Kui riigid ei ole soovinud EL-i tasandil teha inimtervise vallas koostööd, siis ei saa eeldada, et süsteem on olemas. Mõne aasta tagusest seagripi näitest teame, kuidas EL töötab siis, kui loomataud levib. Asutused kinni, piirkonnad kinni, meetmed, kõik plaanid on olemas. Kui loomataud levib, reageerib EL erakordselt suure jõuga.

Inimeste puhul EL-il [ühist] pädevust ei ole, riigid on öelnud, et “meie teame paremini ja teeme seda ise”…

Jah, aga kodanikud eeldavad, et EL oskab suuri kriise lahendada.

Mul on seda hea kuulda. Aga, nüüdne kriis on midagi sellist, mida me ei ole varem näinud.

Võib-olla on küsimus ka EL-i liidrites?

(Paus) Võib-olla te täpsustate seda avatud küsimust.

Teie ei saa Euroopa Liidu juhte sõnaliselt kommenteerida…

(Noogutab)

… aga andke siis pealiigutusega märku, kas Siim Kallasel on õigus, kui ta väidab, et Euroopa Ülemkogu president Charles Michel jätab võrreldes oma eelkäijate Herman Van Rompuy ja Donald Tuskiga ebakindla ja mitteveenva mulje, Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on teisejärguline saksa poliitik, kellel pole iseseisvat poliitilist kapitali ega riigi juhtimise kogemust ja kelle sõna ei maksa Euroopa riigi- ja valitsusjuhtide hulgas.

(Pea ei liigu) Karmid sõnad. Millega võrrelda?

Ajalooliselt kõige tugevam ja mälestusväärsem Euroopa Komisjoni tegevjuht oli [1985–1995] Jacques Delors. Ta ei olnud kunagi Prantsusmaa peaminister ega president.

Eks inimeste omadused ilmnevad kriisis ja vara on hinnangut anda. On toimunud kaks videokonverentsi. Meil on üsna hästi struktureeritud mõte, kuidas selle kriisiga edasi läheme. Avaldus on kokku lepitud.

Muidugi videosuhtlus ja pikk distants inimeste vahel [on keeruline]… Distantsi türannia – see väljend on laenatud kaugel ookeanis asuvalt Uus-Meremaalt – võib hakata veidi mõjutama, kuidas me otsuseid edasi langetame.

Täna näeme Euroopa Komisjonis põlvkonda, kellel on mastaapne kriisikogemus. Tegemist on [Ursula von der Leyeni puhul] siiski Saksa kaitseministriga. Iga kaitseminister näeb hommikul esimese briifina olukorra hinnangut ja peab otsustama.

Oleme ühe kuuga lahendanud piiridel toimuva, kuigi mõni asi võib juurde tekkida. Oleme praeguseks ära kasutanud põhimõtteliselt kogu EL-i eelarve võimekuse, et kriisile vastata. On tehtud otsused, mida me ei teinud finantskriisis, mis puudutavad näiteks riigiabi reeglite täiesti paindlikuks muutmist.

Riigiabi andmise loa sai Eesti kolme päevaga ja öeldi: 1,75 miljardit eurot, andke minna.

Praegu asume kriisi päris alguses ja selle alguse kohta on reaktsioon olnud võrreldes varasemate kriisikogemustega erakordselt kiire. Kahe nädala pärast ootame Euroopa Komisjonilt ettepanekut, kuidas näeb välja tulevane eelarve ja kuidas see aitab kriisiga toime tulla, kriisist väljuda. Siis saame esimese tunnetuse tuleviku osas.

Seega endine peaminister Mart Laar eksib, kui arvab Postimehe arvamusloos, et kriisi tagajärjeks võib olla Euroopa koostöö saatuslik nõrgenemine, piirangute ja tõkete suurenemine riikidevahelisel suhtlemisel?

Loodan, et eksib, jah. Me ei ole siiani vaeva näinud selleks, et lahku minna.

Finantskriis oli tugevalt usalduskriis, et kas ma usaldan oma naabrimeest. Küsimus oli siis selles, et osad riigid olid üle kulutanud ja teised ei olnud ning usaldus oli suurema küsimärgi all kui praegu. Praegune mastaap on teine ja me oleme selles [kriisis] kõik korraga.

Siis oli võimalik usaldus taastada ja minna tugevamana edasi.

Mina kuulun kindlasti sellesse koolkonda, et kriis karastab ja siit minnakse tugevamalt edasi. Ei näe alternatiivi.

Kõik osutuvad kaotajaks, kui ei minda edasi ning osutuksime maailmas erilise mõjuta tegijaks, meil kaoks majanduslik võimsus, mis on olnud EL-i kõige tugevam kaart, kaoks moraalne jõud… Maailm muutuks meie ümber drastiliselt teistsuguseks. Ja ma ei näe, et see oleks meist kellelegi kasulik.

Risk ei ole EL-i lagunemine, risk on radikaalne muutus ühiskonnas. Finantskriisi tagajärjel vaadati otsa peavoolupoliitikutele ja süüdistati neid ning tagajärjed on poliitiliselt nüüd näha, sest võimule on saanud ka populismi.

Protsessid ühiskondades on väga olulised. Ka see, et praegu üritati reaalmajandusele kiirelt appi minna, selmet võtta fookusesse pangad, on poliitiline valik. Et inimesed ei tunneks, nagu oleks neid hüljatud. Kogu tervisekriisi lahendamise eesmärk on inimeste tervis ja kannataja on majandus. Aga tervisekriis ei tohi üle kasvada alguses majanduskriisiks, ühiskondlikuks kriisiks ja siis poliitiliseks kriisiks, mis toob kaasa järgmise radikaliseerumislaine.

Kokkuvõttes arvab Mart Laar: peame endale tunnistama, et oleme ikkagi paganama üksi ning ainsad, kellega koos töötamisest võime kõigi raskuste kiuste rääkida, on Balti riigid.

Ma ei tea, mida ta silmas peab, aga nii palju virtuaalkohtumisi, kui EL-is on nüüd tehtud, on kohati mõõdutundetult palju. Ei ütleks, et meil oleks põhjust tunda end üksijäetuna.

Eelmisel nädalal tegid nn vanad Euroopa liikmesriigid avalduse, milles väljendati muret inimõiguste olukorra pärast mõnes Ida-Euroopa riigis. Eestit sellega ühinema ei kutsutud. Mida see näitab?

Ju siis oli põhjust neil liikmesriikidel arvata, et see Eestit ei kõneta.

Riikide grupil, kes selle avalduse tegi, on ajalugu, mis pärineb kriisile eelnenud aruteludest. Aga nad jätsid kõigile teistele võimaluse selle avaldusega ühineda…

Ma ei pea seda väga dramaatiliseks, tegu on üsna tavalise praktikaga, kuidas liikmesriikide rühmad EL-is ettepanekuid teevad. Siin pole põhjust näha laiemat tähendust ja lõhet.

Te ei näe siin mõttelist piiri vanade ja uute vahel?

Ei näe. EL-is on ka küsimus, kes on vana ja kes on uus, kuhu sa joone tõmbad. Kas Soome ja Iirimaa on vana või uus liikmesriik?

Meie jaoks vana.

Meie jaoks, jah. Aga kui küsid EL-i asutajaliikmetelt, siis neile on kõik teised uued, peale esimese kuue.

Kuid… Kui eelmises kriisis oli suur vahe, kas riik on euroalas või ei, siis täna seda küsimust isegi ei tekkinud. Kõik meetmed, mida EL-is disainitakse, üritatakse teha ka kõikidele teistele kättesaadavaks. Tervisekriisi ja piiride puhul võeti kohe kampa Šveits, Norra, kõik, kes on Schengenis.

On ju selge, et ühes supipaja nurgas ei saa keeta teistsugust asja.

Sõnum, et eriolukorra meetmed peavad olema ühiskonnas proportsionaalsed ja vastama euroopalikele väärtustele, on ka kohale jõudnud.

Millal on Schengeni viisaruum jälle avatud, et saab sõita Soome põhjatipust Portugali serva ilma karantiinide ja piirikontrollita?

Täna on sellele ainult üks vastus: tervisepilt. Siis, kui tunneme piisavalt turvaliselt, et suudame väga kiiresti hallata uusi tervisekriisi koldeid, kui neid tekib, ja et see ei levi ühiskonnas mastaapselt ja meil on selleks reageerimisvõime. Mingil hetkel peab see [avanemine] loomulikult juhtuma, aga täna ei ole me veel sealmaal.

Oli äärmiselt sümpaatne vaadata Soome transpordiministrit, kes ütles eesti keeles, et, sõbrad, see [reisijate üleveo katkestus Tallinna-Helsingi laevadel] on ajutine.

Kas Eestil oleks võimalik kasvõi ajutiselt Euroopa Liidu heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemist väljuda?

Sellist võimalust ei näe heitkoguse kauplemise süsteem ette. See on osa EL-i energia siseturust. See tähendaks Eesti väljumist energia siseturult.

Sellest kauplemissüsteemist väljumine, kasvõi ajutine, oleks “praeguse kriisi mõjude leevendamise ning elanike ja majanduse olukorra kiirema taastumise huvides”.

Hind kujuneb täna vabarutul ja meil on üsna veenvad argumendid näidata, et vabaturul kujunenud hind on olnud tarbijatele soodsam. See samm ei omaks erilist mõju tarbijahinnale, majanduse üldisele stimuleerimisele.

Nii et täna ei pea paika, et emissioonikaubanduse süsteemist lahkumisest oleks oodata majanduslikku stiimulit.

Tahate öelda, et rahandusminister Martin Helme eksib, kui väidab, et see oleks kriisist taastumise huvides?

Praegu on raske näha, kuidas siin numbrid kokku jooksevad… Ootan suure huviga keskkonnaministeeriumi panust. (Rahandusminister Helme otsib oma ideele erakonnakaaslasest keskkonnaministri Rene Koka tuge, toim.)

Minu teada täna emissioone väga palju ei ole, sest ettevõtted on lakanud emiteerimast. Ja teiseks on emissiooni hind niigi kukkunud.

Millal me koroonakriisist väljuma hakkame ja Eesti lukust lahti keerame?

See ei ole kindlasti küsimus, millele mina oma töökoha tõttu…

Kuidas nii? COVID-19 kriisi läbimise ja väljumise kava paneb kokku planeerimisgrupp, mida juhib riigikantselei strateegiadirektor Henry Kattago ja kuhu kuulub ka riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Klen Jäärats. Seega peate teie vastust teadma.

Ei üritagi vastusest ega vastutusest kõrvale hiilida. Minu soov olla selles grupis on esiteks selleks, et tagada, et põhivabaduste [ehk EL-is isikute, tööjõu, kaupade ja teenuste vaba liikumise] osa ei ununeks ära. Et piirid on osa pildist. Et siseriiklikud kriisist väljumise meetmed oleksid sünkroonis teistega, EL-i liikmesriikide vahel koordineeritud.

Kui naabrid käituvad väga teistmoodi, siis… Piiri ei saa avada ainult ühelt poolt, seda saab teha mõlemalt poolt, kui usaldus on olemas.

Täna ei ole Eesti veel selles faasis, et rääkida kriisist väljumisest. Jutt, et ära vii vanaemale leiba, tulpe ja haigust, on endiselt sõnum, mis ühiskonnas peab kõlama.

On aga täiesti normaalne, et tehakse plaane ja neid plaane korrigeeritakse vastavalt sellele, kus oleme siis, kui saame hakata ühiskonda vaikselt uuesti avama.

Kas sel suvel saab Eesti inimene sõita Nizzasse puhkama või tasub mõelda Narva-Jõesuule?

Mina mõtlesin, et saan lõpuks näha Pearl Jami kontserti juuni lõpus Stockholmis. Lennupiletid on juba tühistatud, festivalipiletid veel ei ole.

Mul on väga kahju näha, just isiklikult, paljusid eakaid muusikuid, keda COVID on juba võtnud. Neid ei olegi enam võimalik kuulata. Võib-olla on mõistlik natuke kannatada ja kuulata Pearl Jami järgmine kord. Küll nad tulevad.

Küll see Nizza ka tuleb. Vaadake seni internetist ja puhake kodus.

Toomas Sildam

Toomas Sildam on ERRi ajakirjanik. Ta oli president Toomas Hendrik Ilvese avalike suhete nõunik kuni presidendi ametiaja lõppemiseni aastal 2016. Loe artikleid (7)