Pärast seda, kui moelooja Lilli Jahilo oli läbi lugenud riigi ametlikud soovitused kaitsemaskide valmistamiseks – kus oli muu hulgas välja toodud, et selleks sobivad ka näiteks puhastuslappides kasutatavad materjalid – otsustas ta, et tema tolmulapiga näo ees ringi käima küll ei hakka. Ta istus oma moemajas uue töökorralduse tõttu vabaks jäänud õmblusmasina taha ja õmbles endale musta maski. Oma moemaja logo pani ta sellele naljakuu alguses külge lihtsalt nalja pärast – aga pärast ühe postituse tegemist sotsiaalmeedias avastas ta hommikul postkastist tellimused kokku 400 maskile.

Äsja Adamson-Ericu loomingust inspiratsiooni saanud kevadkollektsiooniga välja tulnud moemajas on muidu vaiksed päevad: tellimusi on tavapärasest kordi vähem ja ka õmblejate töö on ümber korraldatud nii, et korraga oleks tööl vähem inimesi. Nii tekkis Lilli Jahilol üle pika aja võimalus ka ise õmblusmasina taha istuda, ning esialgu tõesti rohkem aja sisustamiseks õmmelda näomask, millel oleks moemaja muu loominguga sama geneetiline kood – see on elegantselt must, plisseeritud ja näo ette saab selle kinnitada kummiga, mida muidu kasutab ta šikkide kokteilikleitide juures. Nädala pärast peaks valmima ka pitsilised valged maskid, mida moelooja ise nimetab vanaemade maskideks nii oma stiili kui ka selle tõttu, et valge mask sobib pigem inimestele, kes ennast vähem meigivad.

Eesti moeloojate näomaskid ei pretendeeri samale tõhususele, mis meditsiinis kasutatavad spetsiaalsed maskid. Aga nagu Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor ka inimestele kodus maski valmistamiseks juhtnööre jagades ütles: sõltuvalt kasutatud materjalist võib see tihedama materjali puhul kinni pidada kuni 50% pisikestest osakestest. Aga koos teiste ennetavate meetmetega – käte pesemine, sotsiaalne distants – vähendada ikkagi oluliselt sissehingamise kaudu nakkuse saamise ohtu ning teiste nakatamist.

Lilli Jahilo ei ole ainus Eesti moelooja, kes praegu ise õmblusmasina taha on istunud ja kelle moemajas kleitide-mantlite asemel hoopis näomaskid valmivad, seda teevad nii kalssikalist luksust loov Ülle Pohjanheimo kui julge ja värvika käekirjaga Karl ja Hanna Korsar.  Kodukontoritesse suletud ja mitte liiga julgustavaid majandusprognoose lugev maailm on viimastel nädalatel pea täielikult loobunud moe ja disaini ostmisest ning uusi väljundeid otsivad paljud.

Naha- ja aksessuaaridisainer Kadri Kruus, kes on aastaid kuulnud kadestavaid sõnu selle kohta, kui lahe töö tal on, tuli juba paari aasta eest välja nahast käekoti isetegemise komplektiga, et killuke oma tööd teistele kogemiseks saata. Mõnda tavapäraselt Kadri Kruusi logo kandvat kotti endale kodus ise valmis teha muidugi ei saa, kuid kinkekomplektina mõeldud pakist leiab naha, lõiked ja kõik muu vajaliku iseendale käekoti valmistamiseks. 

Toode oli oma ajast ilmselgelt ees – ent praegu otsivad paljud stressileevendust käsitööst ja DIY komplekt (do it yourself – tee seda ise) on tema veebipoes kõige müüdum toode. “Olen saanud täpselt ühe kirja, kus koti meisterdamine kujunes arvatust raskemaks, ning ühe kirja, kus paluti uusi värve ning uut mudelit, mis on juba arendamisel,” ütleb Kadri Kruus. Tema aeg on kulunud ka stuudio muude tegevuste ümberkorraldamisele. “Varem toimusid mu kesklinna töökojas iga nädal koolitused ja töötoad. Kuna praegu füüsiliselt inimestega kohtuda ei saa, on plaanis aprilli keskel teha esimene virtuaalne töötuba. Osalised saavad karbiga pakiautomaati vajalikud tööriistad ja materjalid ning juhendamine toimub veebi kaudu,” räägib ta uutest plaanidest.

Sunnitult kodus veedetud aja plusspoolele kirjutab ta aga kindlasti selle, et see aeg on pannud katsetama paari uut toodet, mis mõeldud just koju.

Kui üldiselt on loome-ettevõtetele olnud viimase kuu jooksul toimunu suur šokk, on ka Eesti disainimaailmas neid, kes vaatamata enda raskustele jaksavad märgata ja tunnustada praegu eesliinil viirusega võitlevaid inimesi.

Saksamaal sündinud, kuid juba kümme aastat Eestis elanud ja töötanud ehtekunstnik Lisa Kröber istus eriolukorra esimese päeva õhtul abikaasaga maha. Nad rääkisid pikalt elust ja sellest, mida ja kellele teevad, ning panid kirja oma põhiväärtused, et neist ka edaspidi kinni pidada: olla usaldusväärne partner oma töötajatele, allhankijatele ja klientidele ning anda oma panus ühiskonna sidususse heategevuse kaudu.

“Otsustasime tootmist mitte kärpida, et töötajatel ja allhankijatel oleks tegevust ning nende sissetulekud ei langeks. Sest ka neil on pered, keda üleval pidada, ja üürid, mida maksta. Küsimus, mis kohe tekkis, oli – mida me siis nende ehetega teeme, mida toodame? Loogilisena tundus toetada neid, kes võitlevad eesliinil ja annavad endast maksimumi, et selle koleda viiruse ning tagajärgedega võidelda,” ütleb Lisa Kröber.

“Tänaseks oleme välja saatnud kingitustena ligi 80 ehet, põhiosa on läinud suuremate haiglate EMO-dele.

Aga oleme ka saatnud inimestele, keda on meile personaalselt soovitatud Facebookis. Anname endast parima, et teha veel rohkem ehteid – ja neid inimesi, kes seda väikest sümboolset kingitust väärivad, on väga-väga palju.

Tagasiside on olnud võrratult südamlik. Hea on teha head!” ütleb Lisa Kröber. “Soovisime, et oleks üks kindel värv, mida kingitusteks anname, et see värv ühendaks eesliinil töötajaid. Valisime selleks oranži, sest see on üks mu lemmikvärvidest ja pealegi sümboliseerib see idamaade kultuuris tugevust, õnne ja emotsionaalset energiat ning tervist.”

Tema väike kolme põhitöötaja ja kahe vabakutselisena panustava inimesega firma on müügi järsuks kukkumiseks (märtsis oli langus -60% ja nüüd, kus peaaegu kõik kauplused on suletud, langeb see ilmselt veelgi) paremini valmis olnud ainult tänu Lisa Kröberi enda konservatiivsusele raha-asjades. Ehkki hariduselt ehtekunstnik, on ta pärit suguvõsast, mis alates 16. sajandist Moseli jõe kallastel veiniistandust pidanud, selle aja jooksul on üle elatud palju väga raskeid kriise ja sõdu, aga alati on saadud hakkama. “Põlvkondade jooksul on meile juba lapsest saati kinnistunud harjumus mitte kulutada ära kõike, mis sul on, ja olla valmis halvemateks aegadeks,” ütleb lisa.

“Lapsepõlves nägin mitmeid kordi vanemate suurt muret, kui viinamarjade saak oli kehv või taimi kahjustasid haigused. Sellised halvad asjad paratamatut juhtuvad aeg-ajalt, aga alati on saadud üle ja edaspidi oldud veel tugevamad.”

Ta on valmis müügi vähenemiseks kuni -90% ja seda olukorras, kus heategevusprojekti tõttu töötajatel otseselt vähem tööd ei olegi. “Töökorraldus on põhimõtteliselt sama, ainuke vahe on selles, et kuna lasteaed on kinni, siis on lisandunud koju ka päevasel ajal väike abimees, kes kangesti aidata tahab ja tähelepanu vajab,” ütleb ehtekunstnik.

“Üheskoos edasi” on rubriik, millega soovime toetada väike- ja mikroettevõtlust raskustest üle saamisel ja üksteist inspireerida.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)