Kriisiperioodide meediapildis on tavaline, et põhirõhk langeb jooksvatele uudistele ning pikemad taustalood ilmuvad pigem hiljem, kui on juba võimalik rohkem infot töödelda ja järeldusi teha. Iga kriisi üks ootuspärasemaid keskseid küsimusi on süüdlaste leidmine, millega on juba alustatud ka meil. Teine huvitav teema on positiivsed kangelased, kelleks antud juhul on tõusnud igapäevase töö tegijad, kes hoiavad ühiskonna toimimas. See on asjade loogiline käik. Üks näiteid lähiminevikust on tuletõrjujate pjedestaalile tõstmine USA-s pärast 11. septembri sündmusi. Peale selliste kahtlemata vajalike kangelaste ning pidevalt harivaid kommentaare jagavate ekspertide on omapärasemaks kategooriaks tõusnud oraaklid, kes olid oma või teiste inimeste väitel üldiselt vähetõenäoliseks peetud sündmusi ette näinud.

Selliste ennustajate tööd mõjutab tänapäeval suuresti meediapilt. Kuigi ka Antiik-Kreekas oli peale Delfi oraakli ja püütia konkureerivaid oraakleid terve rida (Herodotose järgi umbes 20), siis on ennustusi praegu võtta nii palju, et mõni neist tabab kindlasti märki. Isegi teaduslikuna serveeritud näiliselt pädevat materjali on liiga palju. Õhku visatud arvamuste ja teooriate paljususe tõttu meenub mõte, et kui kirjutus­masinal saaks klõbistada lõputu arv ahve, siis treib lõpuks üks neist valmis ka Shakespeare’i teosed.

Otsitud eeskujud

11. septembri sündmuste puhul sai tuntuks Tom Clancy raamat “Auvõlg” (1994), kus on kirjeldatud kapitooliumi ründamist reisilennukiga. Mõningase otsimise järel leidis meedia terve rea vähem ja rohkem tuntud raamatuid ning filme, kus oli rünnatud New Yorki või selle tuntud maamärke. 2008. aasta panganduskriisi puhul kerkis esile mitmeid kriisi ennustanud kommentaatoreid, näiteks majandusõppejõud Nouriel Roubini ja Eestitki hiljuti külastanud Nassim Nicho­las Taleb.

Ka praeguse COVID-19 pandeemia puhul on juba tekkinud pikem nimekiri inimestest ja organisatsioonidest, kes on hoiatanud aastaid globaalse pandeemia ohtlikkuse eest ja pakkunud välja täiesti usutavaid matemaatilisi mudeleid, kuidas see võiks eri raskusastmega haiguste puhul välja näha. Väljamõeldud lugudest võib esile tuua Steven Soderberghi 2011. aasta filmi “Nakkus” (“Contagion”), kus umbes kümme korda surmavam haigus kui COVID-19 levib pandeemiliselt. Sarnasusi praegu toimuvaga on leitud ka Dean Koontzi raamatust “Pimeduse silmad” (“The Eyes of Darkness”, 1981), kus räägitakse Hiina laboris välja töötatud tapvast viirusest Wuhan-400. Tõsi küll, lähemal uurimisel selgub, et Koontz kirjutas kõigepealt hoopis Nõukogude Liidus aretatud viirusest Gorki-400, aga 2008. aasta kordustrükis muudeti see Wuhaniks, sest vahepeal oli Hiinast saanud Venemaast suurem vaenlasekuju!

Kõik sellised kokkusattumused on väikesed naljakad vestluspunktid, mille sisuline väärtus on väike. Väljapakutud teooriaookean on nii ääretu, et keegi peab vähemalt osaliselt midagi ette nägema – lõppude lõpuks ongi kirjanike ja stsenaristide töö ühendada usutavalt tegelikkus ja väljamõeldis. Tagantjärele tarka üllatavad kõik need sündmused märksa vähem kui esimesel hetkel.

Kui lähtuda vulgaarpsühholoogilisest kontseptsioonist, et mitte miski ei ennusta inimeste käitumist paremini ette kui nende varasem käitumine, siis sama lugu on ka ajaloosündmustega: kui sõdu, laevahukke, börsikrahhe ja haiguslaineid on olnud varem, siis on neid ka tulevikus. Pärast iga sellist sündmust hakatakse otsima ajaloost analooge ning ettekuulutuste märke ning äkitselt on hämmastav hulk inimesi ühel meelel, et tegelikult oli seda kõik ette näha. Ja kui nii, siis peaks keegi olema ka süüdi. Selle vaid osaliselt õige ja mõnes mõttes ka ohtliku mõttekäiguga haakub juba korra mainitud Nassim Nicholas Talebi populariseeritud “mustade luikede” kontseptsioon. Nii nimetab ta suure mõjuga sündmusi, mille toimumine on statistiliselt ebatõenäoline või väheusutav. Oluline on aga siinjuures, et kui need on käes, siis tagantjärele peetakse neid palju tõenäolisemaks kui need tegelikult olid.

Tagantjärele on kõik selge

Võib suurema kahtluseta öelda, et ka COVID-19 pandeemiast on saanud must luik. Arhiividest leiab paljude hoiatusi võimaliku epideemiaohu kohta, välja otsitakse paralleelid seoses varasemate suuremate ja väiksemate haiguspuhangutega. See on inimlik, kuid ühtlasi ka vildakas käsitlus, kuna fookus läheb lahenduse asemel süüdlaste otsimisele.

Nagu kõigi eelmiste kriiside puhul hakatakse ka nüüd valmistuma järgmiseks samasuguseks kriisiks, kuid must luik ei ole iial samast valdkonnast, vaid tuleb kuskilt mujalt.

Me kõik võime vaevata ette kujutada, et kui praegune viirus on ühel hetkel alistatud, hakatakse ärevust üles pumpama iga uue haiguseuudise peale kuskil maailma teises otsas, kuigi suure tõenäosusega (meie praeguste teadmiste juures) iga kord nii ei lähe, nagu on läinud sel korral. Meenutagem, kuidas pärast Estonia uppumist tõmbasid pulsi üles uudised vastu kaid või karile sõitnud Eesti laevade kohta ­(1994. sügis ja 1995. aasta kevad). Majanduses on juba pikemat aega tavaline, et keegi ennustab krahhi just järgmiseks aastaks – ja kui ta järjepidevalt pakub ja selle pakkumise juurde jääb, peab tal lõpuks ka õigus olema. Selliste irdsündmustega seoses satuvad inimeste igapäeva­juttudesse seesugused ebaharilikud sõnad nagu “visiir”, “aparell”, “tuletis­tehingud”, “Pitot’ toru” või kohanimed, nagu Kurkse, Pala, Wuhan jt.

Järgmistel aastatel jäävad meid saatma ennustused ja tagantjärele tarkus igasuguste haiguste kohta, kuid ilmselt saavad põhiküsimuseks hoopis majandus ja vabadusega seotud teemad.

Me saame näha ka suurt hulka veidrusi, päevikuid ja koroonaaja kokaraamatuid, momendiks maha taotud vaktsiinivastaste uut pealetungi, üldinimlikke lugusid armastuse ja hoolimise võidust, koledaid realistlikke reportaaže ja nii ülimalt optimistlikke kui ka pessimistlikke tulevikunägemusi. Teatavasti oli enne Esimest maailmasõda ülimalt populaarne raamat Norman Angelli “Suur illusioon” (räägib suure sõja võimatusest, kahe maailmasõja vahel sai täiendatuna uuesti populaarseks ning ­ 1933. aastal koguni Nobeli rahu­preemiaga pärjatud) ja 1990. aastate alguses näiteks Francis Fukuyama “Ajaloo lõpp ja viimane inimene”. Mõttearendustest ühes või teises suunas ei tohiks saada kellegi soovmõtlemine.

Järgmine must luik peab ilmuma kunagi natuke teise, aga siiski juba käsitletud teemaga seoses, et seda saaks hiljem pidada ootuspäraseks – olgu tegu kliimaga, maavärinaga tiheda asustusega piirkonnas, võimsa vulkaanipurske, eriti suure terroriakti, mingi ressursi puuduse või mõne ulmelisema teemaga. Kindlasti on keegi selle eest juba hoiatanud, kuid on meelevaldne väita, et mõni ametkond, riik või isegi rahvusvaheline organisatsioon peaks suutma seda ette näha. Lihtsam on valmistuda nähtavateks kriisideks ja eelmisteks lahinguteks, kuid mälu tuhmumise korral on raskem katsumusteks valmis olla. Enam-vähem iga jaapanlane teab, kuidas peab käituma maavärina korral, kuid – mida oskaksime samas olukorras teha meie? Meil on epideemiatega vahepeal läinud liiga hästi ning praegu on iga elu inimlikule hinnale lisandunud meediaväärtus laibaloendurite näol, mis asetab meid uude seisu.

Kui palju vabadusi on põhjust loovutada?

Tagantjärele reageerimine on paratamatus, aga just nii on sündinud sotsiaalhoolekanne, konservid, vaktsiinid, ÜRO ja NATO, ohutuseeskirjad, laenuturu reguleerimise või näiteks tsunami eelhoiatussüsteem. Tõenäoliselt on ka sellel kriisil kahte sorti tagajärjed. Positiivsema poole pealt võetakse tarvitusele ettevaatusmeetmed (tõenäoliselt lepitakse kokku uues rahvusvahelises haiguste jälgimise korralduses, pööratakse rohkem tähelepanu piirkonna strateegilistele varudele), aga teisest küljest võib küllap täheldada ka vabaduste piiramiste, mis riigiti suuresti erineb. Mingil määral on see samm loogiline, sest sarnaselt olukorraga, kui inimene loobub riigikorralduse pakutavate hüvede nimel oma loomulikest õigustest, võib suurem privaatsuse riivamine olla põhjendatud inimeste kaitsega (praegu ju kasutatakse mitmel pool mobiili positsioneerimisandmeid ja näotuvastustarkvara inimeste liikumise piiramiseks).

Poole aastaga näeme, kui palju on riike või ametkondi, kes on kasutanud suuremat sekkumist tõepoolest üksnes ajutiselt, ning kui paljude puhul on tegemist lihtsalt uue normaalsusega.

Ei ole raske ennustada, et Aasia eeskujul on ka Euroopas näomaski kandmine ja digijälgimine edaspidi igapäevasem asi, kuid siiski loodan, et enamikus riikides jääb “ajutine inimõiguste deklaratsiooniga antud vabaduste piiramine” peamiselt suhtekorralduslikuks õnnetuseks ning ma ei pea ohkama koos ühe välismaa kolleegiga: “Lootsin, et minu põlvkonna revolutsioon on juba tehtud.” Kui sama tugev maavärin on korralikul järjel ja rangemate ehitusnõuetega riikides palju leebemate tagajärgedega kui kehval järjel riikides, siis sama kajastub meediapildis ja riigi otsustes – kindlamate väärtushinnangute ja usalduse korral on tagasilöök väiksem. Paraku võib just usaldusest saada põletav teema, sest koostöö kõrval on väga palju näha ka kapseldumist üksnes oma kildkonna kaitseks ja see ei ole kuidagi kooskõlas uhkete lipukirjadega.

Ajaloosündmuste kaalukuse mõõtmiseks on kombeks küsida “kas mäletad, kus sa olid selle sündmuse ajal?”. Antud juhul pole vastus enamasti keeru­line: kodus.