Noore dirigendina oleksin 24. märtsil tähistanud uut etappi oma karjääris ning seda ainulaadse kontserdiga “Nooruse vägi”. Eestis kehtestatud eriolukorra tõttu olin ka mina sunnitud selle edasi lükkama. Mida dirigendi jaoks uus etapp tähendab, kas nooruses on väge ja kirge asjadega tegeleda ning kuidas praegune olukord mõjutab noori koorijuhte ja dirigente – need ja mitmed teised teemad on mu jaoks olulised.

Dirigenditöö spetsiifika

Praeguste tippdirigentide hulgas on mitmeid, kes alustasid teekonda löökpillimängija, laulja, pianisti või heliloojana. Praeguse aja noored lähevad väga teadlikult õppima dirigeerimist erialana. Kõige alus on see, et muusika sees ollakse varajasest nooruspõlvest. See on üks olulisemaid eeldusi.

Dirigenti võib võrrelda ka käsnaga, kes imeb endasse kõik emotsioonid, noodid, rütmid, dünaamika ja tunded ning proovib need korrastada ja õigesse kohta seada. Õnneks on siinkohal abiks ka heliloojad, kes annavad juhiseid, aga tõlgendamine on siiski ainult dirigendi ülesanne. Võtame näiteks tempotermini allegro, mis eesti keeles tähendab “kiiresti, liikuvalt, säravalt”. Sellest saame hea impulsi, aga välja tuleb mõelda ka see, kui “särav” on piisavalt “särav”. Defineerides selle tempomärgi tähise, siis ulatus on 120–156 lööki minutis. Vahemik on väga suur ning otsuse peab tegema dirigent. Mõnikord, kui väga hästi läheb, on võimalik küsida nõu ka heliloojalt, kuigi ka helilooja tunnetus võib muutuda. Lisaks tuleb arvestada kollektiivi võimekuse, saali akustika, vahepeal ka lavastusliku elemendi ning dirigendi hetkeajendil tekkinud tundega.

Usun, et dirigendiameti ajalisel kulgemisel on siiski ka piirangud. Arvan, et alles teatud vanusest on võimalik dirigendiametit õppima hakata. Esimeseks sammuks saab motoorika ning seda võib tõesti juba keskkoolieast teha. See on teatud mõttes käte tants. Sealt edasi juba instrumendiga tutvumine, üha keerulisema partituuri lugemine, repertuaari omandamine jne. Rahvusvaheliselt on paika pandud nii-öelda noore dirigendi staatuse ülempiir. See on sätestatud meistrikursuste ja konkursside toimumiseks. Isegi kui reklaamis on kirjas vanuselise piirangu puudumine, siis on tunda, et eelistatakse nooremapoolseid dirigente ning 30+ vanuses pannakse ootenimekirja. Olen seda ise mitmeid kordi pealt näinud. Aga ega elu ei jää seisma, kui ollakse jõudnud 30ndatesse eluaastatesse. Suured maestrod räägivad tihti, et valmis dirigendiks saadakse alles 50.–60. eluaastal. Seega minul on veel pikk tee minna.

Arvan, et dirigendiks õppimisel on hea alustada koorijuhtimisest. Mitte et koorijuhtimine oleks palju lihtsam. Selle puhul on lihtsalt osa elemente, mis soodustavad õppimist. Esiteks, kooripartituur on (alguses) kaherealine, seega seda on lihtsam haarata. Teiseks, koore on rohkem ning kergem on leida praktikat. Kui väga primitiivselt mõelda, siis koor on nn üks instrument, orkestris võib neid olla 14 või rohkem.

Üks minu suurimaid iidoleid, Neeme Järvi on öelnud, et kõige olulisem on auf-takt, ehk see, kuidas teos algab. Olen märganud, et see oskus puudub neil dirigentidel, kes on ainult orkestridirigeerimist õppinud, sest nad ei mõista, et kõik orkestrandid peavad samuti, nagu ka lauljad, enne mängimist sisse hingama. 

Dirigeerimise õppimiseks on mitmeid meetodeid. Väga palju saab ära teha lihtsalt jälgides vanemaid ja kogenumaid dirigente, olgu see siis tehniline või metoodiline pool. Võttes ette uue teose ning olles selle läbi töötanud, võtan alati lahti ka YouTube’i ning püüan leida erinevate suurte dirigentide tõlgendusi. See aitab näha, kuidas jõutakse ühe või teise kunstilise tulemuseni.

Dirigendi oskus emotsioone oma käte, näo või kogu kehaga selgeks teha – mitmekümnele muusikule samaaegselt – oma omaette kunst, mida õpitakse terve elu.

Väga huvitav on jälgida, kuidas erinevad dirigendid teostest selle “miski erilise” üles leiavad ja välja toovad. See eristab dirigente üksteisest. 

Kooridirigentidest on suureks eeskujuks Hirvo Surva, kelle koorides olen ise ka terve elu laulnud. See, kuidas ta juhatab Ernesaksa teost “Mu isamaa on minu arm”, on väga võimas. Üleüldse tema võimekus ohjata laulukaare all suuri masse ja väänata välja väga vingeid muusikalisi interpretatsioone on eriline oskus.

Orkestridirigentide maailmas on suurim eeskuju eespool mainitud Neeme Järvi ning tema pojad Paavo ja Kristjan. Mul on olnud õnn õppida nende kõigi käe all. Möödunud suvel, Pärnu meistrikursusel õpetasid nad kolmekesi korraga ning see oli väga inspireeriv. Kursuse lõppedes tuli Kristjan Järvi minu juurde ja ütles karmilt, aga õiglaselt, et on aeg edasi minna ning leida oma tee. Leida oma kõla ehk see tõeline mina. Sellest vestlusest sündiski inspiratsioon korraldada kontsert “Nooruse vägi”, mis pidanuks toimuma nüüd 24. märtsil 2020. See oleks olnud n-ö kolmest aspektist tähtis: esiteks ühe pika õppeperioodi lõpp, teiseks uue peatüki algus, kus saan end lõpuks avada interpreedina ning leida üles see päris oma kõla, ning kolmandaks jõudmine 30. eluaastasse, olles suurema osa elust tegelenud muusikaga üha tõsisemalt.

Noored koorijuhid – kas neid on piisavalt?

Selle teema käsitlemiseks tuleb arvesse võtta erinevaid aspekte: majanduslikku ja väljaõpet. Möödunud sügisel tutvustati Praxise mõttekoja tehtud küsitluse tulemusi laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate juhendajate ja kollektiivide kohta, kust selgus, et majanduslikult on enamik Eesti koorijuhte kehvas seisus.

Enamik dirigentidest teevad etteantud tööd põhitöö kõrvalt. Juhendamise eest saavad tasu ainult kolm neljandikku vastanutest. Natuke üle poole juhendajatest saavad töötasu 1–100 eurot kuus. Selgus ka, et enamikul juhtudel ei maksta lisatasusid tööga seotud tegevuste eest, näiteks kontsertidel ja konkurssidel osalemise eest, samuti ei hüvitata sageli lisakulusid, näiteks kooritööga seotud transporti ja ööbimist, ning ka erinevaid koolituskulusid.

Ikka ja jälle öeldakse dirigentidele kooriproovis, et koorilaul on ju ka koorijuhi hobi ja meelelahutus, või küsitakse, et mis päristööd siis dirigent proovivälisel ajal teeb.

See aga, mis praegu toimub, on tekitamas veelgi raskema olukorra. Paljud koorijuhid, sh mina, töötavad ringijuhina ehk nn VÕS-lepinguga. Praeguse eriolukorra ajal, kui kooritööd teha ei tohi, ei maksta seega ka palka. Ehk alates märtsi keskpaigast 1. maini on dirigentide palk langenud kohati peaaegu nulli. Muidugi oleneb see ka asutuse või omavalitsuse juhist.

Dirigendiks õpitakse aastaid ning soovi korral kuni doktorikraadini välja. See on amet nagu iga teinegi. Mina püüan kogu aeg oma koorilauljatele selle elukutse olulisust ja ka telgitaguseid avada ning seega usun, et kõik minu lauljad mõistavad koorijuhi ameti väärtust. Naljakas on kuulda, kuidas aeg-ajalt vaidlevad täiskasvanud näiteks liikmemaksu tõstmise üle kolmelt eurolt viiele vms. Tegu on kindlasti ühe kõige odavama võimalusega kultuurist ise osa saada, arvestades ka selle valdkonna olulisust Eestis. Samal ajal aga ollakse nõus kümneid ja sadu eurosid maksma sportimise ja laste treeningute eest. Kuigi väidan, et koorilaul on samuti trenn – hingele. Arvan, et see, kui palju koorijuhist lugu peetakse, oleneb väga ka dirigendist endast.

Teema, mis mulle väga südamesse läheb, on uue põlvkonna väljaõpe. Eestis on laias laastus neli professionaalset koori ehk kollektiivi, mille liikmete amet ongi kooris laulmine. Nendes kollektiivides tegutseb peadirigent ja abidirigent/koormeister. Nendes koorides leidub ka lauljaid, kes on ise koorijuhi taustaga, st saavad samuti grupiproove läbi viia. Aga ütleme, et Eestis on kaheksa professionaalse koorijuhi ametikohta. Seda enam oli üllatav kuulata Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professori intervjuud Klassikaraadios, kus ta lausus: “Laulupeo repertuaar pole nii raske, et seda peaks kohapeal juhendama kõrgharidusega spetsialist… Ka õpetaja Arno tüüpi viiuliga ja hästi klaverit valdav muusik võib jõuda selles töös hea tulemuseni.”

Samal ajal räägib Eesti Koorijuhtide Liit, Eesti Kooriühing ja Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus sellest, kuidas peagi tekib paljudel kooridel kriis, sest haritud ja kompetentseid koorijuhte on vajaka. Kuidas seda olukorda siis mõista? Töö metoodika kutselise ja harrastuskoori vahel on suur. Repertuaar ja võimekus on erinevad. Lisaks peab kasutama erinevaid töövõtteid ja mentaliteeti näiteks laste, noorte ja vanurite kollektiivides. Seda kõike Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias praegu ei õpetata.

Valupunkte selles valdkonnas on mitmeid. Loodan väga, et ühel päeval saabub hetk, kui kõik asjaosalised saavad rahulikult maha istuda ning rääkida asjadest nii, nagu nad on. Teha selgeks, mis see koorilaul praegusel ajal ikkagi on ning miks me seda teeme. Koorimuusika on juba ärkamisajast meie kultuuri alustala, see on hoidnud ja aidanud eestlasi, eesti keelt ja eesti meelt hoida. 

Noorte väe ja kire hoidmine 

Sõna “kirg” kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes, see on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele. Just nendest samadest elementidest koosneb ka muusika.

Tõeline muusika pääseb valla ainult juhul, kui seda kirega teha.

Ütleksin, et muusikat (ja kunsti laiemalt) ei tohiks kireta teha ja lasta kirel kustuda.

Noorte väe ja kire kasvatamiseks vajame me praktikat, finantsilist toetust, juhendamist avatumasse suunda. Neid kolme asja olen alati igatsenud. Olen enda jaoks siiski kõigi kolme punkti suhtes mingid lahendused leidnud. Hea näide on hetkel maailmas toimuv. Kas ja kui palju suudetakse finantsiliselt olla nüüd toeks nooremale põlvkonnale, neile, kes praegu on alustamas oma teekonda? Kuidas hoida neid muusika juures, samal ajal kui muusikaga teenida ei saa ja paljud investeeringud korraldatud kontsertide näol, on tühja läinud?

Eesti Muusikanõukogu viimasest kokkuvõttest võib lugeda, et vahemikus 27.02–30.05 on ära jäetud umbes 950 üritust ja see ei ole veel lõplik number. Rahvaalgatus “Jätame piletiraha korraldajale” on väga armas ning leevendab natuke olukorda, kuid muidugi ei päästa seda. Isegi kui väike tulu jääb kätte, läheb see kõik juba korraldatud turunduse, reklaami ja muu tööjõu katteks. Kultuuriministeerium ja Eesti Muusikanõukogu teevad praegu tööd, seega ootame ja loodame, et ka pisemaid ära ei unustataks. Siinkohal soovin kiita Eesti Kultuurkapitali mõistva suhtumise eest. 

Eriolukorrast edasi – mis on tulevik?

Kirega töötamise halb külg on see, et kui asjad ei õnnestu nii, nagu oled planeerinud, mõjub see psüühiliselt väga halvasti. Olles peaaegu kaheksa kuud üksinda ette valmistanud ja korraldanud kontserti, mis nüüd ära jääb, ja teadmata, kas suudan seda aasta pärast uuesti teha, on täiesti laastav tunne, isegi kui see on tingitud riiklikust eriolukorrast. Arvestades praegust olukorda, ei tea meist keegi, mis saab edasi majanduslikult ja elukorralduslikult. Keegi ei tea, kui kaua läheb aega selleks, et jõuaksime tagasi samasse staadiumi, mis oli veebruari lõpus. Loodan, et olukord laheneb peagi ning meie riigijuhid suudavad päästa meid halvimast. Loodetavasti õpime kõik sellest ning teeme omalt poolt kõik, et see uuesti ei korduks. 

Täna, 21. märtsil, kui seda siin kirjutan, pole mul õrna aimugi, mis edasi saab. Praegu peaks olema minu unistuste kontserdi “Nooruse vägi” esimene suur proov, aga seda ei toimunud. Nii nagu ei toimu ka seda ja paljusid teisi planeeritud kontserte. Hetkel on “Nooruse Vägi” edasi lükatud 2021. aastasse, kuid selleks, et see kindlasti toimub, pean enne ületama mitmed mäed.

Artikli autor on noor tunnustatud dirigent Edmar Tuul. 2014. aastal pälvis ta Gustav Ernesaksa õppestipendiumi ning 2017. aastal juhatas noorte meeskoore XII noorte laulupeol “Mina jään”. Koos Rasmus Puuriga on ta eest vedanud noorteorkestrit Reaalmažoor. Ta on teinud koostööd Tõnu Kaljuste, Neeme Järvi, Kristjan Järvi, Kristiina Poska, Mihhail Gerts, Erki Pehk, Hirvo Surva jpt. 2019. aasta laulu- ja tantsupeol “Minu arm” juhatas ta ka tantsupeo jaoks loodud “Maa hinge” tantsupeoorkestrit. Samal suvel osales prestiižikal Järvi Akadeemia dirigentide koolitusel.