Podcast “Tähenduse teejuhid”. Hardo Pajula: kaardimajakeste langemise aegu

“See ei ole tavaline hetk, see on erakordne hetk, see on ajalooline hetk. Kreeka kriis lõpeb täna siin, Luksemburgis,” kuulutas 2018. aasta jaanipäeva paiku Euroopa Liidu tollane rahandusminister Pierre Moscovici. Ma ei mäleta enam, kust mul tuli idee avada “Tähenduse teejuhtide” teine hooaeg vestlusringiga möödunud sajandi ühest mõjukamast teoloogist Paul Tillichist, aga jutuajamise 115. minutil tuli Moscovici uljas avaldus meil igatahes jutuks.

Asi on selles, et IMF-i statistika järgi oli Kreeka võladraamas selleks ajaks jõutud vanast pohmellist uude joobesse. Seetõttu meenus mulle rahandusministri julgustavat seisukohta kuulates üks Jordan Petersoni loeng, kus ta kõneles kahest teineteisele vastukäivast väitest, mida vanemad pahatihti oma lastele sisendavat: 1) pimeduses ei ole koletisi; 2) ära räägi kunagi tänaval võõraste inimestega. “Get your story straight!” kõlas selle peale preeriapsühholoogi soovitus, mille võiks maakeelde panna maksiimina “Me ei peaks lastele valetama”. Ma usun, et suurema osa inimeste arvates on see endiselt õige põhimõte.

Seda, et krediidikriisi uue vaatuse vallandab nakkuspuhang, ei osanud 2018. aasta sügisel, mil kõnealune keskustelu eetris oli, muidugi keegi ennustada. Nüüd, kus see aga kätte on jõudnud, on Tillichist minu veendumust mööda rohkem tolku kui Moscovicist, Lagarde’ist või mõnest muust tehnokraadist. Arvamus, nagu võiks järjekordne kolossaalne rahatrükk või mõni muu makroökonoomiline hookuspookus ravida meid kollapsi suunas tõukavast üleüldisest umbusaldusest või anda meile kadumaläinud telos’e, on samaväärsed seisukohaga, nagu aitaks keskpanga karantiinipanek meid viie rikkama riigi hulka.

Nii palju sai mulle saates selgeks, et Paul Tillich soovitaks meil praegu lootust otsida just kriisi sügavusest.

““The Shaking of the Foundations” on Tillichi esimeste religioossete kõnede kogu pealkiri,” kõneleb Toomas Paul (21. minut), “minu jaoks on see tõepoolest olnud väga oluline raamat. Tillich räägib seal sellest, kuidas kõik alused on kõikuma löönud. Ta väidab, et seni, kuni inimese kaardimajakene kindlalt seisab, ei ole talle religioonist selle sügavamas tähenduses mõtet üldse rääkida. Ta ei ole mõtlemisvõimeline ning teda ei saa aidata.“

Saatest jäi mulje, et “sügavus” ongi vast Tillichi teoloogia keskne mõiste. Eesti keelde on 1948. aastal ilmunud “The Shaking of the Foundations” tõlgitudki kui “Sügavuses on tõde”.

“Sellega muutus Tillich üle Ameerika tuntud tegelaseks,” pajatab Alar Laats (50. minut), “seda polnud varem juhtunud, et üks akadeemiline teoloog oleks muutunud niivõrd populaarseks, keda kõik lugesid. Enne seda teda Ameerikas eriti ei teatud – mingi saksa pagulane, kes kuskil midagi õpetab.”

Toomas Pauli sõnul (54. minut) olevat Tillich pakkunud välja, et teoloogidel ja kirikumeestel tuleks Jumala nime kasutamine kümneks aastaks üldse ära keelata ning et selle asemel tuleks rääkida sügavusest. “Kui inimene iseendasse vaatab ja küsib selle järele, mis talle viimselt korda läheb,” jätkab Toomas Paul (55. minut), “siis jõuab ta ilma seda sõna kasutamata paratamatult Jumalani.”

“Igasugusel kultuurilisel tegevusel (selle sõna kõige avaramas tähenduses), kui me sinna sügavale sisse vaatame,” võttis siinkohal sõnajärje üle Alar Laats, “kui me küsime, mida see või teine autor tahab meile ütelda, siis jõuame Tillichi arvates ikka selle juurde, mis on tollele autorile väga oluline, mida ta tahab hirmsasti välja öelda, mis teda liigutab. Ta ei pruugi seda ise enda jaoks täpselt sõnastadagi. Igasuguse kultuuritegevuse põhjas on see, mis asjaomaseid mõjutab ja paneb neid tegutsema ning mis ise enam ei ole millegi poolt põhjendatud, mis on põhjendav põhjusetu. See sügavuses, lõputuses, põhjas olev asi, nähtus või fenomen, see, mis seal on, ongi see, mida kristlastel on kombeks nimetada Jumalaks. Ükski kultuuriline nähtus ei saa olemas olla, kui tal ei ole põhjas seda sügavat põhjust, mis teda esile kutsub.”

62. minutil kandus jutt pilvepiiril istuvale “naljakale paljaste varvastega vanamehele”, mis on see, kuidas Jumalat kipuvad endale ette kujutama ajaloolise materialismi vaimus kasvatatud kodanikud (kelle hulka kuulun ma muidugi isegi). Tillichi arusaam Jumalast on mõistagi mõnevõrra rafineeritum ning selle tuumaks tundub olevat tema teoloogia teine võtmemõiste: ground of being (“olemise põhi”).

Tagantjärele sooviksin, et oleksin selleks saateks olnud paremini ette valmistunud, sest olemise põhjast me seal kahjuks rääkida ei jõudnud. Seetõttu pean siinkohal välja pakkuma oma kodukootud arusaama.

Kui ma toetun väljas murule, siis see muru toetub mullale, muld kivile, kivi teisele kivile, jne. Kuskil maakera kuklapoolel tuleb mu jalgealusest lähtuv mõtteline kiir veest välja. Mis temast edasi saab, ei ole päris selge, alguses on ilmselt palju suhteliselt vaba ruumi, siis vahelduseks ehk midagi tahkemat, siis jälle järjest tühjemat ruumi ja nii ad infinitum. Võib mõelda ka teisiti, näiteks nii, et üks tsibiputin (elementaarosake – võru keeles) toetub teisele tsibiputinile, aga ka see lause lõppeb sõnapaariga ad infinitum.

Siin tundub sobiv anda teema kokkuvõtteks sõna Albert Einsteinile: “Kui me püüame oma piiratud aruga tungida looduse viimsete saladusteni, siis leiame, et kõigi meie tajutavate ja mõeldavate üksuste taha jääb midagi õrna, tajumatut ja selgitamatut. Austus selle meie arusaamisvõimet ületava jõu vastu ongi minu religioon.”

***

Aga kuidas siis ikkagi lapsi õigesti instrueerida? Petersoni sõnul tuleks neile öelda: “Jah, pimeduses on koletisi, kuid meie abiga võid sa nendest jagu saada.” Täiskasvanutena teame usutavasti seda, et pimedust leidub mitte ainult pargis, vaid ka meie enda sisemuses. Me peame lootma, et üksteise abiga õnnestub meil oma koletised vaos hoida. Ma usun, et nüüd peame selleks vaatama sügavamale, kui me oleme harjunud.

Vaata saadet: “Sellest, mis viimsena korda läheb”

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab ja asjadest, mis talle korda lähevad.