Popkultuuril, eriti filmidel, on tohutu mõju sellele, kuidas me maailma näeme ja mõtestame, ning sellest protsessist arusaamine on väga tähtis, selgitab dr Martin D. Brown eelmise aasta juunis toimunud James Bondi ja külma sõja teemalise konverentsi korraldamist.

Teie algatusel toimus TLÜ-s konverents, kus asetasite James Bondi ajaloo ja külma sõja ühte konteksti. Kuidas tekkis idee taolised erinevad valdkonnad ja nähtused kokku tuua?

Mu sõbrad ja kolleegid dr Muriel Blaive (Praha Totalitaarsete Režiimide Uurimise Instituudist) ja dr Ronald Granieri (Ameerika Ühendriikide Maaväe Sõjakolledžist) ning mina oleme pikalt jaganud ühist huvi spioonikirjanduse ja -filmide vastu. Arvame end külma sõja temaatikat tundvat, aga selle perioodi mõistmine on pidevas muutumises. Kasutades Bondi alguspunktina laiemaks aruteluks, saame laiema rühma inimeste tähelepanu.

See, mida enamik inimesi arvab end teadvat nii ajaloolisest kui ka tänapäevasest spionaažist, tuleneb popkultuurist. Üks praegusaja põnevamaid uurimisharusid ses valdkonnas ongi popkultuuri roll külmas sõjas. Ühest küljest oli see ideoloogiate kokkupõrge kunstides, samas lõi konflikt ise ka oma kultuuri ja sellega seotud ilmingud.

Steven Spielbergi film “Spioonide sild” ja ka HBO sari “Tšernobõl” illustreerivad, kuidas külma sõda siiani kujutletakse, uuesti tõlgendatakse ja läbi elatakse. Ülal on ka küsimus n-ö uuest külmast sõjast Venemaa või Hiinaga – olenevalt sellest, millisele autorile või arvamusele tugineda ja mis paigas viibida. Samuti näib kasvavat lõhe, kuidas külma sõda mäletatakse Lääne- ja Ida-Euroopas. Esile on kerkinud neid, kes soovivad meie arusaamist minevikust poliitilistel, rahvuslikel ja ideoloogilistel põhjustel väänata, ning ajaloolase töö on neid erinevusi mõista ja laiemale avalikkusele selgitada.

Bond ei ole pelgalt ajalooline figuur. Ta on kirjanduslik tegelane, kultuurinähtus ja üleilmne ikoon, seetõttu vajasime tema täpsemaks uurimiseks ka erinevaid meetodeid ja lähenemisviise.

Kuidas kujuneb Bondi-taoline popkultuuri ikoon? Ja kuidas esindab Bond erinevaid külma sõjaga seotud tähendusi, sümboleid ning sündmusi?

Kuuekümne viie aastaga on “Bond” kujunenud maailma pikimaks ja ilmselt ka kõige vaadatumaks filmiseeriaks. Taolise kestuse võti on kohanemisvõime. Ian Flemingu Bond oli Briti impeeriumi sünnitis – Etonis käinud seksistlik ja rassistlik ahelsuitsetajast, alkohoolikust ning narkootikumide tarbijast hästi funktsioneeriv palgamõrvar. Sellest ajast peale on Bond aga arenenud müütiliseks kangelaseks, kes võitleb pahalastega paigus, mis eemal igapäevapoliitikast. Sellele on osundanud nii filosoof ja semiootik Umberto Eco kui ka filmikriitik Maia Turovskaja.

Tema edu oli suuresti juhuslik ja tulenes 60ndate aastate filmisarjast.

Need liikusid Flemingu külma sõja agendist kaugemale, luues fantastilise kangelase, kes reisis mööda maailma seda päästes ja kaunite naistega aega veetes, Martinit juues ja kiirete autodega kihutades. See edu saab selgemaks, kui vaadata Bondi üleminekut raamatulehekülgedelt ekraanile ja seda, mida produtsendid Cubby Broccoli ja Harry S. Saltzman tegelaskujuga tegid: muutes Bondi vähem “inglaslikuks” ja lahutades tegevuse külmast sõjast, luues seeläbi pigem universaalsema ja müütilise kuju.

Ei saa väita, et külma sõda poleks Bondi-seerias üldse kujutatud – kosmosevõidujooks, tuumarelvastumine, rahvusvaheline narkovedu ja aeg-ajalt ilmuvad kaadrid Kremlist aitavad filme konkreetsesse ajalooperioodi seada. Pigem on huvitav see, kuidas esitati Bondi-filmides kommunismi ja tolleaegseid geopoliitilisi arenguid. Tähele tasub panna näiteks viidete puudumist konfliktidele Koreas, Vietnamis, Kongos või Nicaraguas, kolonisatsioonile või igapäevaelule nõukogude režiimiga riikides.

Aga kuidas haakub see nn ajaloolise tõega, kui palju on taoliste ikoonide taustal tegelikku ajaloolist tõde?

“Ajalooline tõde” on keerukas termin, eriti ajaloolase jaoks, kui vaadata kas või praeguseid “mälusõdu”, mida peetakse II maailmasõja pärandi ja tõlgenduste üle näiteks Iisraelis ja Poolas. Tõelised ajaloolased teavad, et mineviku kohta on harva käibel üks õige tõde, tavaliselt on tegu võistlevate tõlgendustega. Oht peitub inimestes ja institutsioonides, kes kuulutavad, et teavad “ajaloolist tõde”, piirates sellega debatti ja kopeerides sel moel hoopis eelmiste repressiivsete režiimide meetodeid.

Tõde Bondi ja muude spionaaži tõlgenduste taga on filmis ja kirjanduses aga küllaltki erakordne. Seetõttu kutsusime appi Gill Bennetti, Briti luure eksperdi ja ajaloolase. Ta aitas kirjutada ametlikku Briti Salateenistuse (MI6) ajalugu ning on üks vähestest, kes on ise reaalselt näinud brittide külma sõja aegseid luuredokumente. Samuti kohtusime endises Iisraeli luures Mossadis agendina töötanud Avner Avrahamiga, kes tegutseb nüüd filmide juures konsultandina. Hiljuti töötas ta näiteks filmiga “Operation Finale”, mis rääkis Adolf Eichmanni röövimisest ja kohtuprotsessist, mis käsitles ka spionaaži reaalsuse ja popkultuuriliste tõlgenduste vahekorda. Ian Fleming oli ka ise spioon ning töötas Briti mereväeluures ning need teod, millega ta kokku puutus, olid ka Bondi tegelaskuju lood. Fleming oli aga üsna kinni sõja-aastates, pidades neid parimaks oma elus, ning Bondi-raamatud aitasid põnevust ja erutust alal hoida ning uuesti läbi elada.

See, mida inimesed spioonimaailmast ja luurest teavad, baseerubki tihti just spioonifilmidel.

Samuti on väidetud, et just Bondi-filmid ja -raamatud on hõlbustanud luureagentuuridel üle kogu maailma saada pidevalt uusi töötajaid.

Kuidas filmid, muusika, kirjandus või ükskõik milline popkultuuri element saab üldse heita valgust poliitikale või minevikusündmustele?

See ongi võib-olla kõige huvitavam popkultuuri ja reaalse maailma kokkupuutepunkt.

Kui Winston Churchill üritas rahvast veenda natsi-vastase vastupanu olulisuses II maailmasõjas, ärgitas ta kõiki lugema John Steinbecki romaani “Kuu on madalal”. See raamat viis 1942. aastal Erioperatsioonide Juhtimiskeskuse (SOE) loomiseni, mille ülesandeks oli treenida ja varustada inimesi üle Euroopa, et nad saaksid rünnakutele vastu seista, ning sel oli 1944. aasta Normandia dessandi edus suur roll.

80ndatel aastatel soovitas Ronald Reagan Margaret Thatcheril korduvalt lugeda erinevaid teoseid, et mõista Nõukogude Liidu toimimist. Samuti on teada, et Putin olevat liitunud KGB-ga pärast Savva Kuliši filmi “Vaikne hooaeg” nägemist. Nüüd soovitavad Eesti küberkaitse-eksperdid küberrünnakute mõistmiseks vaadata filmi “Visa hing 4” ja neil on ilmselt õigus.

Popkultuuril, eriti filmidel, on tohutu mõju sellele, kuidas me maailma näeme ja mõtestame, ning sellest protsessist arusaamine on väga tähtis.

Miks on tänapäeval väidetavalt keerukam noori ajaloo ja poliitika juurde meelitada?

Mina seda oma üle 20-aastase lektorikogemuse pinnalt küll ei väidaks. Loomulikult, kui vaadata praegust poliitika olukorda, pole üllatav, et noored ei taha tänapäevase tüüpilise parteipoliitikaga tegemist teha. Korruptsioon, valelikkus, onupojapoliitika, mida tänaste poliitikute juures näeme, ei meelita kedagi.

Ma ei kommenteeri siinkohal Eesti poliitikat, aga kui vaadata Ühendkuningriiki, siis ma ei saa süüdistada nooremat põlvkonda illusioonides ja valedes arusaamades. Näiteks Brexiti asjus oli selge vahe just põlvkonniti. Ma leian, et enamik tudengeid on aktiivsed ja kaasatud paljudes valdkondades.

Need, kes väidavad, et noored on passiivsed, ei suuda tavaliselt ise noortega ühist keelt leida.

Kas noored huvituvad ajaloost? See on juba keerukam, aga kui selgitada ajaloo tundmise vajalikkust tänapäevase poliitika ja olukorra mõistmiseks, on see lihtsam. Tuleb leida viise, kuidas äratada noortes huvi, neid kaasata ja neis entusiasmi tekitada.

Lugesin näiteks esmakursuslastele loenguid James Bondist ja rahvusvahelisest ajaloost ning mind üllatas, kuidas selle veidi teistsuguse lähenemisega tekkis neil huvi 20. sajandi teise poole vastu. Kursusel kasutasin Bondi, et illustreerida maailma ajaloo muutuvaid aspekte alates ideoloogiast kuni kolonisatsiooni ja soorollide muutumiseni välja.

Mis mõju avaldab ajaloosündmuste ja kultuuri või poliitiliste tendentside mõtestamisele ja mõistmisele digiajastu? Me pääseme infole paremini ligi, aga sel on ilmselt ka miinuseid.

Probleem pole digiajastus endas, vaid poliitilises polariseerumises, populismis ja esile kerkinud natsionalismis. Mineviku mõistmise ja sellest õppimise vaenlased on need, kes tahavad vältida debatti. Inimesed, kes väidavad end teadvat ainukest tõde või “fakte”, on kõige ohtlikumad. Ajalugu seisnebki debattides, arutlemises ja eri kõnelemisviisides. Kuigi digitaalsed materjalid aitavad väärinfo levikule kaasa, siis meedia ise on olemuselt ikkagi täiesti neutraalne.

See pole ka viimase 10 aasta jooksul Moskvas leiutatud nähtus, see on palju pikaajalisem probleem. BBC loodi 1932. aastal, et seista vastu natsistlikule ja kommunistlikule propagandale. Lahendus on lihtne: intelligentne, haritud ja avatud debatt. Hästi rahastatud ja elav haridussektor on selles protsessis ülioluline. Iga riik, kus ei suudeta adekvaatselt haridust toetada, aga samal ajal piiratakse debatti, on määratud läbi kukkuma, olgu see digitaalselt arenenud või mitte.

Dr Martin D. Brown on Tallinna Ülikooli külalisprofessor ja Briti Kuningliku Ajalooseltsi liige.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)