Meie kõigi meeli hoiab pinges ja kogu elukorraldusele avaldab radikaalset mõju globaalne koroonaviiruse pandeemia. Tegu on tavatu olukorraga, mis väljub tavapärase kriisi raamest ja nõuab seetõttu erilist lähenemist igal tasandil. Teame seda kõik omal nahal, istudes juba mõnda aega n-ö karantiinis ja tehes oma tööd kaugrežiimil või üldse mitte ning käies eriliste ettevaatusabinõudega vaid hädapäraselt väljas. Olgu kodus või mujal. Ja kuna nüüd on aega rahulikult harrastada aeglast lugemist, siis pakuks natuke mõtlemisainet kahe suurema Eestis läbi elatud kriisi võrdluses.

Suuremastaabiline kriis pole tegelikult meile uus – neid on ennegi olnud. Näiteks kogu Eesti omaaegne taasvabanemise protsess. 3. aprillil pidi toimuma Toompeal konverents, mis tuli kahjuks viiruse tõttu edasi lükata. See oli pühendatud 30 aasta möödumisele sellest, mil tegelikult Eesti taasvabanemist vedanud valitsus tööle asus ja mille riigiminister oli mul au olla. Nüüd on kombeks seda hüüda üleminekuvalitsuseks. Kas ja kuivõrd on meil põhjust tõmmata paralleele ka tänase päevaga? Vastus: jah, on küll.

NB! Soovi korral saab artiklit ka kuulata (20 min).

Suur rahvusvaheline kriis kui toimekeskkond

Tuletagem meelde – 1980ndate aastate lõpp oli suure, kaugelt üle üht riiki või nende gruppi hõlmava kriisi aeg, kui lagunes kommunistlik süsteem ja selle keskmes olnud suurvõimustaatusega Nõukogude Liit. Tänase teema kontekstis pole võimalik lahata kogu selle tagapõhja, kuid ilmselgelt oli tegu meie, eestlaste jaoks meie võimaluste piire kaugelt ületava objektiivse ja kiiresti kulgeva protsessiga. Milles meil oli, tõele au andes, paiguti lausa eeskõndija raske roll täita.

Täna võib selgelt näha, et tegu oli klassikalise globaalkriisiga, mille põhjused polnud küll tervishoiualased, vaid eelkõige poliitilised ja samuti sotsiaalmajanduslikud. Ent sellegipoolest oli tegu ülimastaapse ning raskesti prognoositava ja juhitava olukorraga nii meil kui ka mujal.

Seda iseloomustasid nagu igat mastaapset kriisi suur määramatus; informatsiooni puudus, ebaselgus või vastukäivus; üldine ebakindlus, mis hõlmas kõiki ühiskonna tasandeid; emotsionaalse kõrgnivoo tingimustes sotsiaalsete pingete kasv; senise majandusliku olukorra drastiline ümberkorraldamine; tohutul hulgal meist sõltumatuid, erinevaid, vahel ka üksteisele vastu töötavaid muutujaid; vajadus teha väga keerulisi kastist välja mõtlemisel baseeruvaid valikuid ning võtta käigupealt kasutusele uusi ideid, võtteid jne. Selle kõigega toimetulek oli midagi täiesti teistsugust võrreldes seniste juurdunud arusaamade ja käitumismudelitega. Ka oht laiemalt meie inimeste heaolule, erinevate muutuste eestvedamisel juhtivrollide täitjatel potentsiaalselt isegi elule, oli tegelikult märkimisväärne. Ja seda mitte nähtamatu viiruse, vaid täiesti reaalsete repressioonide tõttu.

Seejuures väliskeskkond oli üpris ebasoodne, arvestades nii majanduspoliitilist kiirelt halvenevat olukorda kui ka suure osa maailma ja eelkõige juhtivate lääneriikide selget eelistust mitte toetada Nõukogude Liidu lagunemist, vaid ainult selle demokratiseerimist. Taustaks eelkõige, kuid mitte ainult hirm tuumarelvaga suurriigi lagunemisega kaasnevate riskide ees.

Samas oli valitsusel rahva enamuse toetusel selge ja kindel siht silme ees: Eesti täielik iseseisvus, mida määratlesid mitmed dokumendid ja otsused, millest paraku nii mõnigi on teenimatult tähelepanuta jäänud. Olgu selleks 2.02.1990 Tallinna Linnahallis toimunud kõigi tasandi esindusorganite (tollase nimetusega rahvasaadikute nõukogude) saadikute koosoleku deklaratsioon Eesti riiklikust iseseisvusest, mille vastuvõtmist on teadlased hiljem võrrelnud sisuliselt rahvahääletusega.

Või siis 18.03.1990 uudse süsteemi alusel tol hetkel Nõukogude blokis kõige demokraatlikumate parlamendivalimistega moodustatud Ülemnõukogu poolt 30.03.1990 vastu võetud otsus Eesti riiklikust staatusest, mis kuulutas välja kursi Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele. Või 8.05.1990 seadusega Eesti sümboolikast taaskehtestatud Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse osa paragrahve, mis lõid ka de facto selge õigusliku seose nn esimese Eesti vabariigiga.

Kõikide meie ülima eesmärgi poole liikumise aluseks olnud, enam või vähem tuntud tähenduslikke otsuseid, deklaratsioone ja seadusi ei mahuks antud kolumni formaadis üles lugemagi. Koheselt konkretiseeriti tegevuse ülima eesmärgi saavutamise tee ja viisid ka vastava analüüsi baasil juba 16.05.1990 valminud esimeses omataolises valitsuse tegevusprogrammis.

Seega oli eskaleeruva kriisi tingimustel meil kindel siht silme ees ja tegevusele aluseks programmiline lähenemine, kuigi kohe tuli hakata tegutsema ka n-ö tulekustutamisega. Kriis ikkagi ju paisus. Paralleelid praeguse kriisiga on siin nähtavad.

Suure kriisi juhtimise õppetunnid

Eesmärgi ja programmi tähtsus

Tegelikult algab kriisiga toimetulek selleks valmistumisest. Riskide analüüsist, ressursside hindamisest, stsenaarsest planeerimisest ja konkreetsemate tegevuskavade väljatöötamisest, samuti nõutava ressursi hankimisest ning vajalike teadmiste ja oskuste omandamisest asjaga seotud isikute ja nende koosluste poolt. Lisaks vajaliku koostöö reeglistiku kehtestamisest. Samas tuleb olla oma reaktsioonides paindlik ja adekvaatne ning mitte püüda hüpata üle kainelt kalkuleeritud arusaama alusel määratletud reaalsete piirajate. Edasi, kriisi arenedes tuleb ka plaane korrigeerida ja neid piisavalt jõuliselt rakendada.

Näiteks taasvabanemise valitsusel oli eesmärk, programm, jätkuv toimuva ja arengute analüüs võimaluste piires ning sellel põhinev planeerimine. Samas tuli korraldada ümber või lausa nullist luua juhtimisstruktuurid ja leida vajalikud inimesed, kehtestada uued reeglid ning keskkonna tempoka dünaamika tingimustes kiirelt ja maksimaalselt efektiivselt korralduslikult sellele pidevalt ja kiirelt muutuvale olukorrale reageerida. Pidades silmas seejuures, et poliitilises mõttes oli meil vaja arvestada ikka veel võimsa ähvardava vastase ja temalt jõuliste meie püüdlusi maha suruvate aktsioonide võimalusega.

Üldjoontes võib tunnistada, et oldi oma tegevuses edukad. Muidu ju täna sellest kirjutada siin ei saaks… Ja mis peamine, meil õnnestus saavutada vabadus inimohvriteta, mis on tollase aja kohta omamoodi unikaalne saavutus.

Kriisi dünaamikaga paindlikult arvestamine

Seejuures tuli kuni 1991. aasta augusti lõpuni arvestada veel väliskeskkonna suhtelise ebasõbralikkusega meie eesmärgi saavutamise suhtes, mis pööras 180 kraadi ümber alles peale president Jeltsini veetud Venemaa-poolset meie vabaduse taastamise tunnustamist 24. augustil 1991, kui algas rahvusvahelise tunnustamise laviin, mis lõppes meie iseseisvuse tunnustamisega okupeeriva NL-i kõrgema juhtorgani – Riiginõukogu – poolt 6.09.1991. See võimaldas Eestil astuda taas täieõigusliku toimijana rahvusvahelisele areenile. Kuid ka see ei saanud toimuda vajaliku analüüsi ja tegevusplaanita.

Valitsus hindas iseseisvuse kindlustamise “võimaluste aknaks” vähem kui aasta. Tegelikult oli see veelgi lühem, enne kui Nõukogude Liidu asemele astunud Venemaa Föderatsioon pööras ettenähtavalt oma ajalooliselt traditsioonilisele imperiaalsele rajale. Selle “akna” ärakasutamise efektiivsuse tagas koheselt augustis välja töötatud ja rakendatud 3×3 valitsuse tegevusprogramm, mis vastas uue etapi väljakutsetele. Kui enne tuli arvestada Nõukogude osapoolega seotud ohtudega, eriti poliitilis-administratiivses vastasseisus, siis nüüd tuli kiirkorras rakendada uus riigi toimemehhanism veel õrna vabaduse viivitamatuks kindlustamiseks. Seepärast kavandatigi detailselt nii lähima 3 nädala intensiivne tegevuskava, samuti 3 kuu jõuline tegevus, lisaks püüti üldisemal kujul kirjeldada ka võimalikke arenguid 3 järgneva aasta jooksul.

Ehk, kui olukord oluliselt muutub ja seatud eesmärk saavutatakse, on vaja taas uut tegevuskava kriisi uue etapi tarbeks.

Seda tuleb seejuures pidevalt detailiseerida ja korrigeerida vastavalt olukorrale, samuti paindlikult ning jõuliselt ja kõhklusteta rakendada.

Piirangute paratamatus ning ausa ja otsekohese kommunikatsiooni tähtsus

Samal ajal tormilise poliitilise arenguga aastatel 1990–1991 halvenesid senine isegi vilets majandusolukord ja inimeste toimetulekutingimused, mille tingis senist tüüpi majanduse kiirenev allakäik, kusjuures oodatust palju järsemalt. Objektiivselt võttes oli see paratamatu areng, sest vana süsteem enam ei toiminud ja seda ei suudetud enam administreerida, uus aga polnud veel hakanud piisavalt toimima.

Tuletagem meelde, et tegu oli väga tsentraliseeritud jaotussüsteemi ja väga ebaefektiivse, tsentraliseeritud planeerimise põhise tootmiskorraldusega, millest suur osa oli seejuures seotud suurriikliku ambitsiooniga korrutatud militaar-tööstusliku kompleksiga ning täielikult sõltuv uutes oludes ära kukkunud turust. Selles olukorras tuli koos ümberkorralduste ja reformidega kindlustada ka inimeste elementaarne toimetulek elukondlikus mõttes. Ressurssi selleks aga vana süsteemi kokkukukkumise tingimustes ei jätkunud.

Siinkohal võib tuua välja tollase kriisi üpris suure sarnasuse tänase olukorraga. Kriis on suurem kui meie võimalused ja ressursid, aga kuidagi tuleb inimeste toimetulek ikkagi kindlustada.

Taolises kriitilises olukorras tuli teha valik. Kas senises jaotussüsteemis prevaleerinud jäik administratiivne kontroll kõigi kaupade ja teenuste üle täielikult kaotada, riskides suurte raskuste ja rahulolematuse tekkimisega seoses igapäevase elu korraldamise dramaatilise halvenemisega mõneks, tol hetkel veel määratlemata ajaks ja ebavõrdselt, sõltuvalt konkreetsete elanike materiaalse kindlustatuse tasemest. Või püüda jaotussüsteemi säilinud osade ulatuses rakendada piiravat normeerimist, mis kindlustaks elementaarse toimetuleku kõigile elanikele ühtlasemalt. Valik tehti viimase kasuks. See väljendus igale elanikule jaotatavates talongides esmatarbekaupadele. Sellel oli veel lisaks ka üks varjatud funktsioon: takistada mujalt N. Liidust Eestisse tollal veel suhteliselt lihtsalt pääsevate veelgi näljasemate Venemaa elanike poolt niigi nappide kaubakoguste kokkuostmist, sest talongid kui normeeritud kaupade ostuõigust andvad loatähed olid elukohajärgselt jaotatavad.

Niisiis, kuna majanduskriis kulmineerus 1992. aasta alguseks, kus senised varustuskanalid enam ei töötanud, uued aga polnud veel piisavad, valiti sotsiaalselt pehmem variant, millest tulenes ka erakorraliste meetmete loogika, mitte šokiline, sotsiaalselt valulisem, kuid turu isereguleerimise imeväele toetuv variant. Järgmine valitsus sai seda juba teha julgemalt. Ja tegi edukalt.

Siin on taas võimalik tuua paralleele tänase viiruspandeemia kriisiga.

Ka nüüd peab valitsus hoolitsema inimeste hädavajaliku toimetuleku eest, samas seadmata ohtu viiruse leviku pidurdamist. Valik on raske, sest eeldab inimeste jaoks enesepiiramist ja mingil hetkel ka erineva tasemega riikliku sunni rakendamist, kui vaja või muu ei aita. Karantiin/eneseisoleerimine ei ole ilma selleta kahjuks võimalik. Kusjuures kui kaua see kestab, pole täna sugugi selge. Valitseb frustreeriv määramatus, mille mõju inimkäitumisele on vahel väga destruktiivne nii indiviidide kui ka laiemalt ühiskonna jaoks.

Pole välistatud, et ka nüüd, kui see “karantiini” periood kipub pikemaks venima, tuleb rakendada mingeid abinõusid inimeste elukondliku toimetuleku kindlustamiseks kuni mingi normeerimiseni välja. Mida praegu ju ka tehakse koos mitmesuguste piirangute ja keeldude rakendamisega!

Õpetusiva on selles, et taolise suurkriisi puhul on mõneti paratamatus tavaelus tundmatute või ära unustatud piiravate meetmete rakendamine suuremate ohtude minimiseerimiseks ja inimeste n-ö miinimumvajaduste rahuldamiseks, vajadusel ka administratiivse sunni ja ümberjagamise abil. Eks mida need nii meil kui ka mujal riigi poolt lubatavad toetusmeetmed ja ka piirangud ja keeludki midagi muud on?

Kui õigeks, efektiivseks või tulemuslikuks need osutuvad, saab hinnata alles tagantjärele. Täna aga tuleb valitsustel, keskpankadel ja teistel riigi juhtivatel kooslustel anda endast parim siin ja praegu, et kindlustada inimeste toimetulek nii praegu kui ka kriisi edasise arengu tingimustes ning hiljem ka kriisist taastumisel. See eeldab paratamatult tavaolukorrast erinevat lähenemist kõigilt.

Poliitilised valitsused aga kipuvad demokraatia tingimustes olema selles mõttes ettevaatlikud ja kiiresti arenevate kriiside dünaamikast maha jääma.

Ning veel üks õppetund, mis saadud juba taasvabanemise perioodist. See puudutab kommunikatsiooni.

Kriisis tuleb olla valitsejatel väga põhjalik olukorra ja võetud meetmete kommunikeerimisel rahvale. Pigem olla otsekohene ja selgitada ettevõetavate meetmete loogikat ning tegelikkuses toimuva tähendust ja perspektiive. Vajadusel apelleerida inimeste loomulikule soovile kaitsta ja aidata. Nagu näiteks 15. mail 1990 tegi valitsus, kutsudes rahvast Toompeale appi tõrjuma impeeriumimeelsete rünnakut. Või nagu tehti nii jaanuaris kui ka augustis 1991, kui meie vabadusvõitlust ähvardas Nõukogude sõjardite ja impeeriumimeelsete poolt lämmatamise oht.

Samas ei tehtud sedasama piisavalt ja arusaadavalt rahva jaoks seoses taasvabanemisele järgnenud majanduskollapsiga. Jäeti selgitamata, miks on vaja tarbimise normeerimist ja mis on tegelik olukord, näiteks esmatarbekaupadega varustamisel. Kartes äsja vabanenud Eesti inimeste pettumust ja rahulolematust. Lõpuks aga saadi need ikkagi ja lisaks veel külge ka poliitilistel põhjustel oponentide lõõtsutatud “talongimajanduse fännide” kuvand ajaloos. Kuigi tegu oli valitsuse jaoks objektiivse olukorraga ja loogilise lahendusega.

Usun, et ka praeguses eriolukorras on parem kommunikeerida tegelikku olukorda, kui seda ilustada ja püüda positiivsemana näidata.

Inimesed saavad aru ja kohandavad oma käitumist paremini siis, kui mõistavad olukorra tõsidust, mitte siis, kui hellitavad asjatuid lootusi.

Taolises kriisis on adekvaatse mõistmise ja käitumise vajadus aga eriti suur.

Kriisil ja kriisil on vahe

Praegune viiruspandeemiast vallandunud kriis on küll sarnane omaaegse sotsialismi lagunemise ja Nõukogude ikkest vabanemise aegse kriisiga, aga ta on ka erinev.

Eelkõige inimeste vabaduste osas. Siis võidi küll hädavajaduse sunnil piirata kaupade omandamist, aga mitte inimeste vaba liikumist, kokkusaamist ja ühistegevust. Vastupidi, tegu oli just täieliku vabaduse kehtestamisega pärast aastakümneid inimeste vabaduste piiramist Nõukogude võimu poolt.

Samuti erineb pandeemiast tingitud kriis “tavapärasest” majanduskriisist. Kuigi seda võrreldakse tagajärgede mõttes isegi mitte enam viimase suure finantsmajandusliku kriisiga aastatel 2008–2009, vaid kurikuulsa suure depressiooniga. Mõned analüütikud aga märgivad, et kuivõrd ei saa välistada paiguti 25%-list või isegi enamat majanduse kukkumist, siis see on tehnilises mõttes võrreldav sõjaolukorraga. Kui mitte globaalselt, siis vähemalt riigiti.

Teine erinevus tavalisest majanduskriisist on seepuhku seotud põhjustaja mõjuga inimkäitumisele ja tarbimise struktuurile. Tegu on pandeemiaga, milletaolised korduvad 50 aasta tagant. 1918–19 oli Hispaania gripp, siis 1968–69 Hongkongi oma, nüüd siis “Wuhani” viirus (kui kasutada geograafilist määratlust, mida hiinlased vaidlustavad) või õigemini koroonaviiruse või Covid-19 oma. See tähendab, et antud kriisi sügavusest tulenevalt on sellest väljatulek vaevalisem ja aeglasem ning teatud majandusharudel veel eriti. Inimeste tarbimisvõimalused ja valikud kindlasti muutuvad mõneti, eriti kui kriis kestab pikemalt. Kõik see tähendab, et tavapärane väljatuleku mudel, kus uus tõusulaine tõstab korraga kõiki paate, ei pruugi seekord nii toimida. Osades majandusharudes juhtub see küll nii, aga osadel mitte. Õigem oleks visualiseerida, et korraga on merel nii suured tõusulained, väikesed virvendused ja mõnel pool ka peegelsile pind, kui mitte lausa anomaalne nõgu.

See aga omakorda tähendab, et

tööriistakast, mida on kasutatud tavapärasest majanduskriisist väljatulekul, ei pruugi seekord nii hästi töötada ja tuleb rakendada ebatavalisi meetmeid ka pärast seda, kui kriis hakkab taanduma ja algab taastumine.

Valitsustele seab see kohustuse põhjalikult analüüsida ja õppida niipalju kui võimalik parimatest eeskujudest, aga mõnikord ka riskida ja improviseerida. Sest kui mudel on erinev, siis ka reaktsioonid peavad olema teistsugused. See, muuseas, kehtib täiel määrala nii ärisektori organisatsioonide kui ka üksikisikute suhtes. Ka neil on vaja ümber mõtestada idee, et taastumine tähendab üldjuhul vanade liistude juurde naasmist. Vastupidi, midagi tuleb seekord nähtavalt teisiti teha, uutmoodi ette võtta, võib-olla eriala vahetada ja muud taolist.

Kriis – see on võimalus

Vana tarkus, et head kriisi ei tohi raisku lasta, peab aga ikka paika. Isegi rohkem, kui tavaliselt. Kuna nagunii toimuvad suuremad muudatused keskkonnas, siis on mõneti ka kergem midagi uut ette võtta. Kui muidugi juhtida kriisi jõuliselt.

Kriisi juhtimisel on sisuliselt tegu nagu strateegiamänguga. Näiteks malega. Enne kriisi ja selle lõppfaasis normaalse mänguga, pikal ettevalmistusel ja põhjalikul analüüsil põhinevaga, muidu aga kiirmalega, kus eduvõimalused on otsesõltuvuses nii ettevalmistuse tasemest kui ka reageerimiskiirusest, ettenägelikkusest ja adekvaatsusest.

Peavad olema selged eesmärgid, kuhu tahetakse jõuda. Ning läbi mõeldud punane joon elik riski piir, alla millise näitaja ei olda nõus minema. Läbi tuleb ka mõelda, millised eesmärkidest on need, mis on kriitilised selleks, et mitte sattuda alla seda punast joont. Üheks elemendiks on seejuures vajalike reservvõimsuste loomine esimesel võimalusel, mis lubaks elada üle kriisi kõrgpunkti võimalikult valutult. Näiteks, kui meil oleks praegu tänu kohustuslikele kursustele ettevalmistatud kõik meditsiinitöötajad ja ka teised spetsialistid epideemia tingimustes töötama ja oleks olemas paar-kolm suuremat objekti, mis on reservis nakkushaiglana või siis kergesti konverteeritavad selliseks, siis suureneks võimalus majandust taaskäivitada vähemate kadudega, kui nüüd on võimalik.

Sest inimestele ja organisatsioonidele seatavate üha kasvavate piirangute pärispõhjuseks on olnud tegelikult meie ebapiisava meditsiinilise toimetuleku võimekuse tõttu aktiivsesse haiguse faasi jõudvate ja intensiivravi vajavate patsientide võimalikult aeglase haiglasse jõudmise tagamine, kuna suures hulgas korraga jõudmisel tekiks väga traagiline olukord nii humanistlikus kui ka eetilises mõttes.

Seega kriisi tekkimise eeldus on juba iseenesest võimaluseks midagi paremini või teistmoodi teha. Lisaks tekitab kriisi enda mõju paratamatu surve muudatusteks senises asjade korralduses.

Ning muidugi on kriis heaks õppetunniks edaspidiseks. Ega ilmaasjata ei tähista hiinlastel hieroglüüf Wei-Chi korraga nii ohtu kui ka võimalust. Haarakem sellest kinni, sest siis võib kriis edaspidi tähendada mitte ainult probleeme, taastumatut olukorda, kannatusi, stressi, läbipõlemist, ohtu elule ja tervisele, vaid hoopis ka uskumatult ägedaid ja innovaatilisi uusi ideid ning võimalusi!

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)