Inimkond seisab silmitsi globaalse kriisiga. Võimalik, et meie põlvkonna suurima kriisiga. Otsused, mida inimesed ja valitsused teevad järgmise paari nädala jooksul kujundavad järgnevate aastate maailma.
Need otsused ei muuda mitte ainult meie tervishoiusüsteemi, vaid ka majandust, poliitikat ja kultuuri. Me peame tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Aga peame ka arvestama oma tegude pikaajaliste järelmõjudega. Kaalutledes erinevate alternatiivide vahel, ei pea me endalt üksnes küsima, kuidas ületada vahetu oht, vaid ka seda – missuguses maailmas me elama hakkame, kui torm ükskord möödas on. Tõepoolest, torm möödub, inimkond pääseb ja enamik meist jääb ellu. Kuid me hakkame elama väga erinevas maailmas.
Paljud lühiajalised kriisimeetmed muutuvad elu pärisosaks. Nad mööduvad kiiresti ajaloo kulgemisest. Otsuseid, mida normaaloludes vormistataks aastaid, võetakse vastu vaid paari tunniga. Pooltooreid ja isegi ohtlikke tehnoloogiaid võetakse lennult kasutusse, sest mittemidagi tegemise riskid on suuremad. Terved riigid muudetakse laiaulatuslike sotsiaalsete eksperimentide merisigadeks. Mis juhtub kui kõik töötavad kodukontoris ja suhtlevad vaid kaugteel? Mis juhtub kui kõik koolid ja ülikoolid lähevad e-õppele? Normaalaegadel valitsused, ettevõtjad ja hariduskogud ei lubaks ealeski selliseid eksperimente. Aga me ei ela normaalsel ajal.
Sel kriisihetkel on meie ees kaks eriti olulist valikut. Esimene on valik totalitaarse jälgimise ja kodanike võimestamise küsimus. Teine on rahvusliku isoleerumise ja globaalse solidaarsuse küsimus.
Eelmistel kordadel, nagu näiteks 2008. aasta finantskriisi ja 2014. aasta ebola epideemia ajal, võtsid Ameerika Ühendriigid vastutuse ja juhtiva rolli. Praegune USA administratsioon on loobunud liidritroonist. Ta on signaliseerinud väga selgelt, et hoolib ainult ameerika „suurusest”, mitte inimkonna tulevikust.
Trumpi valitsus on hüljanud ka oma kõige lähemad liitlased. Keelates kogu lennuliikluse USA ja Euroopa vahel ei andnud see valitsus mitte mingit eelhoiatust Euroopa Liidule, rääkimata siis konsulteerimisest liitlasega, mida selline drastiline samm kaasa võiks tuua. USA pakkumine saksa farmaatsiakompaniile, osta miljardi dollari eest monopoolsed õigused uuele Covid-19 vastasele vaktsiinile on põhjustanud Saksamaal skandaali. Isegi kui USA nüüd äkisti muudaks kurssi ja pakuks välja üleilmse plaani kriisiga toimetulekuks, siis vaid vähesed järgneksid liidrile, keda ei saa usaldada. Liidrile, kes kunagi ei tunnista vigu, kes eales millegi eest ei vastuta ning kes sageli kahmab kogu tunnustuse iseendale, veeretades süü alati teiste õlule.
Kui teised riigid ei täida USA poolt tekitatud tühimikku, siis on viiruse peatamine aina keerukam, kuid see hakkab mürgitama ka rahvusvahelisi suhteid tulevikus. Ometi peitub igas kriisis ka võimalus. Peame lootma, et epideemia aitab inimkonnal mõista ohtu, mis peidab ennast rahvusvahelise korra lagunemises.
Inimkond peab tegema valiku: kas reisime allamäge globaalsesse eraldatusse või vastupidi – valime üleilmse solidaarsuse raja. Valides esimese me mitte üksnes ei pikenda käimasolevat kriisi, vaid paneme idanema veel hullemad katastroofid tulevikuks. Kui valime teise, siis pole see üksnes võit koroonaviiruse üle, vaid kindlustuspoliis kõigi võimalike tulevikuepideemiate ja kriiside vastu.
Allikas: Lõik pärineb Yuval Noah Harari 20. märtsil 2020 Finacial Times’is ilmunud artiklist, mille on tõlkinud Indrek Tarand ja mille avaldame temaga kokkuleppel. Loe artikli täisteksti Indrek Tarandi blogist. Originaaltekst: Financial Times
NB! Indrek Tarandi märkus: Yuval Harari autoriõigusi on rikutud, tuginedes usaldusele, et ta ei hakka oma heade mõtete tõlkimist ühte väikesesse kultuurkeelde antud ajahetkel copyrighti abiga takistama.
