Eesti lugejal on olnud mitmeid õnnelikke võimalusi tutvuda nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani loominguga. Teatrikuul ilmus Rootsi filmilegendi kirjandusliku stsenaariumi “Fanny ja Alexander” uustrükk. See autobiograafiliste sugemetega lugu on täis tänagi ajakohaseid sümboleid, mis jätavad lugeja fantaasiale vaba voli. Edasi avaldab mõtted kahelt mehelt, kahest erinevast ajajärgust: Bergmani tõlkijalt Ülev Aaloelt aastast 1991 ja kirjanik Jan Kausilt täna, 29 aastat hiljem.
Ülev Aaloe: Bergmanile iseloomulikud tõsised teemad leiavad kajastamist ka siin, kuid neile lähenetakse hoopis teise kandi pealt
Nagu teada, tuli Ingmar Bergman filmikunsti stsenaristina ning oli ise enamiku oma filmide käsikirjade autor. Ka on ta kirjutanud näidendeid. Rootsi kriitikud kinnitasid aga aastaid kangekaelselt, et Bergmani filmide edu seisneb ennekõike tema režissööriandekuses, kirjanduslikult aga need midagi erilist ei paku. Ingmar Bergman võttis öeldut valusasti südamesse, kuid kriitikutega kemplema ei hakanud. Oma mälestusteraamatuga “Laterna magica” (1988) heitis ta aga neile kinda ja nad olid sunnitud taganema. Mälestusraamatu ilmumist peeti aasta kirjandussündmuseks.
“Algusest peale on näha, et olen maalinud oma lapsepõlvemaailma. /—/ “Fanny ja Alexandri” põhiakord on ammendavalt kokku võetud “Laterna magicas”,” tõdeb Bergman ja toob ära ligi paarileheküljelise katkendi, mis algab sõnadega: “Tõtt-öelda mõtlen oma lapsepõlveaastatele meeleldi ja uudishimuga. Fantaasiale ja meeltele jätkus toitu ja ma ei mäleta, et mul kunagi igav oleks olnud. Pigem olid päevad pilgeni täis tähelepanuväärseid sündmusi, ootamatuid stseene, lummavaid hetki. Võin ikka veel hulkuda oma lapsepõlvemaastikul ja kogeda uuesti valgust, lõhnu, inimesi, ruume, hetki, žeste, intonatsioone ja esemeid…”
Tõepoolest stsenaariumi lugedes hämmastab, kui palju pöörab Bergman tähelepanu valgusele ja lõhnadele, filmi vaadates aga see, et neid on võimalik ka ekraanil edasi anda.
Kui keskeltläbi on Bergman kulutanud ühe filmi tegemiseks poolteist kuni kaks kuud, siis “Fanny ja Alexander” koos ettevalmistusperioodiga võttis kaks aastat, võteteks kulus sellest siiski vaid 120 päeva. Film läks maksma kümme korda rohkem kui tavaline Rootsi film – 30 miljonit krooni. Tegelasi oli selles 150, statistide arv ulatus tuhandeni. Musta materjali kogunes üle 25 tunni, sellest valmis kaks varianti: pikk nn televisioonivariant, mis kestis üle viie tunni, ning üle kolme tunni kestnud kinovariant.
Vastates küsimusele, kumba ta eelistab, kas kino või teatrit, on Bergman alati rõhutanud, et teater on tema armastus ja film tema armuke. “Fannys ja Alexandris” on nii teater kui ka film tähtsal kohal.
Bergman on ise öelnud: “Rõõmsameelne vanake tegi rõõmsameelse filmi.” Talle iseloomulikud tõsised teemad leiavad kajastamist ka siin – vastuolud perekonnas, truudusetus, armastuse puudumine, hirm surma ees –, kuid neile lähenetakse hoopis teise kandi pealt. Inimesed pole üksteise vastu halvad, nad ei vaevle süümepiinade käes, nad on olemuselt head.
Jan Kaus (2020): “Fannys ja Alexandris” on siin-seal aimata midagi seletamatut, mingi üleloomuliku, aga ajuti lausa heasoovliku jõu olemasolu
Kui keegi otsib sissejuhatust Ingmar Bergmani loomingusse, siis pole “Fannyst ja Alexandrist” sobivamat teost. See lugu – olgu siis raamatu, filmi või seriaali vormis – mõjub kui Bergmani maailmavaateliste põhimotiivide kokkuvõte, tema opus magnum.
Kuna tegu on perekonnalooga, võimaldab see Bergmanil käsitleda korraga perekondlikkuse kõiki tasandeid, alates lastest ja vanematest, õdedest-vendadest ning lõpetades abikaasade ja armukestega. Inimeste omavaheliste tõmbumiste-tõukumise kõrval käsitleb “Fanny ja Alexander” inimeste suhet Jumalaga – kuigi pastor Vergerus pole ainus usust või uskmatusest mürgitatud preester Bergmani maailmas, on ta kahtlemata kõige mõjuvam. Tema tädis Elsas kehastub Bergmani obsessioon kehaliste ja vaimsete puuete vastu. Samuti ei saa Bergmani maailmas üle ega ümber naise eneseleidmise teemast ning vähesed Bergmani tegelased sobivad feminiinse emantsipatsiooni käilakujudeks paremini kui Helena, Emilie ja Alma Ekdahl.
Samas on “Fanny ja Alexander” Bergmani loomingus ka erandlik. Üldjoontes mõjub tema suhe maailmaga üsna illusioonitult ja kainestavalt: armastus läheb vihkamiseks üle kergemini, kui arvame; elada tähendab ennast petta ning pettusega kaasneb pettumus, mille all tuleb murduda; suremine pole sageli muud kui agoonia; Jumalat pole kunagi olnud, ei ole ega ei tule ka.
Ent “Fannys ja Alexandris” on siin-seal aimata midagi seletamatut, mingi üleloomuliku, aga ajuti lausa heasoovliku jõu olemasolu, mis lubab uskuda surevat Oscarit, kui too ütleb oma naisele, et miski ei saa neid lahutada. Asi pole ainult Oscari surmajärgses ilmumises või Ismaeli võlukunstis, vaid teose üldises tonaalsuses, pisut unenäolises pehmuses ja leplikkuses, mida ei kohta mujal Bergmani maailmas just sageli. Kui Jumalat polegi, on meil ometi me fantaasia, me kujutlusjõud, me unenäod, millega ulatuda nendeni, kes on kallid.
***
Ingmar Bergmani “Fanny ja Alexander” on teine raamat “Loomingu Raamatukogu kuldsarjas”, mis toob lugejate ette valiku LR-is läbi aegade avaldatud teostest uues kuues. Kuldsarja ilmumist toetab “Eesti novell”. Otsi LR üles ka Facebookis ja Instagramis!
Ülev Aaloe oli rootsi kirjanduse tõlkija, kelle pikaaegse töö tulemusel jõudsid Eesti teatritesse paljud Skandinaavia draamateosed.
Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu esimees.
