Taevasina peegeldus järveveel, must muld ja valge kasetoht. Ustavus aadetele, rahvuskuub ja vaimuvalgus. Need kolm värvi, mis 99 aastat tagasi sümboliseerisid vabadust ja pühadust, on pärast punase põranda all ära käimist taas päevavalgele toodud, ja mitte ainult. Nüüd saab nendega vabalt mängida.
Üks rahvusvärvide sümboolika mängulisemaid rakenduskohti on kahtlemata loendamatu hulk suveniire, mis lähevad ühtviisi hästi kaubaks nii kodumaal kui turistide seas ja seda kõikjal üle maailma. Lipuga on katnud end nii armastatud olümpiavõitjad staadionil auringe tehes kui auväärt külalised presidendiga pikal vaibal käteldes. Arutelud selle üle, kust algab ja lõppeb sellistel juhtudel riigilipu pühadus, on taandunud teisejärguliseks ning esiplaanil on argumendid nagu „kodumaa viimine maailmakaardile“ või „rahvustunde vaba väljendamine“. Olgu need selgitused piisavad või mitte, see polegi tähtis.
