Eesti Kunstnike Liidu ARS projektiruumis on viimaseid päevi avatud rahvusvaheliselt ühe tuntuma Eesti kunstniku  Jaan Toomiku uudislooming, isikunäitus “Selfi kajakana”. Näitusel tegeleb Toomik enda varasema loominguga dialoogi astudes jätkuvalt eksistentsiaalsuse ja spirituaalsusega – sünni, elu ja surma tsükliga. Näha saab värskelt valminud suureformaadilisi maale, eneseirooniliselt sürrealistlikku autoportreelist skulptuuriinstallatsiooni ja lühifilmi “Kala”, mis linastus tunamullu kõige muu hulgas ka 64. rahvusvahelisel Oberhauseni lühifilmide festivalil ning mida Eesti kodupublik näeb nüüd esmakordselt.

Isikunäituse “Selfi kajakana” vapilind on esinenud nii kunstniku enda varasemas loomingus kui laiema kultuuriklassika sümbolmotiivina, kui mõelda kasvõi Alfred Hitchcocki “Lindudele” või Anton Tšehhovi “Kajakale”. Kui ta peaks tegema mõneti meelevaldse valiku, kumma nägu neist oleks tema kajakas, siis ei otsustaks ta kummagi kasuks. Ja üldse on näitusel rohkem kalu kui linde, nii otseses kui kaudses tähenduses. Kunstnikuga vestles Triinu Soikmets.

Kust see kajakas siis tuleb ja mida tähistab?

Minu kajakad jäid minu kujunemise aega Haapsalus. Tavatsesin oma noorema vennaga öö otsa üleval olles filosofeerida, aknast paistis veetorn, mille ümber lendavad kajakad hakkasid vahetult enne päikesetõusu kisama. See oli meile veidraks märguandeks, et nüüd tuleb magama minna.

Huvi filosoofia ja suuremate eluliste teemade vastu tekkis mul keskkoolis, uurisin seda, mis mulle kätte jäi, eelkõige prantsuse eksistentsialistlikku filosoofiat, ka budismi. Mu arstist ema oli see, kes mind vaimselt suunas ja mulle lugemiseks tippilukirjandust andis, vaimustusin ka absurditeatrist. Janunesin avarama maailma järele, kõik oli alles ees ja tundus nii põnev. Ja samas olid mingid piirid, elasime ju Nõukogude Liidus, maailma avastamine käiski pigem kirjanduse ja ettekujutuse kaudu.

Igatahes on kajakas mulle metsiku, agressiivse elujanu sümbol. Max Ernstil oli üks sürrealistlik kollaažnovell, kus olid kummalised polüamorfsed linnulaadsed inimesed, see võib-olla natuke mõjutas mind… Mind üldse sürrealism võlus.

On sinus rohkem pilti või poeesiat? Öeldakse, et inimesi on kahte tüüpi, ühed pigem visualiseerivad, teised sõnastavad oma mõtteid. Kumb oled sina?

Minus on ikka rohkem pilti, mida ma siis verbaliseerin, võib-olla hiljem. Saan oma inspiratsiooni mingi kujundi kaudu, hakkan seda analüüsima ja siis alateadvuse kaudu moodustub sellele veel mingisugune liigliha juurde. Mingid asjad korduvad, mõnedest kujunditest saan kergemini lahti, mõned jäävad sisse pikemaks ajaks. Nii Leonardo da Vinci kui ka Salvador Dalí on palju rääkinud sellest, et inimene hakkab suvalistes plekkides ja kujundites nägema teist inimest, nähtavasti otsib seda alateadlikult.

Ta tunneb seal ära enda kui inimese, kellel on pea, käed ja jalad… Miks ta näeb selles suvalises plekis pigem sellist olendit, mitte lille või looma, või miks tahetakse näha, et täiskuul on silmad ja suu?

See on sisse kodeeritud, ma arvan. Inimene otsib ju ka kosmosest iseennast, enda sarnast. See on selline ürgne arhetüüp, mille kohta on mitmeid teooriaid. Ma ise maalin figuratiivselt, selle kaudu saan asju sõnastada paremini kui neid abstraktselt kujutades. See võib ka tulevikus muutuda, aga praegu on see nii. Abstraktse maali jaoks peab olema mingi süsteem, mingi kood, programmilisus.

Käsitlen kunstiteost iga kord nagu uuestisündi või täiesti otsast peale hakkamist. On öeldud, et on kahte sorti kunstnikke, ühed on sellised produktsioonikunstnikud, ja teised võtavad igat tööd eraldi, tahavad iga töö puhul avastada midagi uut, eksperimenteerida. Tavaliselt on teine variant riskantsem, meie ühiskond ja kunstiturg soodustab produktsiooni, see loob teatava brändikeskse kindlustunde, sellega on lihtsam läbi lüüa. Iga teose puhul eraldi uuesti alustades on risk ebaõnnestuda, aga samas võib ka midagi avastada. Mina olen kindlasti selline kunstnik, kes üritab kogu aeg uuesti teha, ja sellepärast mul kõik asjad ei õnnestu ka.

Mida sa oled avastanud, kui oled ebaõnnestunud?

Näiteks suutmatust. Ebaõnnestumine õpetab sama palju kui õnnestumine, vahet pole. Vaimse arengu seisukohalt on mõlemal oma väärtused ja ohud.

Ebaõnnestumine näitab, kus on tupiktee, või viib hoopis õnnestumiseni.

Kõige tüüpilisem näide on, kui maalid midagi, proovid nii ja naa, pole kindel, järsku lõhud ta ära ja sellest tekib mingi uus lähenemine. Aga selleni ei jõua enne, kui pole seda etappi läbi teinud, selle kaudu toimubki areng.

Oled varem öelnud, et film on nagu eraldiseisev üksus, millel ei pea olema midagi pistmist käegakatsutava eluoluga. Kuidas on lood ühe eraldiseisva maaliga, milline on selle elulisuse määr?

Lihtsam on töötada ühe kujundiga, mis on oma märgilise mõju või tähendusega, kui neid on mitu, siis on see keerulisem, kompositsioon muutub baroksemaks. See tekib mingi alateadliku kujunemisprotsessi käigus ja areneb edasi, moodustub kombinatsioon mälestustest, uitmõtetest, nägemustest. Tähtis on selle kujundi kaudu kätte saada mingi kompositsiooniline idee, mis on tihtipeale figuratiivne.

Ütleme nii, et see on mänguline protsess, mille algtõukeks on mingi kujund. Igal kunstnikul on oma kujundiloome, mõni saab seda mingilt informatsiooniväljalt, mõni oma elukogemusest või läbielamiste kaudu, mõni teeb seda provokatsioonina. Ma kaldun kujundiloomes pigem minimalismi, sürrealismi, sümbolismi suunas. Tahes-tahtmata on iga pilt mingi märk, ilma sümbolita pilti luua on raske, isegi kui maalid neutraalselt – keegi ikka leiab sealt midagi.

On see hea või halb? Sa mainisid eelnevalt, et kriitikutel on tihti sinu suhtes mingi eelarvamus, mille põhjal nad hakkavad su loomingut lahti kirjutama või selgitama.

See on paratamatu, kõike ei saa ju kontrollida. Ja eks ka vastavalt ajale tõlgendatakse asju erinevalt. Kuigi mul on ka kontseptuaalseid aja- ja kohaspetsiifilisi töid, lähtun eelkõige siiski meditatiivsest ja sisemisi tunge suunavast algest, üritan ajada suhteliselt universaalset rida. Protsessi käigus moodustub tahes-tahtmata mingi tervik selle baasil, mida sa tunned või tajud või millest sellel protsessiperioodil parasjagu unistad. Siin on välja kujunenud minu liikumine teatava vaimse kindluse või spirituaalsuse suunas, mida saadab nihestusena eneseiroonilisus.

Mulle on alati meeldinud kergelt nalja visata, see lisab mitmetähenduslikkust, usutavust, tuumakust ja kergust. Lisaks olen ma selle näituse tööde puhul kasutanud ka näiteks värvipihustit, mis teeb tööd õhulisemaks, nad ei ole nii raskepärased, nagu neid minu puhul on harjutud nägema.

Kunstnikul peab olema kujutlusvõimet näha ennast eemalt, distantsilt.

Mind peetakse ängikunstnikuks, enesekeskseks ja mis kõik veel… Ise ma arvan, et teatav eneseiroonia natuke kummutab seda.

See, et kasutan kuskil iseennast, tuleb pigem sellest, et ta on mul käepärast, modellina kiiresti kasutatav. See võib tekitada mulje, et olen väga enesekeskne ja ekshibitsionistlik. Tegelikult ma ise ennast nii palju ei tähtsusta, vähemalt enda arust mitte.

Kas selline eneseiroonia on ka kaitsemehhanism? Kui inimene viskab ise enda üle nalja, kas ta võtab sellega teistelt võimaluse tema üle nalja visata, võtab n-ö kujuteldavalt vastaselt relvad käest? “Teil ei ole tarvidust minu üle naerda, ma teen seda ise! Sellega ei saa mulle haiget teha!”

See võib isegi niiviisi olla, kindlasti see mehhanism ka toimib. Alati ootad ju midagi positiivset, et inimesed sinust ikkagi aru saaksid. Iga kunstnik tahab, et keegi kuidagi reageeriks, ja kui ta on piisavalt professionaalne, siis oskab ta seda reaktsiooni ka suunata ja ette kavandada. Me oleme tundlikud inimesed, vajame tuge ja toetust. Ma arvan, et see ei ole olnud nende näitusetööde puhul valdav, aga kui keegi näeb seda seal rohkem, siis ma ei saa ka väga vastu vaielda, kindlasti on selline tunnustust vajav aspekt alati sees.

Kunagi keegi kirjutas, et kui tahad neli tundi filosoofialoengut pidada, surmtõsiselt, ilma ühegi nalja või anekdoodita, siis muutub see naeruväärseks. Ma tahan küll rääkida tõsistest asjadest, mis mul hingel on, aga iroonilisus lisab sellele mängulisust. Ükski asi ei ole täiesti üheplaaniline, ma tahan, et nendes asjades oleks ka teine pool. Kasvõi näitusel näha olev video – “Mu kallis Toomik Jaan” – on päris hea näide tragikoomilisusest, kuigi mõni võib näha seal mingit eneseülistust. Ma panin selle meelega esimeseks tööks, väikeseks võtmeks kõigile teistele töödele.

Teine video, õigemini lühifilm näitusel – “Kala” – sisaldab sümbolit, mis käib mitmelt maaliltki läbi. Väike poiss on koos isaga kalal, isa kukub vette ja sinna jääbki. Kuidas sa selleni jõudsid?

Esiteks on kalalkäik minu hobi, teiseks põhineb see film osaliselt mu enda läbielamistel. Ma olen ka ise 9-aastasena isa kaotanud ja nii see kõik kuidagi kuidagi kombineerus. Samas ei lähtu ma kunagi üks ühele ainult oma elukogemusest, ma pigem üldistan. Poissi filmis on meelega kujutatud veidi osavõtmatult – ükskõik, mis ka ei juhtuks, elu läheb ikkagi julmalt edasi, praktiliselt ja ratsionaalselt. See on ka selle filmi muinasjutuline pool. Selle mõte seostub minu jaoks pärandiga, midagi antakse edasi.

Mis on see, mida su isa ei jõudnud sulle edasi anda? Millest sa puudust tunned?

Ma olen sellest teinud varem isegi ühe video – “Tantsides isaga”. Mul jäi ilmselt vajaka temaga suhtlemisest ja asjade arutamisest. Ta ei olnud ju minu kujunemise perioodil minuga koos, pidin ise kõike tegema ja avastama. Mul ei olnud eeskuju, mehelikku eeskuju.

Milline suhe on sinu lühifilmide ja esimese täispika mängufilmi ehk “Maastik mitme kuuga” vahel?

“Maastik mitme kuuga” on nagu romaan, mille kirjutamine võetakse ette, kui on midagi juba öelda.

Kas sul on ka mõni maal, mille kohta saaksid öelda, et see pole novell, vaid romaan? Mõni selline, mille puhul sa tunned, et nüüd oled kuhugi kohale jõudnud?

Ei ole.

Aga sa usud, et sellist maali on võimalik luua?

Ma arvan, et varsti ma teen selle.

Millal?

Suvel.

Suvi on hea aeg maalimiseks?

Ma olen tegelikult juba praegu leidnud selle jaoks hea kujundi.

Kus?

Ah, juhuslikult kuskil nägin. /…/ Aga mul on ka üks küsimus – mida sa ise näitusest arvad?

Kasutan siinkohal juhust – nii palju kui juhuseid üldse olemas on – tulla tagasi alguses õhku visatud paralleeli juurde Tšehhovi näidendiga “Kajakas”. Viimases vaatuses nimelt reflekteerib noor ja ebakindel kirjanik Treplev oma vormiotsingute üle ja võrdleb neid teise, publiku poolt justkui paremini mõistetud autori Trigorini stiiliga:

“Trigorin on endale võtted välja töötanud, temal on kerge… Temal sätendab tammil katkise pudeli kael ja mustendab veskiratta vari – ja ongi kuupaisteline öö valmis, minul aga küll värelev valgus, küll vaikne tähtede siramine, küll kauged klaverihelid, mis vaikses lõhnaküllases õhus hääbuvad… See on piin! Jah, ma jõuan ikka rohkem ja rohkem veendumusele, et küsimus ei ole vanades ega uutes vormides, vaid selles, mida inimene kirjutab iseenesest, vormidele mõtlemata, kirjutab, sest et see vabalt ta hingest voolab.”

On küllap paradoksaalne, et kirjutamise kõrvalt kirglikult kalapüüki harrastav Trigorin omakorda mõtiskleb samal ajal selle üle, et kui ta Treplevi kombel järve ääres elaks, siis ta küll kirjutada ei viitsiks, vaid ainult õngitseks päev otsa.

Ma arvan, et sellel näitusel on korraga kohal nii Treplev kui ka Trigorin, nii veealune võluv põhjatus kui ka pilvepealne argikergemeelsus. Ja kusagil nende vahel hõljub suure südame ja ebamäärase näitlejakarjääriga Niina, torme trotsiv kajakas, kes on korraga elust väsinud ja sellest lõputult joobunud. Igaks juhuks olgu öeldud, et siinkohal ei pea ma silmas tingimata näitusetöödel kujutatud karaktereid.

Jaan Toomik (sündinud 1961) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingut iseloomustab metafüüsiline, looduslähedane ja šamanistlik vaade maailmale. Tema teosed tegelevad igavikuliste teemadega, nagu elu ja surm, religioon ja vaimsus, sidudes inimese kehalisuse looduse ringkäiguga. Alates 2000. aastast on Jaan Toomik Eesti Kunstiakadeemias professor ning maali õppetooli juhataja. 2005. aastal sai ta Eesti Kunstnike Liidult ühekordselt pälvitava Konrad Mäe nimelise maalipreemia.

Intervjuu on esmalt avaldatud kaasaegse kunsti keskkonna NOAR lehel. Näituse kohta saab lugeda lisaks NOARi näitusekalendrist või ARSi lehelt. Kuula ka Jaan Toomiku lemmikmuusika playlist‘i.