Paul Varul: saneerimine – imerelv või pettemanööver Maksejõuetus, 2. osa

Pankroti puhul juriidilisest isikust võlgnik reeglina likvideeritakse, võlausaldajad jäävad aga oma rahast suures osas või täies ulatuses ilma, midagi saada on lootust vaid nendel võlausaldajatel, kelle nõue on pandiga tagatud. Nii on nad kõik õnnetud, samuti võlgniku lepingupartnerid, kellega lepingud täitmata jäävad, ja võlgniku töötajad, kes kaotavad töö. Alates eelmise sajandi teisest poolest on asutud otsima võimalusi, kuidas võimaldada makseraskustes võlgnikule siiski pankrotti vältida, nii et teda ei likvideeritaks ning et ka tema võlausaldajad, lepingupartnerid ja töötajad kannataksid vähem. Lahendust on nähtud võlgnikest juriidiliste isikute saneerimises.

“Maksejõuetus” on 3-osaline artiklisari, milles vandeadvokaat Paul Varul käsitleb maksejõuetusega seotud teemasid.

Saneerimise olemus seisneb selles, et võlausaldajad on nõus oma nõudeid vähendama ja maksmise tähtaegu pikendama tingimusel, et võlgnikul on hea äriplaan, kuidas eelduslikult tegevust jätkata ning kasvõi osaliselt kohustused täita. Nii peaks olema kõigil parem: võlausaldajate nõuded saavad küll vähendatud ulatuses rahuldatud, kuid nad saavad ometi kätte rohkem, kui nad oleksid saanud võlgniku pankroti puhul; võlgnik pääseb likvideerimisest ja saab tegevust jätkata; säilivad töökohad ning jätkuvad lepingulised suhted lepingupartneritega. Isegi pandipidajatele pandiga tagatud nõuete osas, mis on pankrotimenetluses eesõigusnõuded, on saneerimine teatud eeliseks, kuna nad ei pea loovutama osa pandieseme müügist saadud rahast pankrotimenetluse kulude katteks.

Saneerimise kontseptsioon on alguse saanud USA-st, aga on viimase poolesaja aasta jooksul leidnud suurt populaarsust ka Euroopas, saneerimise maaletoojaks Euroopas võib pidada Prantsusmaad. Nii on saanud makseraskustes olevate juriidiliste isikute puhul oluliseks lähtealuseks põhimõte, et kõigepealt tuleks proovida makseraskustes võlgnikku saneerida, ja kui see ei ole võimalik või ei õnnestu, alles siis oleks lahenduseks pankrot.

Kui Lääne-Euroopas on praeguseks edukas saneerimise praktika olemas, siis Eestis oleme siin veel küllaltki alguses, üksikud eduka saneerimise näited on küll olemas, kuid saneerimise eduloost Eestis ei saa veel rääkida. Pigem ollakse selles osas skeptilised ja umbusklikud. Sellel on muidugi oma põhjused. Kui pankrotiseadus võeti vastu 1992. aastal, siis saneerimisseadus alles 2008. aasta lõpus. Rakendamise aeg on võrreldes paljude teiste riikidega mitmeid kordi lühem, eduka saneerimise näiteid, mis teisi julgustaksid, on vähe, vastupidiseid näiteid aga rohkem.

Saneerimise olemus seisneb selles, et võlausaldajad on nõus oma nõudeid vähendama ja maksmise tähtaegu pikendama tingimusel, et võlgnikul on hea äriplaan, kuidas eelduslikult tegevust jätkata ning kasvõi osaliselt kohustused täita. Foto: Shutterstock

Saneerimise riskid ja ohud

Saneerida saab eraõiguslikke juriidilisi isikuid, eelkõige on see võimalus aga mõeldud ikkagi võlgnikest äriühingutele. Võlgnik peab kõigepealt seda ise soovima ja saneerimise võimaluse võlausaldajatele välja pakkuma. Makseraskused peavad olema reaalsed, st sellised, et ilma saneerimisest abi saamata järgneks kõikide eelduste kohaselt püsiv maksejõuetus ja pankrot.

Saneerimise kaudu ei tohiks võimaldada vabaneda osadest võlgadest nendel äriühingutel, kelle jaoks oleks see vaid hea äriidee, mitte pankroti vältimise viis. Saneerimine on pankroti vältimise vahendiks ning seda tuleb võimaldada neile, keda pankrot tõeliselt ähvardab.

Samas, kui võlgnikust juriidiline isik juba on püsivalt maksejõuetu, siis on tema juhatuse liikmed kohustatud esitama pankrotiavalduse ning saneerimine ei ole enam võimalik. Saneerimise kaudu tuleb ikkagi kohustused vähemalt osaliselt (mida rohkem, seda parem) täita, püsivalt maksejõuetu võlgnik seda nagunii ei suudaks.

Muidugi võib siiski olla mõeldav, et ka püsiva maksejõuetuse puhul on saneerimine ikkagi võimalik, seda juhul kui hea saneerimiskava ja äriplaani kaudu suudetakse maksejõuetuse olukorrast välja tulla. See on aga ikkagi pigem erand, mida ei tohi kuritarvitada. Nii võib tekkida maksejõuetul võlgnikul ahvatlus saneerimise kaudu saada hingetõmbeaega, ilma et tal oleks tegelikku soovi edukas saneerimine läbi viia. Seda lisaaega võib aga pahatahtlik võlgnik kasutada selleks, et oma viimanegi vara kõrvale toimetada, nii et siis, kui saneerimine läbikukkumisega lõpetatakse, ei ole võlausaldajatel enam midagi saada. Sellised pettemanöövrid peaksid võlausaldajad ja kohus aegsasti tõkestama.

Saneerimiseks sobiv äriühing on selline, mis asub kusagil keskel, tema jaoks on saneerimine vajalik, et pääseda pankrotist, aga samas ei ole ta veel nii lootusetult maksejõuetu, et ei suudaks võlausaldajate nõudeid suuremas mahus rahuldada, kui see võiks toimuda pankrotimenetluses.

Tuleb vastata ka küsimusele – kas võlgnikust ettevõtja väärib saneerimise kaudu saadavat kaitset?

Saneerimise peamine mõte seisneb ikkagi võimaluse andmises säilitada suuremaid ettevõtteid.

Saneerimise regulatsiooni eesmärgiks ei ole mitte ainult võlgniku päästmine ja võlausaldajatele parema tulemuse võimaldamine, vaid ka töökohtade säilitamine ning võlgniku lepingupartnerite huvide kaitse. Kui võlgnikul töötajaid ja lepingupartnereid ei ole või neid on vähe, on saneerimise vajalikkus küsitav.

Õige aeg ja usk edusse

Eduka saneerimise eelduseks on, et võlgnikust äriühing esitaks saneerimisavalduse õigel ajal. Õige aeg tähendab seda, et tal on küll tõsised raskused, kuid ta ei ole samal ajal juba lootusetult maksejõuetu, nii et ta suudaks veel saneerimiskava edukalt täita ja maksta ära vähendatud võlad. Kui aga õige aeg mööda lasta ja hakata üritama siis, kui juba päris maksejõuetus käes, ei ole enam võimekust ka reaalselt võlausaldajatele vastuvõetavat saneerimiskava täita.

Siin ilmnebki meie ettevõtjate oluline erinevus Lääne-Euroopa ettevõtjatest. Kui viimastele on saneerimine äritegevuse viisiks, mille kaudu on võimalik raskused ületada ja ellu jääda, siis Eesti ettevõtjad nagu häbeneksid oma raskusi tunnistada ja õigel ajal saneerimist taotleda. Üritatakse ise hakkama saada viimase piirini ning kui siis saneerimist üritatakse, on juba liiga hilja ning pankrot ja sundlikvideerimine on paratamatus.

Kui võtta eeskujuks kasvõi naaberriigid Skandinaavias, kus saneerimine on populaarne ja edukas, kus usutakse saneerimisse, siis ka Eestis on vaja eelkõige suuremat usku eduka saneerimise võimalustesse. Uskuma peavad nii võlgnik kui ka võlausaldajad, et saneerimine võib olla vajalik ja kasulik. Tähendab ju saneerimine kokkulepet võlgniku ja võlausaldajate vahel, et võlausaldajad on nõus võlgniku pakutud saneerimiskavaga, ning ühtlasi kindlust selles, et see kava ka täidetakse.

Kui meie ühiskonnas tekib rohkem usku ja veendumust eduka saneerimise võimalikkusesse, siis looks see eelduse, et ka Eestis saaks olema rohkem edukaid saneerimisi. Ja ka vastupidi – selline usk ja veendumus saab tekkida, kui edukaid saneerimisi on rohkem. Sellele saavad kaasa aidata ettevõtjad (nii võlgnikud kui ka võlausaldajad), soodustada aga ka kohtupraktika, kuna saneerimismenetluses osaleb ka kohus, kes algatab saneerimismenetluse ja kinnitab saneerimiskava.

Võlgnik peab tegema võlausaldajatele ettepaneku saneerimiseks, esitades saneerimiskava, mis sisaldab nii lubaduse võlad vähemalt osaliselt tasuda, kui ka äriplaani, mis peaks andma võlausaldajatele kindlustunde, et võlgnik oma kohustustega hakkama saab. Kui võlausaldajate enamus (vähemalt pool võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku kõigist nõuetest), on saneerimiskava heaks kiitnud, peab kohus selle kinnitama, kontrollides ühtlasi, kas saneerimiskava on vastu võetud seadust järgides.

Saneerimise ettevalmistamiseks nimetatakse saneerimisnõustaja, kes teostab ühtlasi järelevalvet saneerimiskava täitmise üle. Kui võlgnikust ettevõtja ei suuda oma saneerimiskavas ette nähtud kohustusi täita, tühistab kohus saneerimiskava ning võlausaldajate nõuded taastuvad endises suuruses. Kui aga saneerimiskava saab täidetud, on võlgnik ühtlasi vabanenud oma kohustustest selles ulatuses, mille võrra neid saneerimiskavaga vähendati, ta saab oma majandustegevust võlgadest vabana jätkata, töökohad on säilitatud, lepingute täitmist jätkatakse ning ka võlausaldajad on saanud kätte rohkem, kui see oleks olnud võimalik võlgniku pankroti korral.

Muidugi ei ole saneerimine mingi imerelv, et kõik, keda see puudutab, saaksid hoobilt õnnelikuks. Saneerimine eeldab eelkõige võlgnikust ettevõtja valmisolekut oluliseks pingutuseks, samuti võlausaldajate kannatlikkust ja tarkust, et aru saada, millal saneerimine võiks olla tõepoolest reaalne ja kasulik, millal aga pelgalt võlgniku ebareaalne soov.

“Maksejõuetus” on 3-osaline artiklisari, milles vandeadvokaat Paul Varul käsitleb maksejõuetusega seotud teemasid (pankrot, äriühingute saneerimine, füüsiliste isikute võlgade ümberkorraldamine ja võlgadest vabastamine).

Paul Varul

Paul Varul

Paul Varul on juhtivalt osalenud enamuse Eesti eraõiguse uute seaduste väljatöötamisel, ta on olnud pikemat aega TÜ tsiviilõiguse korraline professor, 1995 – 1999 oli Eesti Vabariigi justiitsminister. Praegu TÜ emeriitprofessor ja Advokaadibüroo TGS Baltic vandeadvokaat ja vanempartner. Kord kuus kirjutab ta Edasi lugejatele õiguse teemalise kolumni, milles lahatakse erinevaid õigust puudutavaid küsimusi, kolumnides selgitatakse uue õigussüsteemi kujunemise põhimõtteid ja kommenteeritakse aktuaalseid juriidilisi probleeme. Loe artikleid (11)