Veider, kuidas noorus on aegade algusest olnud hukas, ent ometi on noorte värske pilk see, mis lõpuks leiab lahenduse vanale ja väsinud probleemile, mida on põlvkondade kaupa edasi pärandatud. “Noori” tuleb kuulata, sest nemad märkavad murdmist vajavaid müüte, millega “vana” silm mugandunud on. Artiklisarjas “Müüte murdev noorus” tutvustame viie tulevikutegija mõttemaailma. Sarja teises osas jagab oma mõtteid kliimaaktivist Kertu Birgit Anton.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites ja kaupluste ajakirjandusletis üle Eesti. Tellimisinfo.
Kliimaaktivist, olude sunnil
Soovid ise olla üks Eesti esi-kliimaaktivist? Kertu Birgit Anton (16) loovutaks meeleldi selle tiitli kellelegi teisele. Teha oleks tal muudki, näiteks kohtume Reaalkooli 11. klassi tüdrukuga hoopis Tartu Ülikooli Delta hoones, kus tal on just lõppenud riiklik informaatikaolümpiaad. “See, et ma väsinud olen, ei tähenda, et ma saaksin lõpetada. Keegi peab ju kliimamuutused peatama. Kui mina see ei ole, siis kes on?”
Kui tarbimiskultuur drastiliselt ei muutu, siis koosnevad järeltulevad põlvkonnad ainult kliimaaktivistidest, hoiatab ta.
“Igaüks peab tegema maksimumi. Mina teen ja loodan, et teised teevad ka.”
Kertu Birgit on ühe aasta jooksul korraldanud ligi 50 kliimastreiki üle Eesti. Ta on liikumise Fridays For Future Eesti tuumikrühma liige. See on Greta Thunbergi poolt ellu kutsutud liikumine, mis tõmbab koolilaste streikidega tähelepanu kõrvetavale probleemile, sõna kõige otsesemas mõttes.
“Ma ei mäleta enam hästi, mis tunne on mitte olla kliimaaktivist ja mitte mõelda kogu aeg, et selleks, et hoida kliimamuutused alla 1,5 kraadi, peab kasvuhoonegaaside heitkogus langema 15% aastas! Alates sellest aastast ja globaalselt! Mis tunne on mitte mõelda sellele, et meil on hullult palju vaja teha ja on väga ebatõenäoline, et see kõik saab tehtud!” ütleb keskkoolitüdruk mõtlikult.
Siiski, mingi nihe on toimunud – kliimaprobleemidest vähemalt räägitakse ja see ongi muutuste esimene samm. Kuid rääkimisest Kertu Birgiti hinnangul ei piisa enam ammu. Ei piisa sellestki, kui inimene läheb kohvipoodi oma topsiga või sorteerib prügi. Midagi suuremat on tarvis.
Ta ise on oma harjumusi kujundanud tänu oma pere esiaktivistile – emale. “Mäletan, kuidas mul oli lapsena hädasti vaja veel ühte nukukööginurka. Plastist ja roosat. Ema rääkis mulle, et kas sa tead, et selleks on vaja naftat, et seda plasti toota.
Naftat ei ole maailmas lõputult ja võib-olla selleks ajaks, kui sina suureks saad, ei saa sinu lastele enam selliseid mänguasju teha,” on tüdrukul eredalt meeles. Kuid ka see, et riideid ostab ta taaskasutusringilt, võimaluse korral loobub lihast ja mõtleb reisile minnes sellele, kuidas saaks jätta suure koguse kasvuhoonegaase atmosfääri paiskamata, on kasvatuse teene. “No kas peab sõitma kümneks päevaks puhkusereisile teisele poole maakera?” küsib Kertu Birgit.
Kliimaaktivisti rolli astus ta aga aasta tagasi, kui osales ettevõtlusprogrammis “Superheroes”. Seal sündis mitu algatust. Esiteks lõi Kertu Birgit viie tüdrukuga oma ettevõtte, mis müüb taaskasutatud materjalidest tehtud kotte, mida õmblevad puuetega inimesed. Teiseks kohtus ta sama programmi raames liikumise Fridays For Future Eesti algataja Kristin Siiliga.
Koolistreigid läksid lahti üle maailma. Tänu Kertu Birgitile ja Kristinile ka Eestis, kuid samal ajal globaalne tarbimine hoopis kasvab ja kiirelt.
“On palju piirkondi, kus paarkümmend aastat tagasi oli vaesus, aga nüüd saavad sealsed inimesed ka endale näiteks külmkapi soetada. Meil ei ole õigust öelda, et nemad ei või seda teha, sest see reostab maailma, aga meie võime. Meie peaks mõtlema, et kust tuleb energia, millega tarbimise kasv ära katta. Meie ei saa enam seetõttu nii laialt elada ja osta iga kahe aasta tagant uue nutitelefoni või kütta oma suurt maja.”
Kas Kertu Birgit usub, et inimene läänes tuleb oma mugavustsoonist välja ainuüksi sellepärast, et keegi arengumaal paremini elada saaks? Pigem usub ta, et
tuleb pauk, mis lõpuks sunniviisiliselt tarbimisharjumusi muudab.
“Realistlikult võttes ma arvan, et see ei ole võimalik ilma väga suure konfliktita,” nendib ta. IPCC (ÜRO kliimapaneel) ennustab, et Saharast lõuna pool olevates Aafrika riikides võib 2050. aasta paiku olla kliimamuutuste tõttu nii palju põgenikke, et riigipiirid muutuvad tähtsusetuks, ütleb Kertu Birgit ja lisab, et tõenäoliselt saavad asjad olema hullemadki.
Kas me saaks seda kõike siis üleüldse ennetada? “Muidugi saaks. Me saaks lõpetada põlevkivi põletamise ja me teadsime seda juba sel ajal, kui Eesti taasiseseisvus. Me saame sõita vähem autoga, saame investeerida taastuvasse energiasse. Saame ehitada tarku maju, saame otsustada, et ei söö lõunaks ilmtingimata liha. Kõik need otsused loevad,” on ta siiski optimistlik, kuid nendib, et kõik need otsused loevad vaid siis, kui nii toimib kogu läänemaailm.
“Ja kui keegi ei ütle, et mina ei tee sellepärast, et tema ka ei tee. Vaid, kui mina teen, siis hakkab tema ka tegema.”
