Päikseline Denise Fontoura Brasiilia “kultuurikatlast”: isegi kui asjad pole väga hästi, tasub ikkagi naeratada

Denise Fontoura. Foto: Birgit Varblane

Pidevate koroonaviiruseteemaliste uudiste ning üldise ärevuse taustal on meil läinud meelest, et oleme taas üle elanud pika ja seekord eriti pimeda talve ning et kevad on saabunud. Neil keerulistel aegadel on oluline rõõmu tunda lihtsatest asjadest, helgetest inimestest. Kui mõtlesin, kes võiks olla Eestis selline päikseline inimene, kellega tahaksin seekord intervjuud teha, meenus mulle esimesena brasiilia lauljatar Denise Fontoura. Usun, et just taolist positiivsust on meile tänases hetkes vaja. Ning tänulikkusest pakatavat, toetavat muusikat.

Denise, muusikasõbrad teavad, et Eestis on üks päikseline brasiilia lauljanna – Denise Fontoura, kes teeb positiivset ja energilist brasiilia muusikat – bossat, sambat… aga enamik meist ei tea Sinu lugu. Mis Sind Eestisse tõi ja mis Sind siin hoidnud on?

Eestisse kutsus mind 2008. aastal eesti-ameerika kitarrist Jei Virunurm, kes elas kunagi Rio de Janeiros. Tol ajal, 2004. aasta paiku, oli mul sõbrannadega hiphop-tüdrukutebänd ja ta tahtis meiega koostööd teha, kuid seda ei juhtunud. Bänd lõpetas tegevuse ja mina jäin ainsana muusikaga edasi tegelema, sest see oli mu tõeline kirg.

Kuigi ma elasin inimestest pulbitsevas Rios, kus igal tänavanurgal võib kohata rohkelt muusikat ja kultuuri, töötasin sinna kolides kõigepealt ühe Copacabana muusikastuudio vastuvõtulauas. Mitmed ansamblid, kes käisid seal salvestamas ja harjutamas, teadsid, et ma oskan laulda, ning vahel kutsuti mind appi vokaali salvestama, ja nii ma hakkasingi kahe ansambliga, mis tegid eri žanrites muusikat (triphop ja Brasiilia funk-soul), koos esinema. Seal kohtasin ma ka oma endist poiss-sõpra, argentiina muusikut, kellel oli vinge ansambel nimega Songorocosongo, kuhu kuulusid Lõuna-Ameerika eri paigust pärit muusikud, kes mängisid lahedat afro-ladina rütmimuusikat, nagu cumbia, festejo, salsa, sancocho… kusjuures minu jaoks oli see kõik täiesti uus ja vaimustav!

Muidugi olin ma ka nende taustalaulja, ning kokkupuude kõige sellega avas mu meele ja kõrvad erinevatele helidele, millest paljud olid võõramaised, aga mõned ka traditsioonilised, minu enda kodumaalt pärit stiilid, näiteks samba ja chorinho. Kuna olen pärit Brasiilia lõunaosast, millel on tohutu euroopalik kultuuripärand ja üsna selgelt eristuv kultuuritaust, ei puutunud ma varem väga palju kokku populaarse muusikaga, mille poolest Brasiilia tegelikult tuntud on. Eriti nende stiilidega, millel on tugev aafrika kultuuri mõju.

Tahan sellega öelda seda, et Rios elamine pakkus mulle mitmekesisemaid kogemusi nii inimese kui ka muusikuna. Sain teha üpris palju koostööd teiste muusikutega ning salvestada, tegemist polnud küll väga suurte asjadega, aga olin siiski üsna aktiivne, tegin enamjaolt originaalmuusikat erinevate muusikutega ja saatsin aeg-ajalt mõne salvestise ka Jeile. Ning 2008. aastal saingi kutse tulla Eestisse brasiilia muusikat esitama, ja ma võtsin selle kutse vastu.

Läksin kohe Clazzi jämmima ja sealt kõik üldjoontes algaski. Esimene bänd koosnes toredatest eesti muusikutest, nagu Reigo Ahven, Eduard Akulin, Peedu Kass, Raun Juurikas, Hele-Riin Uib jt. Lisaks hakkasime tasapisi korraldama nn Brasiilia öid, kus alguses esines peamiselt vokaali ja kitarri koosseis ning mõned külalisesinejad ning millest hiljem kujunes välja üritus “Brasiilia öö” – iganädalane kontsert täiskoosseisus bändi ja teiste suurepäraste muusikutega, nagu James Werts, Dmitri Nikolajevski, Marti Tärn jt. (Palun vabandust, et ma siin kõiki nimesid välja ei too.) See oli väga edukas ja vähemalt viis aastat järjest esineti täismajale. Igal teisipäeva õhtul olid inimesed kohal, et kuulata erinevaid helisid, keeli ja rütme. See oli ka selline koht, kus võis koos näha eestlasi ja venelasi, lisaks väikesele brasiillaste kogukonnale ja välismaalastele.

Üks mu hea eestlasest sõber, kellele meeldis nalja visata, andis mulle hea soovituse, kuidas vastata küsimusele, miks ma Eestisse tulin – “Ma arvan, et see on hea plaan!”. Mul polnud mingitki ettekujutust Eestist ega sellest, kuidas asjad kulgeda võiks, kuid tol ajal sobis see plaan mulle, ja seepärast otsustasin proovida. Olin siis palju noorem ja rõõmus, et sain teha midagi, mida olen alati armastanud.

See on olnud üsna pikk tõusude ja langustega teekond ning 2013. aastal, kui sündis mu tütar, otsustasin teha väikese pausi ning vaadata oma senised tegemised üle. Lõpetasin Brasiilia ööd ning otsustasin minna oma rada, asusin otsima oma tõelist muusikalist identiteeti. See oli siis, kui hakkasin laulma selliste huvitavate kooslustega nagu Vilnius Jazz Orchestra, esinesin ka suurepäraste Eesti muusikutega, tegin mõnega neist koostööd ja esinesin nii Eestis kui ka välismaal. See andis mulle rohkem enesekindlust (millega varem kimpus olin) ja pakkus eneseteostusvõimalust.

Kas maaliksid meile pildi oma lapsepõlvest Brasiilias? Kus Sa elasid, kuidas muusika Su ellu jõudis… milline oli tol ajal elu Brasiilias? Kus on Su juured? Mida vanemad on Sulle õpetanud?

Olen pärit Porto Alegrest, Brasiilia kõige lõunapoolsemast osariigist, mis piirneb Uruguayga. Kultuuriliselt on meil palju rohkem ühist pampa-piirkonna riikidega, näiteks Argentiina, Paraguay ja teistega. Isegi muusika on sarnane ja meil on ka mõned hispaania keelest portugali keeled tulnud väljendid.

Mu vanemad ei ole üldse muusikavaldkonnaga seotud, kuid nad on mõlemad väga musikaalsed. Olen kuulnud palju vinüüle ja CD-sid, mida mu isa koju tõi ja kuulas, ning mul on ka erksaid mälestusi sellest, kuidas ema meile enne magamaminekut laulis. Need laulud on mul tänaseni meeles. Need ei olnudki niivõrd lastelaulud, kuivõrd ühe alahinnatud lauljanna Evinha imeilusad laulud. Tema, Mercedes Sosa ja Marisa Monte on ühed mu suurimad inspiratsiooniallikad muusikas ja nemad on ka mu muusikamaitset kujundanud. Kuulasin lapse ja teismelisena palju nende muusikat ning nädalavahetustel kodu koristades laulsime kõik koos.

Panime vinüüli mängima ja kõik hakkasid… koos koristama ja laulma. See oli meie peres täiesti tavaline.

Lapsepõlv ja teismeiga oli periooditi keeruline, sest mu vanemad lahutasid ja ema kasvatas nelja last põhimõtteliselt üksi. Tal ei olnud toona raha meisse investeerimiseks ja ta ütles alati, et kõik, mida me elus teha tahame, on meie enda teha ja et me peame selle poole püüdlema. Ma ei tundnud end kunagi piisavalt turvaliselt ega enesekindlalt, et öelda, et mina tahan saada lauljaks või elatuda muusikast. See olnuks täiesti hull mõte. Niisiis proovisingi erinevaid asju, mis ei pannud mul kunagi südant põksuma.

Lõpuks hakkasin rohkem aega veetma oma lapsepõlvesõpradega ning lõin hiphop-bändi. Olime kõik väga kunstilembesed ja loomingulised tüdrukud ning hiphop-bändi kõrvale asutasime Umbzima-nimelise juuksepunutiste ja kunstide kollektiivi, mille kaudu müüsime oma meisterdatud kotte, särke, heegeldatud asju ning punusime kultuuriüritustel ja tänavaturgudel patse. See andis võimaluse teenida tulu ja samas ka muusikat teha. Need olid head ajad. Sain sõpradelt palju julgustust.

Arvan, et brasiillased on üks musikaalsemaid rahvaid maailmas – teie muusika on harmooniline, loomulik, täis rõõmu ja siirust, teie hääles on loomulikku lüürilisust ja lendlevust, teie keel on ilus! Kuidas Sina seda näed, mis mõjutab brasiilia muusikuid kõige rohkem?

Denise Fontoura. Foto: Birgit Varblane

Muusikud on loomingulised inimesed ning me saame mõjutusi igapäevaelust meie ümber, ja kaunis loodus on muidugi ka suureks inspiratsiooniallikaks. Kuid kui rääkida muusika mõjutajatest, siis siin tuleb mängu Brasiilia ajalugu. Hoolimata kunagisest koloniseerimisest ja kõigist selle halbadest tagajärgedest on kultuuride segunemine meie riigile ka kasu toonud. Algselt elas Brasiilias põlisrahvas, siis tulid portugallased, aafriklased ja hilisemad rändajad ning kõik need kultuurid lõid omavahel segunedes brasiilia kultuuri. See on küll klišee, aga Brasiilia on tõepoolest nagu suur katel, kus kultuurid segunevad.

Ma arvan, et Aafrika mõju meie muusikale ja kultuurile on tohutu. See ei väljendu mitte ainult helirütmis, sünkoobis (mida võib kuulda näiteks bossanoovas), vaid ka kogukonnatundes ja selles, kuidas inimesed saavad kokku, et koos midagi teha ja luua. Paljud muusikud on laulmist või pillimängu õppinud lihtsalt “kopeerides”, vanemate ning teiste pillimeestega koos olles. Osa meie pärimusmuusikast on edasi kandunud põlvest põlve. See on ühine rahvalik asi ja soovi korral võib igaüks selles kaasa lüüa. On väga tavaline, et pered või sõbrad tulevad nädalavahetustel kokku, et koos lõunastada, muusikat mängida või tantsida. Meil on rodas de samba, rodas de choro ja palju muud… Aeg, mil lõõgastuda ja nautida elu.

Meie kultuur on üldiselt väga väljendusrikas ja on täiesti normaalne, et see kandub ka sulle üle. Mõnesse inimesesse rohkem kui teise, kuid see on igaühes olemas. Sellest ei ole pääsu.

Minu arvates on brasiilia muusika väga rikas ja ma soovin, et meie valitsus näeks seda kui suurt varandust ja investeeriks sellesse tõsiselt. Näiteks oleks tore, kui kõigil oleks võimalik saada baastasemel muusikaharidus. Meil on küll mõned koolid, aga kahjuks pole ametlik muusikaõpe ikkagi kõigile kättesaadav. Kuid me liigume edasi.

Eesti keelt peetakse üheks meloodilisemaks keeleks. Kas oled proovinud ka eesti keeles laulda? Tead sa mõnda laulu?

Eesti keel on ilus ja raske. Kuulan muusikat üldiselt väga juhuslikult, võin kuulata kõike alates Ruben Bladesist kuni Gorillazeni ja Eesti muusikaga on sama lugu. Mulle meeldivad näiteks mõned Marju Kuudi, Vaiko Epliku, Evert & Two Dragonsi ja ka Trad Attacki lood, aga ma ütleksin, et eesti rahvamuusika, näiteks regilaul, kõlab minu jaoks huvitavamalt ja omanäolisemalt.

“Mis värvi on armastus” on ainus eestikeelne laul, mida olen vahel Obi Trioga laulnud. Iga kord, kui seda laulu esitame, on inimesed väga rõõmsad ja üllatunud. Ma väga tahaksin, et suudaksin kunagi mõnda mulle meeldivat eestikeelset laulu vabalt laulda, aga praegu püüan pigem õppida tütrega lastelaule, et keelt õppida ja harjutada.

Palun tutvusta oma muusikalisi projekte siin Eestis, näen, et siin on lisaks Sinule teisigi Brasiiliast pärit muusikuid.

Praegu tegelen kolme originaallooga, mille salvestamist Rootsis alustasin juba mõni aasta tagasi (see on olnud üsna pikk teekond) ja sel aastal tahan nendega lõpule jõuda. Ühele loole, mille pühendasin oma tütrele, teen praegu animavideot eesti visuaalkunstniku Roland Seeriga ja ma ootan põnevusega, millal see valmis saab.

Lisaks sellele, et keskendun oma originaallugudele, laulan kahes trios: Brasiilia samba-jazzi viljelevas Obi Trios, kus musitseerivad koos minuga Rio de Janeirost pärit kitarrist Braz Lima ja löökpillimängija Luiz Musta São Paulost; koos Luiz Blacki ja Marcelo Politanoga (flööt/pífano) on meil teine trio, mis teeb Kirde-Brasiilia folki ja kannab nime Candango Trio. Kui veel muusikasfäärist rääkida, siis töötan ka Eestis loodud ja lastele mõeldud rakenduse Namesong portugalikeelse versiooni kallal, tõlkides ja lauldes Jaan Pehki laule Brasiilia turu ja laste jaoks.

Need on praegu mu põhilised muusikaprojektid, kuid esinen aeg-ajalt ka duos Jei Virunurmega ja teen koostööd teiste muusikutega, nagu Afrotallinn Beat Orchestra, mille taustalauljana oli mul õnn eelmisel aastal üles astuda ja nautida suurepärast koostööd kohalike ja välismaiste muusikutega, lauldes Fela Kuti muusikat. Osalesin ka kaunis tantsuetenduses “Kooslused”, mille loojaks on Aneta Varts, kes on juba teismelisest peale olnud meie muusika suur austaja ja toetaja.

2020. aasta oktoobris teen Stalletis (Stockholmis) kaasa ühes ülilahedas kontserdisarjas, mille peateemaks on naised muusikas ja mis toob kokku Brasiilia lauljad ja tuttavad erinevatest Euroopa riikidest, teiste seas astuvad üles näiteks Simone Moreno, Miriam Aida, vaid naistest koosneva ansambliga. Osa muusikuid on pärit nn Keelatud Orkestrist, näiteks argentiina löökpillimängija Liliana Zavalla ja Eesti juurtega kontrabassimängija Lisa Löwgren.

Eestlased ei ole kuumaverelised, nad on pigem introverdid, kuidas Sina neid näed, kuidas brasiilia muusika neid mõjutab, kui Sa esined?

Denise Fontoura. Foto: Birgit Varblane

Pean tunnistama, et olin alguses üsna kimbatuses sellest, kuidas siinne publik käitus. Ma ei saanud aru, kas inimesed naudivad mu muusikat või ei, kas see on nende kõrvale imelik või riietusin ma naljakalt. Eestlased üldjuhul ei näita oma emotsioone väga lihtsalt välja ja see võib olla esineja jaoks üsna keeruline, eriti kui sa pole enesekindel – mina polnud. Ja ma ei rääkinud Eestisse saabudes inglise keelt, nii et kujutage ette… see oli minu jaoks lausa topeltväljakutse! Hiljem harjusin sellega ära ja sain aru, et inimesed austavad ja mõistavad muusikat, eriti kontserdisaalis, nad on väga tähelepanelikud, töötlevad ja kuulavad kõike. Sageli kui mulle tundus, et publikule kontsert üldse ei meeldi, kostitasid nad mind lõpuks suure aplausiga ja tahtsid lisa. Eesti publik on üllatav ja ainulaadne. Teil on hea kõrv ja laulutraditsioon.

Aga muidugi, kui on pidu, kus inimesed joovad ja tunnevad end vabamalt, võivad asjad päris käest ära minna. Seda õppisin ka. Kuna tants ei kuulu eestlase igapäevaellu, siis paljud tantsivad rütmist välja (vabandust!), aga nad ei hooli sellest. Kui muusika meeldib, lasevad nad end lihtsalt vabaks. Minu meelest on see hästi tore ja see on mulle kui väga häbelikule inimesele heaks eeskujuks.

Millised on Sinu jaoks kõige tugevamad eesti maitsed, värvid, tunded?

Kui rääkida maitsetest, siis meenuvad kohe mustikas ja astelpajumahl. Minu lemmikud. Eesti toit on üldiselt lihtsam ja ma õppisin siin sööma vähem suhkrut, soola ja frititud toite. Aga söön siiski aeg-ajalt ka täielikku jubedust.

Mu toidulauale on lisandunud must leib ja kaerahelbed, ja reisides tunnen ma neist vahel isegi puudust.

Usun, et siin olen saanud teadlikumaks sellest, kuidas kvaliteetsemalt toituda. Võib-olla sellepärast, et minu tuttavad eestlased on ka sellised.

Suvised taevavärvid ja pilvede kujud on väga ainulaadsed ja ilusad, aga mulle meeldivad ka kontrastsed talvevärvid. Mulle meeldib (praegu) ka see dramaatiline hall värvus, mis tuletab mulle meelde pilti, mis mulle esimest korda Eestis lennukist väljudes avanes. Seda ei unusta ma iial.

Ja siis tunded… Ma ütleksin, et kõige tugevamad tunded on üksildus, eneseleidmine, väestatus, elu ja selle kõigi aspektide hindamine, rahulolu, avatus.

Kuidas Sa oma repertuaari valid? Selles on vanu tegijaid, standardset brasiilia muusikat, Sinu enda loomingut… kust see muusika pärineb?

Aastaid ei saanud ma laulda päris seda, mida tahtsin, pidin laulma enamasti seda, mis sobis rahvale tantsuks. Aga nüüd, oma projektides saame ise koos otsustada, mida mängime. Ma ei taha kedagi sundida mängima midagi, mis tekitaks mängijais ebamugavust. Ja kuna Obi ja Candango triod on konkreetsema suunitlusega projektid, hoiame enamasti kontseptsioonist kinni ja valime sealt midagi, mis meile meeldib. See on väga vaba ja ühine otsustusprotsess.

Kui kaua Sa oled Eestis olnud, mida pere Su rännakutest arvab? Kas nad ootavad, et läheksid tagasi?

Mais täitub 11 aastat. Aga tundub, nagu oleksin siia tulnud alles eile.

Mu vanemad ei olnud algul väga vaimustuses, sest tegemist oli võõra maaga, ja nad kartsid, sest ma ei osanud tollal isegi inglise keelt. Aja jooksul suutsin neile siiski tõestada, et kõik laabub, ja nad rahunesid ning olid lõpuks väga uhked. Mu isa näitab seda uhkust rohkem välja, jagab kõigi oma laste saavutusi Facebookis. Ema on hoopis teistsugune, aga ma tean, et ka tema on uhke. Meie tuumikpere on Brasiilias ja siin Eestis laiali. Üks elab Rio de Janeiros, teine Porto Alegres, Brasílias ja me vend, kes on piloot, elab nüüd Amazonase piirkonnas.

Ja ei, nad ei oota enam, et ma tagasi läheksin.

Sul on 7-aastane tütar. Kuidas talle Eestis meeldib, kas ta räägib sõpradega eesti keeles? Milliseid brasiilia traditsioone te koos järgite?

Jah, tema ongi peamine põhjus, miks ma siia jäin. Ta on sündinud Eestis ja tal on väga kirju taust. Praegu oskab ta rääkida portugali, vene ja eesti keelt. Ta on väga musikaalne, improviseerib naljakaid laulukesi teistelt lastelt õpitu või kuuldu põhjal. Ma püüan harjutada kitarrimängu ja me laulame koos brasiilia rahvalaule, vahel mängime ka löökpille. Kuid ma usun, et tema süda kuulub pigem tantsule.

Meie viimane reis Brasiiliasse avaldas talle suurt mõju. See oli esimene kord, mil ta oskas juba rääkida ja talle jäi midagi meelde, ta õppis tundma mu perekonda ja veetis aega mu nõbudega (mu pere on tohutult suur). Samuti mängis ta päevad läbi paljajalu õues ja täiustas oma portugali keelt. Enne Brasiiliasse minekut rääkis ta tugeva aktsendiga, aga tagasi tuli ilma selleta. Tagasi jõudes küsis ta, miks me peame nii paksult riides käima, miks kogu aeg on nii külm… Ta hakkas aru saama, et eri kohad on natuke erinevad. Vahel küsib ta, miks me ei võiks nädalavahetuseks Brasiiliasse minna ja esmaspäeval lasteaeda minekuks tagasi tulla.

Pean kurbusega tõdema, et eelmisel aastal kogesime ka teiste laste rassistlikku suhtumist ja see mõjutas ta enesekindlust. Kahjuks pole rassism ainult Eesti mure – kogesin seda ise ka lapsena. See pole minu jaoks midagi uut, aga muidugi ei meeldi mulle, et mu tütar peab selle pärast kannatama ja teiste eelarvamuste tõttu pisaraid valama. Soovin, et vanemad oleksid tähelepanelikumad, millist eeskuju nad oma lastele annavad.

Aga see on osa protsessist ja mul on vedanud, et mul on siin toetavaid sõpru, kes aitavad meil näha asjade helgemat poolt. Mul on uude põlvkonda palju usku.

Denise Fontoura. Foto: Ugis Nastevics

Kuidas koroonaviiruse-paanika Su elu mõjutab, milliseid tundeid, mõtteid see olukord Sinus tekitab? Kuidas Su pere seal sellesse suhtub ja mida teeb?

See tundus alguses sürreaalne, aga siis hakkasid asjad ülikiiresti arenema ja inimesed surema, pidime kõik oma plaanidest loobuma, oma kodudesse varjuma ja lugema Facebookist koroonaviiruse kohta uudiseid 24/7, ja need tegid mu väga ärevaks. Kahjuks on see meie uus reaalsus, ja ma olen täiesti nõus, et peaksime kõik pingutama selle nimel, et ennast ja teisi kaitsta.

Kuid lisaks kurbadele tagajärgedele on minu arvates tegu väga olulise hetkega meie ühiskonnas. Peame end isoleerima ja meil on palju aega mõelda. See paneb meid oma elu mitmel tasandil ümber korraldama, muudab paljud meist alandlikumaks – ja muidugi võidab ka meie planeet sellest, et inimesed tuure maha võtavad.

Mulle teeb muret, mis saab siis, kui koroonaviirus jõuab sellistesse riikidesse nagu Brasiilia, kus sotsiaalse distantsi hoidmine on peaaegu mõeldamatu.

Kõik kohad on rahvast täis, inimesed kallistavad ja suudlevad. Meil on universaalne tervishoiusüsteem, kuid sellest ei piisa ka parimatel päevadel, kujutage siis ette, mis saab, kui pandeemia sinna jõuab. Sealseid muusikuid ootavad ees rasked ajad… Lisaks töötab 40% brasiillastest n-ö mustalt, paljudes piirkondades pole puhast vett, kodutuid on palju ja nii edasi. Kuidas need inimesed karantiinis saavad olla? Sellest saab vaid väheste privileeg, ja see on kurb tõde.

Positiivne on aga see, et ma naudin kodus olemist, naudin näiteks näputöö tegemist ja mulle meeldib vahel õmmelda, kitarrimängu harjutada ja videotöötlusega tegeleda. Loomise jaoks on rahulik aeg ja ruum alati hea. Samuti kutsus üks sõber mu Eesti koduõppe rühma, kus inimesed jagavad ideid, töövahendeid ja nõuandeid, kuidas lapsi kodus õpetada. Muidugi ei saa ma kõigest aru ja Google Translator on jätkuvalt mu parim sõber, kuid see on julgustav ja annab lootust. Samuti hakkan juba 4. korda uuesti seda keelt õppima (koos eestlastega inglise keelt siiski).

Seni on see olnud huvitav aeg ja ma olen kindel, et karantiini jooksul teen ma rohkem muusikat, ja loodan, et tuleme sellest kõik kenasti koos välja.

20. märtsil saabus kevad ja ma tahtsin teha intervjuu päikselise naisega. Sinu naeratav nägu oli esimene, mis mulle pähe tuli. Mida on vaja selleks, et olla nii positiivne ja särav nagu Sina? Elu ei ole alati ju lihtne…

Ma olen ise end alati pahuraks brasiillannaks pidanud… hahaha, aga tänan sind selle komplimendi eest.

Mis naeratamisse puutub, siis Brasiilias naeratatakse sageli, see on peaaegu nagu norm. Isegi kui asjad pole väga hästi, me ikkagi naeratame.

Mulle annab jõudu muusika, loomingulised ideed ja see, et saan teha seda, mis mulle meeldib. See, et olen saanud reisida nii paljudes kohtades, mille külastamisest ma poleks osanud unistadagi, ja et ma elan turvalises kohas, tekitab positiivse tunde.

Tänan Sind, Denise, sära ikka edasi!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (74)