Veider, kuidas noorus on aegade algusest olnud hukas, ent ometi on noorte värske pilk see, mis lõpuks leiab lahenduse vanale ja väsinud probleemile, mida on põlvkondade kaupa edasi pärandatud. “Noori” tuleb kuulata, sest nemad märkavad murdmist vajavaid müüte, millega “vana” silm mugandunud on. Edasi tutvustab artiklisarjas “Müüte murdev noorus” viie tulevikutegija mõttemaailma. Alustame aktiivsest vene noorest Vladislav Virtonenist.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites ja kaupluste ajakirjandusletis üle Eesti. Tellimisinfo.
Vene noor liidab kogukondi
Palun saage tuttavaks, vene päritolu noormees Sillamäelt! Milline stereotüüp teile silmade ette joonistub? Kui palju on selles Vladislavi (19), kes õppis omal initsiatiivil selgeks eesti keele, loob oma huvikooli ning on kümnetele Ida-Virumaa lastele võimaldanud reisi välismaale?
“Mul on üks ettevõte, paar tööd ja mitu projekti, millest ma tahaks sulle jutustada!” alustab Narva Vanalinna Riigikooli 11. klassi õpilane Vladislav Virtonen. Vladislav on sündinud Lasnamäel, kolinud lapsena Sillamäele, käinud venekeelses lasteaias ja õppinud põhikooli lõpuni vene keeles.
Eesti keelt ei räägi tema perest keegi. “Nad ei soovinud, et ma läheks eestikeelsesse kooli, ja ma ise olin liiga noor, minul valikut ei olnud. Ma sain seetõttu endale raskema tee,” ütleb noormees. Pere jaoks tundus raskem hoopis võõrkeelne haridustee.
Eestimaa tuli Sillamäel elava pere juurde välismaailma kaudu. Vladislavi elu muutis Narvas tegutsev mittetulundusühing VitaTiim. “See on kõige rahvusvahelisem koht Narvas,” kirjeldab ta MTÜ-d, mis pakub keeleõpet, võimalust osaleda rahvusvahelistes projektides ning õppida välismaal.
Esimeses projektis osales Vladislav kaheksandas klassis. Ta meenutab, kuidas ühe projekti raames mõeldi koos pärnakatega, kuidas liita Ida-Viru ja Pärnumaa noori. Seda tehti inglise keeles, kuna teist ühist keelt ei leitud. Ka Vladislav ise ei rääkinud eesti keelt põhikooli lõpuni.
“Sain aru, kui avar ja äge on maailm ja kui palju on võimalusi. Algul oli see kõik kultuurišokk, ma kartsin suhelda inimestega kuskilt Ungarist või Kreekast, aga hiljem tekkis projektisõltuvus,” meenutab poiss, kes on tänaseks saatnud kümmekonna projekti raames kuni sada noort Kesk-Euroopasse kogemusi saama. Valdavalt on nad pärit Ida-Virumaalt.
Kui üheksas klass Sillamäel läbi sai, raputas reaalsus Vladislavi eriti tugevalt. “Mulle hakkas avanema kogu maailm, aga sain aru, et mul on oma Eesti veel täiesti avastamata. Mul ei olnud tutvusi, karjääri ega isikliku kasvu võimalusi. Selleks, et kõiki neid probleeme lahendada, ma alustasin keelest.”
Vladislav läks keskkooli Narva keelekümbluskassi, kümnendas klassis aga “Veni Vidi Vici” programmi kaudu eestikeelsesse kooli vahetusõpilaseks. Esialgu oli asendusperet leida keeruline – polnud kuigi palju neid, kes soovisid venekeelset õpilast võõrustada. Lõpuks võttis Vladislavi vastu Viljandimaal asuv Abja Gümnaasium, kes majutas Sillamäe poisi õpilaskodusse.
Kõigest kuu Abja-Paluojal ja Vladislav tundis end eesti keelt rääkides mugavalt.
“Ma veetsin kogu vaba aja koos klassi- ja koolikaaslastega ja neil oli väga suur uudishimu minu vastu. See suhtlusvajadus aitas kaasa kõige intensiivsemale keeleõppele.”
Viljandimaalt naastes üritas Vladislav käia kõikidel eestikeelsetel üritustel Narvas ning tänase seisuga räägib ta praktiliselt vigadeta eesti keelt. Seda oma perekonna suureks üllatuseks. “Hiljuti oli meil koolis üritus peredele ja ma võtsin vanaema kaasa. Ma tean, et ta oskab natukene eesti keelt, aga ürituse lõpus ütles ta mulle, et miks sa ainult eesti keelt rääkisid. Ma üldse ei pannud tähele, see oli juba nii loomulik, aga minu vanaema ei tundnud end kaasatuna.”
Juba pool aastat peale Abja vahetusprogrammi võttis Vladislav veel suurema sammu ja läks USA valitsusprogrammi “FLEX” raames kümneks kuuks õppima Kansas Citysse. Umbes Tallinna suurusesse linna keset USA-d.
Vladislav tunnistab, et tundis end kohati Ida-Virumaal palju turvalisemalt kui USA suurlinnades. Sillamäe, väike linn, tundub öise bussiga Tallinnast jõudes isegi väljasurnuna. “Sa tunned, et terve linn on sinu oma!”
Kool, kus ta USA-s käis, oli tuntud selle poolest, et seal õppis palju probleemsete perede lapsi. Majanduslanguse ajal muutusid enesetapud peredes nii sagedaseks, et õpetajad pidid mitu korda kuus matustel käima. Vladislav nägi, kui erineva taustaga on lapsed tema koolis, ning mõtles, et Eestis ei ole integratsiooniteema üldse nii võimatu.
“Mul oli USA-s tuttavaid, kes kolisid sinna Peruust. Kodus räägivad hispaania keeles, aga see ei ole neile takistus, et koolis õppida inglise keeles. Õppimise keel võib erineda kodukeelest ja see ei tekita tegelikult nii palju probleeme, kui kardetakse,” arvab Vladislav. USA-s koges ta, kuidas üks keel ühendab nii palju, et keegi ei tundu täiesti võõrana.
“Aga siin on meil kaks keelt ja kaks meelt…” Vene lapsed ei kujuta isegi ette, kuidas keelekümblusklassis õpitakse, teab ta. “Ma ütlen seda kõike ainult oma isiklikust kogemusest.”
Oma vanemate arvamuse kiuste ütleb Vladislav, et eesti keel võiks olla ühtmoodi kohustuslik kõikides koolides.
Kogu Ida-Virumaad eesti keeles õppima panna on probleem, mille kese seisab heade õpetajate puudusel. Ent mujal ei tohiks see nii keeruline olla, arvab Vladislav. Iseasi, kas selleks on poliitilist soovi…
“Integratsioon ei ole tegelikult poliitiline probleem, millega tegeletakse ainult valitsuses ja omavalitsustes. See on midagi, millega me kõik, igaüks, peame tegelema. Me kõik oleme selle osa ja me kõik saame panustada peaaegu iga päev,” usub ta.
Nii loob Vladislav ise IT-valdkonnale keskenduvat era-huvikooli. Juba praegu õpetab tema meeskond vene perekondadest pärit lastele programmeerimist. Vene, eesti ja inglise keeles. “Mida rohkem ma panustan meie ettevõtte arengusse, mida kiiremini me kasvame ja koostööd teeme, seda rohkem aitame kaasa integratsioonile.”
Ka kirjutab Vladislav jätkuvalt projekte, mille raames Ida-Virumaa lapsed välismaale Eestit esindama pääsevad. “Sa pead rahvatantsu tantsima, viktoriini tegema, rääkima oma kodumaast… Eriti Ida-Virumaa ja venekeelsed Tallinna inimesed õpivad nii väga palju eesti kultuuri ja ajaloo kohta. Ma ju ka ise õppisin nii.”
