Ma tõesti armastan Eestimaa loodust ja eelistan alati olla kodus. Ka pikkadel talvedel ei kipu ma pagema soojale maale, vaid püüan võtta kõik sellest, mida pakub oma vahelduses meie kodumaine ilm. 44 elutalve on ka ju karastanud!

Muidugi ei ole talved enam sellised, nagu lapsepõlves. Mäletan, et siis ei olnud küsimus, kui pime on see talv, pigem oli küsimus, kas on koolist külmapühad või mitte. 25 külmakraadi oli talvel periooditi tavapärane. Vanaema küttis pidevalt ahju, sest maja ei olnud soojustatud. Ärkasin neil kargete talvede hommikutel ikka ahjutule praksumise peale. Villased sokid-sallid-labakud-kampsunid-kapukad suure kasuka all ning vildid olid siis talvine riietus!

Sel talvel ei ole ma villaseid riideid kandnud ja talvesaapadki olen jalga saanud vaid mõned korrad. Kui eelmisel talvel sai veel Viljandi järvel uisutada ja mõned korrad suusadki alla, siis nüüd avastasin jaanuaris, et Viljandi järves ujutakse! Ja mitte lihtsalt ei kasteta end vette, vaid ujutakse basseiniotsi!

Omamoodi on taoline kliimamuutus kummastav ja eks seal ole oma mugavused: maal elavad tuttavad ütlevad, et nii hea, ei pea lund rookima, auto läheb käima, torud ei külmu ära… Üks vanaproua ka Vikerraadios kiitis, et temale küll see soe talv sobib, ei lähe nii palju küttepuid ja ega lund ka enam rookida ei jaksaks, jääb aega rohkem telekat vaadata, sest “sealt tuleb ju nii huvitavaid saateid ja käsitööd niikuinii pole enam mõtet teha, sest mis sa koidele ikka kood, villaseid asju ju ei osteta enam”!

Nojah, omamoodi “huvitav” on leida veebruari alguses metsast õitsev näsiniinepõõsas, mis muidu õitseb aprillis. Tihased laulavad ammu kevadisel viisil, olla nähtud siili ja sinililli… mu aias puhkes lumeroos juba nädalaid tagasi.

Aga ikkagi, valgust on olnud puudu.

Need pidevalt tormavad ilmad, vihm ja pori… ja pimedus. Usun, et ilm ikkagi mõjutab füüsilist ja vaimset tervist, ning ütleme ausalt, see talv on meid proovile pannud. Võid küll leida “sisemist valgust” vaimsetest tegevustest või võtta purgist D-vitamiini, aga päikest ja lumevalgust ei asenda ikkagi miski.

Nõnda ühel pimedal hilisõhtul, kui hakkasin end juba magama sättima, vaatasin korraks kardina vahelt aknast välja ja nägin lund sadamas… maa oli juba kergelt valge. Tegin terassiukse lahti ja läksin paljajalu õue. Ja tundsin siirast rõõmu! Ma ei teadnudki, et olin tegelikult lund oodanud.

Järgmisel hommikul ärkasin vara, harjumatu valguse tõttu, mis mu tuppa voogas. Vaatasin õue – puud oli paksu lumevaiba all, mu elutoa suurtest akendest paistis lumine heinamaa, mis kutsus…

Tundsin end kui väike laps, tahtsin kärsitusest kohe õue minna. Seda värskust ja valgust kogema. Hetk tundus nii pidulik, et panin selga oma sinise pika kleidi ja otsisin välja kenad talvesaapad, et minna ja heljuda… nagu filmis! Ja nõnda ma läksin, kleidisiidi lehvides, läbi lumise heinamaa, ahmisin sõõrmetesse lumelõhna ja ahhetasin õnnest! Ning ma tundsin eneses enneolematut kergust, kogu mu hinge- ja keharaskus kadus iga astutud sammuga.

Kahlasin lumiste kaskede vahel, korraks tuli isegi päike pilve tagant välja ning valgustas mu teekonda ja vaimset virgumist veelgi.

Tajusin, justkui oleksin välja tulnud kõigest sest pimedast ja rusuvast, mida olen tundnud, kuidas mu arusaamised on saanud puhtaks ja nägemine selgeks.

Kuidas ma olen ses pimeduses suutnud välja sirutuda oma illusioonidest, vabaks saada pettekujutlustest ning isegi murda mustreid, mille köidikutes olen eluaeg kulgenud: vaimustuse ja kukkumise kordus… ikka inimsuhetes, otsides vaimustust, inspiratsiooni… lootnud alati üleliia, oodanud liigselt teiselt… otsides tervikut sealt, kus ollakse killustunud … lootnud pääsemist sealt, kus vajatakse päästmist…

Eluaeg olen ma loonud sellest unistusest, kellestki… laulnud armastuslaule, olnud sõltuvuses armumistest, taipamata, mis tegelikult on päris armastus. Ma ei taha enam luua sellisest illusioonist. Olgu see pealegi magus. Nüüd ihkan ma tõelisust!

Lapsena tahtsin ma saada heaks haldjaks. Tahan ikka veel. Selles, sinises kleidis lumes lennates tunnen, et võiksin veel saada haldjaks, aga “headus” on muutnud oma tähendust. Headus ei tähenda kõikide soovide täitmist, see tähendab mulle veel sisemist tarkust ja eelkõige südamlikku ausust.

Mul oli nii hea tunda selles valges lumes sügavat rõõmu, et vaatamata noorusaja teadmatusele olen oma elu elanud ausalt ning endast kõik andes.

Mul pole kahetsusi. Valu on sama tähtis kui rõõm. Rahutus sama oluline õpetaja kui rahu. Kõik, mis juhtub, peab juhtuma ning me võime sellest saada vaid paremateks, sügavamateks, meie looming säravamaks, tähenduslikuks, ajatuks. Ma ei loo enam laule armumistest, sooviksin luua nõnda, et see jääks kauemaks kui armulaul, et see oleks pigem ood Elule, püha kummardus Kõiksuse ees, tänulaul kõige eest ning palve paremuse suunas.

Tajusin enneolematut tänulikkust ning arusaamist, et me kõik võiksime olla need Head Haldjad, isegi kui me pole enam noored ja ilusad ja ehk just siis, kui meil on elukogemus ning arusaam – Elu on kingitus.

See värskelt sadanud valge lumi selles lumeta talves tõi minuni õnnestava äratundmise – ma olen lõpuks tõeliselt vaba…

Ning nõnda mõeldes ja tundes, laulsin ma oma viimase loodud laulu, Olivia Saare luuletusele… lootsin, et see lumine päev sel talvel tuleb, nüüd oli see aeg käes.

Valgete väljade puhtus ja lõõm
kaugete kuplite vine
olla on valus ja olla on rõõm
maailm vist valgusest pime
lumeta talvede lumine päev
paljudest päevadest ainus
ennast kui võõrast siin valguses näen
päikesel kadunud kainus
millegi tundmine tundmatu siin
millegi sõnatu algus
hinges on rahu ja hinges on piin
väljadel valendav valgus

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)