“Millest te unistate?” on ajakirja Edasi ja fotograaf Jarek Jõepera ühisprojekt, mille käigus pildistame ehedaid Eesti inimesi ja küsime neilt, millest nad unistavad. Südikas Koidula, kes kasvatab Vaalimäe külas 20 lammast, vastab sellele nii: “Ma unistan ainult, et mul oleks tervist. Ja lapsed oleksid terved ja lapselapsed ja kõik oleksid terved.” Lisaks räägib Koidula maaelust.
Tere! Saame kõigepealt tuttavaks. Minu nimi on Jarek Jõepera. Minu juured on tegelikult Ruusmäe külast. Minu vanaema elas Parmo talus – Aino Veski.
Tean.
Teate minu vanaema Aino Veskit? Tema on juba ammu pilve peal.
Jah.
Üks tema lastest on Ülle ja mina olen tema poeg. Selline väike maailm. Minu juured on ka sealt. Aga mis teie nimi on?
Minu nimi on Koidula.
Ja vanust on?
87.
87? Issand, mõtlesin just, kuidas te nii selge näo ja selge jutuga olete. Küla peal öeldi, et olete natuke alla saja.
Mu emaõde, tädi oli 103, kui ta suri paar aastat tagasi. Ja oma 100-aastasel juubelil ta tantsis.
Aga miks inimesed teid vanemaks peavad?
(Naerab.) Sajani on veel palju maad.
Kus me siis praegu oleme?
See on Vaalimäe küla ja Vorstioja talu.
Kust selline tore nimi tuleb?
Siin all voolab oja, mille nimi on Vorstioja. Rogosi mõisnik viis siitkaudu Võru turule vorsti, hobustega. Ükskord juhtus aga selline lugu, et vorsti täis vanker vajus silla peal külili ja terve oja oli vorsti täis. Siit see oja nime saigi.
Aga öelge… Millest teie unistate?
Ma unistan ainult, et mul oleks tervist.
Väga lühike ja konkreetne ning kõige parem soov.
Ja et lapsed oleksid terved ja lapselapsed ja kõik oleksid terved. Et neil oleks raha, et normaalselt ära elada.
Palju teil lapsi ja lapselapsi on?
Lapsi on mul kaks: poeg ja tütar. Lapselapsi on kah kaks. (Paus.) Üks on hauas. Ma olen siis vanavanaema.
Kuidas teil siin muidu läheb?
Nagu öeldakse, nii kuidas lükkad, nõnda läheb. Ei saa nuriseda, et väga halvasti, aga kõige paremini ka mitte.
Tuba on soe.
Jah. Ise kütan. Näed, kõik on segamini, koristan.
Ega keegi teadnud, et külalised ka veel tulevad siia kaameraga.
Et pilti teha ja internetti panna – seda küll mitte.
Ma olen ju harjunud, et mina ära koristada ei jõua. Kui tuleb mõni lapselaps, siis koristab. Tütar vahel tuleb ja koristab. Ma muidugi püüan ise ka nii palju, kui jõuan. Nüüd on mul juba, ma ei tea, teine päev õudne peavalu, tead. Eks ma sunnin ennast, et korda teha.
Aga kui arsti on vaja, kui kiirelt arst tuleb?
Ise lähen arsti juurde.
Ise lähete arsti juurde? Aga millega te lähete? Kuidas te lähete?
Vallas on meil sotstöötaja selleks, tuleb autoga, sõidab koju, viib ja toob. Kord nädalas käib siin teeotsas bussipeatuses ka lavka, kust saab toidukraami.
Suure Muna kohvikus öeldi, et teil on väga palju loomi olnud. Kas praegu on ka? Näen lambaid siin väljas – on need teie lambad?
Jaa, 20 lammast, üks pisikene tall on ka. Tal on noor ema, kellel piima on veel vähe. Annan tallele ise lutipudelist piima juurde. Kui ta minu häält kuuleb, siis hakkab juba kaugelt määgima ja ringi hüppama. Tuleb mu jalge ette, trambib jalgu ja tahab sülle. Siis võtan ta sülle, laulan ja kiigutan teda. Lõpuks paneb ta silmad kinni ja jääb magama. Olen nagu lamba ema.
20 lammast ja ise hoolitsete, talitate, teete kõik?
(Naerab.) Ma ei tea, mis nad teevad.
Nad ise elavad. Aga kanad – kas kanad on ka?
On ikka kanu ka jah mõni. Üheksa kana – need on vanad kanad. Mõne muna ikka saab. Sügisel tahtsin noori kanu juurde osta, aga mõtlesin, et laut on vilets, võib-olla kukub kokku ja ei hakanud ostma.
Rohkem loomi ei ole?
Ei ole.
Lehma enam ei ole?
Ei ole, lehma viisin sügisel ära.
Alles sel sügisel?
Jaa.
Kui palju neid inimesi veel Haanjamaal üldse on, kes ühte lehma peavad? Ega ei ole enam ju?
Oi, ma ei tea, kas neid ongi.
Mis tundega te selle lehma ära viisite eelmisel sügisel?
Noh. Ei tahtnud küll viia, ma oleks teda hää meelega pidanud, aga ta jäi mul paaritamata, ta oli aher juba ju, 10 aastat vana kah. Aga piima andis ta hästi ja oli hea lehm, kahju oli ära viia küll, aga pole midagi teha.
Ja ei jaksa ju ka. Lehm on ikka nii suur, et…
Ei… Ma jaksasin! Selle pärast polnud muret.
Kõik söök ja hein teha ja sõnnik välja viia…
Ei noh… Sõnniku jaoks ma ikka leidsin mõne mehe, kes viskas sõnnikut välja. Aga masinad teevad ju. Mul mitu käru siin. Teevad masinatega mulle heinad ja toovad koju. Ainult maksa kinni.
Arusaadav. Tänapäeval võib kõike tellida. Siia võib pitsat ka tellida. Lihtsalt maksa kinni, küll toovad Võrust kohale.
(Naerab.) Niimoodi jah. Heinategemise pärast mul muret ei ole olnud.
Kaua te siin niimoodi üksi elate juba? Vend elab teisel pool?
Maja ongi meil pooleks. See pool on minu oma ja too pool on nende oma. Ema niimoodi tegi. Sellepärast et vend elas Kohtla-Järvel ja siis nad tulid siia ära pensionile. Aga ma elasin siin ema juures juba 78ndast aastast.
Kummalgi on oma aiamaa? Kas vennal ei ole loomi?
Ei ole, ei ole, nemad ei pea loomi.
Kogu see majapidamine on siis teie õlul?
Noh, aiamaa on temal kah. Aga muidu, jah, olen mina senini see tegija. Tegin maa ja heina, nii palju kui seda on. Ja mul on väga hea vend veel. Kaks õde on surnud. Maa jagas ema paberi pääl ära, igaüks sai natuke. Aga kõik elavad kaugemal, linnas. Mina siis olin emal see ainukene tugi siin kohapääl ja olen kogu aeg seda maad harinud.
Aga mõelge, kui vähe on veel neid, kes on 87 aastat vanad ja jaksavad endiselt loomade ja lindude ja majapidamise eest hoolitseda. Samas võib-olla kui te seda ei teeks, ei oleks võib-olla jõudu ja kõike muud ka. Mõnes mõttes äkki see hoiabki erksana.
Täpselt! Loomad annavad energiat.
Ma tulen vahel üles, noh mul on kõiksugu hädad, vahel on puus haige või lonkan, lähen poole õue pääle ära – hakkab parem. Lähen ma lauta, teen töö ära, lehmale teen pai – valu kaob ära ja kõik.
Lehm võtab valu ära?
Jah!
Nüüd lähen kah teen lambale pai ja võtan tallekese sülle, kallistan teda.
Ilma loomadeta oleks elu palju kurvem.
Nojah! Olen nagu harjunud juba. Ma mäletan, et sündimisest pääle on ikka olnud lammas peres, loomade keskel üles kasvanud. Sugulased ja tuttavad küll ütlevad, et lõpeta ära, mis sa end tapad ja mängid kangelast, aga ma olen ju nii ära harjunud ja ma ei oska teisiti elada.
Kas te olete siin eluaeg elanud?
Ei ole. Ma olin ikka vahepeal mujal ka. Kui isa suri ära, siis ma tulin ema juurde. Ema jäi üksi, sest teised kõik olid kaugemal. Üks vend on mul Riias. Üks vend on siin. Kaks õde on surnud. Üks õde veel elab Raplas. Kõik olid ilma mööda laiali, ema jäi üksi.
Teil ei ole prille. Ilma prillideta saate kenasti hakkama? Näete hästi?
Milleks? Ma loen ilma prillideta.
Loete ilma prillideta?
Jaa…
Teil on siin suur majapidamine, aga kas te olete kunagi tööl ka käinud kuskil kolhoosis või sellises kohas?
Oi, jah. Ma olin kõigepealt tööl lauavabrikus, saekaatris.
Tundub päris raske töö.
Raske töö oli. Seal on töölisi vähe, töötasin kahe koha peal.
Mis aastal see oli?
Kas ma mäletan?… Ma olin siis vaba ja vallaline veel. (Itsitab.) Enne 50ndat või nii.
Siis ma olin linnas paar aastat. Ja siis läks elu nii, et ma sain maale karjalauta, ja siis sellest saati olin karjalaudas, siis olin sigalas, sigalast siis tulin siia koju, kui emal oli vaja abi.
Kui me nüüd arvutama hakkame, mis see sünniaasta teil on?
32.
Näed, siis te olete ikka esimest Eesti Vabariiki ka näinud.
Jaa!!!
Mäletate te sellest midagi? Te olite muidugi päris väike.
Mäletan küll, miks ma ei mäleta. Sellepärast, et siis oli ju majapidamine, olemine kõik isiklik nagu nüüd. Hobused ja lehmad ja lambad ja kõik olid.
Palju teil loomi oli siis? Oli suur talu?
Ei, väga suur ei olnud. Aga noh, hobune oli ja pärast isal oli kaks hobust veel. Ja siis oli kolm lehma. Mullikaid-vasikaid. Lambad olid, seapõrsas.
Lapsi oli meid – üks suri ära vahepeal – seitse. Nii et kuus siis. Nüüd on järele jäänud neli. Seitsmest neli.
Mis elu sõjaajal oli?
Niisamuti elasime.
Käisid venelased, käisid sakslased, siis uuesti venelased.
Üks tuli, teine läks.
Mitu korda nad siit läbi käisid?
Paar korda vast. Venelane käis rohkem, sakslane vast korra. Aga rohkem oli ikka venelane, tuli ja läks.
Mu vanaema siit Ruusmäelt on rääkinud, et hästi suur vahe oli, kas tuli venelane või sakslane. Kui sakslane tahtis süüa, siis ta viisakalt küsis, aga venelane viis lihtsalt lehma minema.
Võib-olla jah. Sakslased olid jah viisakad. Hoopis teine rahvas. Aga venelastel – nendel nagu puudus ka kultuur. Ükskõik, kuhu ta kükitas, kas siia või sinna, tal polnud sellest lugu.
Aga meil nagu polnud siit suurt midagi viia. Kõige rohkem, mida sõdurid tahtsid – nad tulid piima otsima. Jah, piima tahtsid. Lahinguid me siin ei näinud, laipu me ei näinud.
Aga mehed jooksid metsa. Kuhu mehed läksid?
Meie majas ei olnud metsa minejat. Me lapsed olime kõik noored. Isal vend vist oli sõjas… Leningradi ligidal või kusagil, ma ei tea, kus ta surma sai. Aga isa oli invaliid.
Isa oli esimeses sõjas (Vabadussõjas). Siis oli sõda siin Haanjas ja kus ta kõik oli… Ta oli 14 aastat vana poisike.
Oi jeerum.
Võeti hobusemeheks. Seal ta siis külmetas, oli lastehalvatus. Ja isa oli vigase jalaga. Ta sai ikka invaliidi pensionit.
Kuidas sõjajärgne aeg oli? See oli võib-olla kõige raskem aeg, kui polnud midagi süüa.
Seda ei saa öelda, et süüa midagi ei olnud. Maainimene elas ikka ära. Kartul oli ise maha pandud.
Kartulit siis ära ei viidud?
Ei.
Teil õnnestus kartul ära peita kuskile või?
Ei, ei. Ei olnud isegi kartulinormi või seda viljanormi, mis pärast tuli, kui oli juba Vene valitsus. Aga seda ei olnud, et keegi oleks midagi siit ära viinud.
Ma teen teist samal ajal kõrvalt pilti ka.
Jah, ja võib-olla olete hull ja võtate püssi ja lasete mu maha.
Mis püssi?
Või teete kõik paljaks, riisute ära, tulete kambaga.
Ei-ei-ei… Üldse mitte.
Aga sedasi on hirmutatud.
Muidugi hirmutatakse. Teie ei tunne ju mind ja ei tea, kes ma selline olen, lasete enda koju sisse. See on nii suur usaldus. Ei, ei… ma ei kasuta kedagi kindlasti kurjasti ära.
Mind hoiatati, et ühtegi võõrast uksest sisse lasta EI TOHI.
Ma täitsa usun. Kui mul endal oleks ema sama vana ja elaks üksikus kohas, ma arvan, ma ütleks talle samamoodi. Ei, ma ei tee kurja. Nii tore oleks näidata selliseid inimesi teistele ka.
Ei, seda ma küll ei taha, et terve ilm minu nägu näeb. Ei-ei-ei-ei-ei…
Terve ilm ei näe. See on Edasi.org jaoks.
Aga milleks on seda vaja?
Et nooremad inimesed saaksid teada ja aru, milline teie generatsiooni ja teievanuste inimeste elu välja näeb. Nii paljud elavad oma mullis ja neil pole õrna aimugi, mis mujal toimub. Kolmandik Eestist elab Tallinnas, väga paljudel neist puudubki arusaamine, kuidas mujal elatakse. Nad elavad nagu oma väikses kasvuhoones, ümberringi on seinad ja nad ei näe mitte midagi. Mulle väga meeldib see n-ö päris elu, kuidas päriselt elatakse. Ma tahaks, et teised inimesed ka seda näeksid. Tahaks näidata, mis päriselt mujal Eestis ka toimub, mitte seda, et kellelgi on kuskil läikiv auto ja klaasist korter ja vaade merele – aga on üks teine Eesti ka olemas.
Aga eks see luksus on ka hoole ja vaevaga saadud.
Kindlasti. Ma üldse ei halvusta, ma tahan neile lihtsalt näidata, mis inimesed meie ümber veel elavad ja mis lood neil on. Noored muidugi suhtlevad omavahel palju ja nad saavad enam-vähem aru, mismoodi noored mõtlevad ja mida nad tahavad, millest unistavad.
Te olete mul kolmas inimene, keda ma pildistan.
Täna või?
Ei, mitte täna. Üldse. Sellest tuleb selline pikem asi. Ma loodan, et ma suudan seda mitu-mitu aastat teha. Ja nii et iga kahe nädala tagant oleks seal lehel üks uus inimene. On näopilt. Ma võin teile näidata… Ma käisin Valtri juures. Ütlesite, et te Valtrit tunnete. On Valter? (Näitab pilti.)
Jah.
Tegin Valtrist sellised pildid. Seisab siin koduukse peal. Esimene proua aga oli Elvast, 88-aastane, sügavalt usklik. Sellised lihtsad pildid.
Näitate internetis või?
Internetis jah.
Mul ei ole internetti, ma ei saa ise näha. Lastel muidugi on.
Aga teeme siis nii, et ma saadan teie telefoni peale sõnumi oma meiliaadressiga ja kui mõni lapselaps mulle sinna kirjutab, siis ütlen, kus see teie pilt on ja saate ise ka näha. Teile endale ma saadan paberpildi ka.
(Otsib telefoni.) Mul kaob telefon alati ära. Olen ma toas, kaob. Olen ma õues, kaob.
Minul kaob täpselt samamoodi.
Kõik asjad kaovad. Näis, millal ma ise ära kaon. Ma pojale ütlesin, et ma kaon ükskord ise jäljetult ära. Ta ütles: “Aga kas sa tead ka, mis tagajärjed sellel on? Mis sa lastele sellega teed?”
Nõus. See on kole asi.
Ei. Mul vahel see, mis pähe tuleb, seda ütlen. Ma ei mõtlegi alati. (Otsib, aga ei leia telefoni.)
Teine variant… Kui te annate mulle tüki paberit, siis ma kirjutan oma aadressi üles, ja teinekord kui nad tulevad, siis näitate paberi pealt seda aadressi. Kirjutan sinna “fotograaf” ja enda nime. Nii on võib-olla parem.
Kas teil on siin õuna- ja marjaaed ka?
Jah, on ikka.
Teete sisse ka?
No ikka, ikka jah.
Palju te teete igal sügisel-suvel?
Oi jumal.
Umbes? Sada? Kümme?
(Naerab.) Mõnikord mõned saan tehtud. Vana aed on ju, ei jõua.
Ei kanna nii palju?
Jaa. Nii et endale talveks.
Nii, kirjutan siia oma telefoninumbri ja meiliaadressi. (Kirjutab.)
See saab ilus pilt küll – kõik on siin segamini, must, koristamata.
Uskuge mind, minul on ka tolmurullid diivani all.
Noh, diivani all võivad olla.
***
“Millest te unistate?” on ajakirja Edasi ja fotograaf Jarek Jõepera ühisprojekt, mille käigus pildistame ehedaid Eesti inimesi ja küsime neilt, millest nad unistavad.
Jarek Jõepera: “Aastate jooksul on mul olnud palju juhuslikke kohtumisi inimestega, keda nägin vaid hetkeks, kuid kes ometi puudutasid hinge. Olen palju selja taha vaadanud või pärast hetke nägemist paari kilomeetri pärast auto teeservas kinni pidanud, et siis iseendaga võideldes sageli ikkagi jõuda otsusele sõitu jätkata. Nüüd on vaid mälupildid hetkedest, mis jäävadki kripeldama.
Mul on tunne, et jalgsi ja eriti jalgrattal kulgeja kannab justkui kilpi, mis ei kaitse teda küll autode, kuid kaitseb kurja eest. Õigemini lammutab see sageli hirmu ja kurja müüri, mis kaasneb võõraga, kes tuleb sulle inimtühjas kohas aia taha või teerajal kõnetab. On kordi, kus müür on langenud aeglaselt, kuid tahan uskuda, et indiaanlaste kombel peopesi näidates, “tulen heaga”, paistab välja.
Et oleks rohkem põhjuseid minna tagasi ja astuda ligi, saavadki fotodel olema need erilised kohtumised ja inimesed. Nii täiesti juhuslikke kui ka kohalikelt kuuldud heade sõnade järgselt tekkinuid. Küsin kõikidelt alustuseks ühe küsimuse – “millest te unistate?” – ja palun luba teha üks foto.
