Goethe on öelnud kuldsed sõnad, et inimene eksib, niikaua kui ta püüdleb. Püüdlemine eeldab soovi ja valmisolekut muutusteks. Tahet kogeda ja aktsepteerida midagi tänasest erinevat. Seega 2017. aastasse vaadates tundub sobivat küsida milankunderalik küsimus, kas meil peaks Eesti ühiskonnana olema rohkem riskijulgust või alalhoidlikku ettevaatlikust? Elu elame ükskord ja õiget vastust ette ei tea. Peame proovima, et teada saada. Aga see eeldab julgust ette võtta!

Just ettevõtlikkus kõige laiemas tähenduses on saanud defitsiidiks

Vaadates kasvõi ettevõtete asutamise sünnimäära langust. 2016. aastast võtaks kaasa teadmise – enamus asju ei saa kunagi valmis, sest neid ei võeta kunagi ette. Mida siis ette võtma peaks? Markeeriksin alljärgnevalt kolm teemade ringi valdkondadest, millega olen ise viimasel aastal eelkõige ühiskondliku tegevuse läbi puutunud kokku.

Esiteks, majanduskasv

Laiemalt ühiskonna heaolu kasvu seadmine selgelt määratletud eesmärgiks. Majanduskasv ei ole juhuslike protsesside tagajärg, vaid selget sõnastatud eesmärk. Minu kokkuvõte aastasest tegevusest peaministri majandusarengu töörühmas: kui tahame tänasega võrreldes Eestis suhteliselt paremini elada, suuremat ühiskonna heaolu, peame tegema arvestatavaid kompromisse võrreldes tänasega teistes poliitikates ja kujundama oma valdkonnapoliitikad majanduskasvu eesmärgist lähtuvalt. Valdkonnapoliitikate sidususe saavutamiseks vajame senisest selgemalt sõnastatud majanduspoliitika mudeli olemasolu.

Teiseks, juhtimiskultuur

Hea juhtimine on ühiskonna efektiivsuse küsimus. Meil ei ole mõtet Eestisse majanduskasvuks kapitali püüda, kui Eesti ühiskond ei suuda pakkuda Eestisse investeerijatele kvaliteetset juhtimisteenust. Ja siin on äriliidrite sotsiaalne vastutus oma eeskuju ja käitumisega juhtimiskultuuri loomisel on aga sama suur kui valitsuse liikmete oma. Parim mida me kõik, sh selle loo kirjutaja, saame teha, on pidevalt õppida, juurde õppida ja ümber õppida. 2017. aasta võiks olla õppimise aasta.

Ma tuleksin siin veel kord tagasi vajaduse juurde moodustada tugev koalitsioon ühiskonnas juhtimiskultuuri muutuste ellu viimiseks. Üks võimalus oleks taotleda sektorite ülest juhtimiskultuuri muutuse kokkulepet. Pole võib olla säravaim mõte, aga paremat ka ei ole.

Juhtimiskultuuri vallas on vähe asju, mida saab teha ära keeldude-käskudega.

Enamus on väärtuste, hoiakute ja eeskuju küsimus. Kui seadustega midagi ei tee, siis tuleb proovida kokkulepetega.

Kolmandaks, efektiivsem riigi organiseerimine

Meil on paljude teiste väikerahvaste ees globaalses majanduslikus konkurentsis tohutu eelis oma riigi näol. See annab võimaluse määratleda huvid ja omada institutsiooni nende realiseerimiseks. Peame seda tegema aga senisest efektiivsemalt, et see ei hakkaks meil käima üle jõu ja me ei läheks riigina (olemuslikku) pankrotti.

Minu jaoks ei ole riigi efektiivsema organiseerimise võtmeküsimus täna haldusterritoriaalne reform. See oli keskne küsimus 1990. aastate teises pooles. Kohalikud omavalitsused, va Tallinn omavad valitsussektori koondpildi mõttes nii finantsiliselt kui sisuliselt väikest tähendust.

Riigi arenguks tuleb tegeleda riigiga.

Ja vaadates riiki koos Tallinnaga.

Üks tohutu eelis on tänasel koalitsioonil riigis võrreldes viimase kümne või enama aasta valitsuskoalitsioonidega, on võimalik vaadata riiki ja Tallinna koos ilma olemuslike vastuoludeta. Meeldib meile või mitte, kuid Eesti on täna mõne erandiga Tallinn. Seega oleks täiesti loogiline juhtida riiki ja Tallinna koos, ühes tervikus.

Aga ka see pole piisav. Laiemalt on vaja leida riigi töö organiseerimisel senisest kaasaegsemaid vorme. Regionaalsed platvormid teatud avalike teenuste jaoks?

Milline on Lean Startup tüüpi riigiastutus või erakond?

See küsimus on provokatiivne. Äri organiseerimise viisid on viimase kümne aasta jooksul kardinaalselt muutunud, avalike organisatsioonide korraldamise viisid suuresti mitte. Muutus teatavasti ei ole sündmus, vaid protsess. Ja juba muutustega alustamine on samm õiges suunas.

Pealkiri: W. Edwards Deming

Allikas: Taavi Veskimägi blogi