Mõtisklen järgmises artiklis veidi teatriharrastajatest kui olulisest ja aktiivsest osast teatriilmas. Loen aktiivselt Sirpi, Edasit, Müürilehte ja teisi kultuuriväljaandeid ning jälgin sealseid teatriarvustusi. Kuulan raadiost ka “Teatrivahti”, vaatan “OPi” ja püüan end muul viisil kursis hoida sellega, mis toimub Eesti teatrimaailmas. Püüan tõesti näha laiemat pilti ega arva, et meie kutselises teatris midagi ei toimu. Toimub küll, aga avaliku tähelepanu tasakaal on liiga viltu kutselise teatri poole.
Jaanuaris toimus Haapsalus järjekordne harrastusteatrite festival. Festivali kajastused olid meedias äärmiselt tagasihoidlikud, kuid samal ajal räägiti, kui palju said teatrid riigilt toetust. Harrastusteatrite Liitu kuulub hetkel 52 kohalikku teatrit. Üle Eesti on kohalikke teatreid, kooliteatreid ja näiteringe muidugi veelgi rohkem. Harrastusteatreid võib kokku olla umbes 250, lisaks kooliteatrid. Olen oma Piibe Teatriga samuti Harrastusteatrite Liidu liige ja kohtumistel on ikka jutuks tulnud, kuidas olla rohkem avalikus meedias pildis. See on raske, sest vaatamata ohtratele pressiuudistele ja artiklitele ei kipu ajakirjandus neid üles noppima. Aga miks ta peaks? Toon mõned argumendid.
Laias laastus võib teatrid jagada kolme kategooriasse.
Esiteks riiklikult rahastatavad suured professionaalsed teatrid, nt Ugala, Rakvere Teater, Estonia jne. Teiseks väikesed professionaalsed teatrid, kellel on oma trupp ja majagi, aga puudub stabiilne rahastus või on minimaalne riiklik rahastus, nt Tartu Uus Teater, Komöödiateater, teater R.A.A.A.M jne. Kolmandaks harrastusteatrid, mille rahastus on juhuslik ning sõltub omatulust ja peamiselt omavalitsuste eelarve võimalustest. Neid viimaseid saab ka veel mitmeks jagada. Esiteks näiteringid, kus käiakse koos kooskäimise pärast. Teiseks näiteringid, kus on professionaalne juhendaja ja kus toimub ka stuudiotöö. Kolmandaks harrastusteatrid, kel on oma pidevalt arenev püsitrupp, repertuaar ja ka ruumid. Nende viimaste tase teatrilembesel Eestimaal on ülimalt kõrge ja kohalik publik armastab neid ega jäta ühtegi etendust vaatamata.
Kui Eestis hinnatakse teatrikülastusi umbes 1 miljoni juurde, siis võetakse arvesse ainult riiklike teatrite külastatavus. Ma oskan täpseid numbreid öelda küll ainult Piibe Teatri kohta, kus meid külastas eelmisel aastal umbes 1400 inimest. Umbes selle pärast, et jagasime päris hulgi tasuta pileteid. Andsime aasta jooksul vaid 12 etendust, mis kõik olid välja müüdud. Ametlik statistika harrastusteatrite külastatavuse kohta puudub, kuid olen kindel, et see on vähemalt 100 000 külastust aastas. Sellega tahan öelda, et võrreldes professionaalsete teatritega ei ole see sugugi väike arv. Harrastusteatrid ja nende tegevus on väga laiapõhjaline, sellest võtab osa tuhandeid inimesi ja selle tegevuse tulemusi naudib kordades rohkem inimesi, kui ehk arvatakse.
Kriitik ütleb selle peale, külastatavus võib ju suur olla, kuid sellel tegevusel puudub kunstiline tulemus, et harrastusteatrit tuleb inimene vaatama vaid selle pärast, et kõik tahavad näha, kuidas naabrimees end lolliks teeb, ja siis saab temaga koos ja tema üle naerda. Mingis mõttes võib selles arvamises ka tõetera sees olla. Oma kohalik poemüüja, juuksur, direktor laval annab lavastusele külastaja jaoks lisaväärtuse ja piiratud võimekus antakse andeks, sest publiku jaoks on naudinguväärtus mujal.
Kuid Eestis tehakse ka väga heal kunstilisel tasemel harrastusteatrit, mida võib väga julgelt kõrvutada professionaalse teatriga.
Paljud harrastusteatrid hakkavad oma produktsiooni ja materjali valikuga jõudma lähemale riiklikele teatritele. Üha enam kaasatakse professionaalseid lavastajad ja ka näitlejaid peaosadesse. Lisaks muidugi heli-, valgus- ja lavakujundus. Ja muidugi reklaam. Teatritel on oma kodulehed, kavalehed on inforohked, paljudele teatrietendustele saab pileti osta netist jne. Etendused salvestatakse üles ja talletatakse ajaloo tarbeks. Harrastusteatrite lavatagune pool on võrreldav professionaalse teatriga.
Lisaks on harrastusteatrid väga hea platvorm kohalikele näitekirjanikele. Oluline on siin märkida, et tihti pannakse harrastusteatri lavale mõni kohalik lugu või legend, mis samuti loob publiku jaoks lisaväärtust, sest ükski teine näitetrupp sama lugu kunagi tegema ei hakka. Nõnda on harrastusteatrites jutustatud kohalikust ajaloost ja kohalikest kuulsustest, mitte lastes neid unustusse kaduda ja tuues neid tänapäevasele inimesele lähemale. Kui professionaalsetes teatrites tuleb lavale aastas paarkümmend algupärandit, siis harrastusteatrites jõuab lavale neid kindlasti rohkem. Täpset statistikat kahjuks ei tehta, kuid usun, et see arv võib ulatuda viiekümne algupärandini aastas küll.
Harrastusnäitleja silm särab alati. Võib-olla ei kanna tema hääl või ei suuda ta nii sisse elada oma rolli, kuid tema silm särab ja ta annab alati endast laval kõik. Publik mõistab seda ja oskab hinnata. Kutseliste näitlejate puhul olen kuulnud publikut arutamas, et maksad sellise hinna ja siis vaatad, kuidas nad seal kargavad või tuiavad ja mitte midagi aru ei saa. Vahel öeldakse halvustades inimeste kohta, kes elulistes situatsioonides üle mängivad, et teevad rahvateatrit. Ma ei tahaks sellise hinnanguga nõus olla, sest ma tean, et inimene, kes on valmis peale oma päevatööd õhtul lavale astuma, annab seal endast 100%.
See on tunnustust ja märkamist – mitte halvustamist – väärt.
Kuna Eestis on tõsine kutseliste näitlejate üleküllus, siis on harrastusteatrisse tee leidnud ka paljud kutselised näitlejad. Peamiselt astuvad nad üles suuremaid oskusi nõudvates peaosades, kuid samas oma kogemusega inspireerivad harrastajaid ja sunnivad neid endast kõik andma ka prooviprotsessis, mitte ainult etendustel. Näiteks mängib Tarvo Sõmer kaasa teatri KaRakTer ühes lavastuses ja Liis Haab Piibe Teatri lavastuses. Usun, et see on olnud väga inspireeriv kogemus ka nende jaoks. Samuti on Eesti tuntumad harrastusteatrite lavastajad oma oskuste tunnustamiseks leidnud tee välismaale. Näiteks Tiit Alte ja Kalev Kudu.
Piibe Teatrist (seda olen ise kogenud, usun, et nii on see veel paljudes harrastusteatrites) on inimesed lahkunud heldimus- või rõõmupisarad silmis. Nad on tunnistanud kohapeal ja paljudes hilisemates tagasisidekirjades, et sellist emotsiooni teatrist ei ole nad ammu saanud. Mitu teatriblogijat on Piibe Teatri lavastused aastakokkuvõttes ära märkinud kui suurimad üllatajad. Samas loen teatriarvustusi, mis märgivad riiklike teatrite tohutu kvantiteedi juures ära vähest kvaliteeti. Teatrid katsetavad üha enam moodi mineva kunstide segamisega ehk etenduskunstiga, kuid publik tahab samal ajal näha lihtsat emotsionaalset lugu, mis tooks pisarad silma ja naeru suule. Kutseline teater on hakanud oma katsetuslikkuses inimestest võõranduma, mida näitas ka NO teatri sulgemine. See annab võimaluse muidugi harrastusteatritele, pakkudes publikule seda, mida nad ootavad ja nautida oskavad.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et meie meedia võiks palju julgemalt kajastada harrastusteatrite tegemisi ja kriitikud võtta arvustada harrastajate lavastusi, sest siin pole juba ammu tegemist marginaalse maakultuurimaja lava all tegutseva kambaga, vaid tugevaid emotsioone pakkuvate kunstiliste kollektiividega. Samas võiks ka publik üha enam oma teatrivalikutes leida tee harrastusteatritesse, sest sealt saadud muljed ei jää alla kutselisest teatrist saadule.
Artikli autor Arlet Palmiste on Piibe teatri juht, näitleja, laulja, õhtujuht, näitekirjanik, ühesõnaga meelelahutaja, kelle suurimaks sooviks on panna inimeste silmad rõõmust särama.
