Kas oled liberaal või konservatiiv? “Poliitiliste geneetikute” arvates on näiteks liberaalide ja konservatiivide maailmataju erinev mitte ainult nende päritolu tõttu, vaid seda tingivad põhimõtteliselt erinevad geneetilised tegurid.
Näiteks Ameerika psühhiaater Gail Saltz sai 2016. aastal valmis uuringu, kus ta testis inimeste ideoloogilist sättumust ja siis korreleeris seda inimeste ajuehitusega. Ca 72% täpsusega järeldas ta, et kõikidel, kes olid testi järgi liberaalid, oli vöökääru eesmine osa tunduvalt suurem kui konservatiividel. See osa ajust vastutab ennekõike uue informatsiooni töötlemise ja vastuvõtmise eest. Ent konservatiividel oli võrreldes liberaalidega rohkem arenenud aju mandeltuum, mille funktsioon on kutsuda inimesi ettevaatlikult käituma. Ameerika Ühendriikide poliitika- ja psühholoogiateadused on maailmavaate uuringute kohaselt praegu elamas üle suurt sünergiaetappi (loe näiteks Avi Tuschmani raamatut “Our Political Nature”).
Aga jätame geneetika.
Mõni kuu tagasi kutsus üks tuntud Eesti asutus mind rääkima teemal, mis vahe on konservatiivsusel ja liberaalsusel tänapäeva maailmas, rõhuasetusega konservatiivsusel. Kutse oli minu jaoks isegi pisut üllatav, sest küsimus maailmavaatest on mu enda jaoks kuidagi abstraktne ja arhailine, et mitte öelda ajalooline. Seda mitte seepärast, et ma ei tunnistaks poliitiliste maailmavaadete olemasolu, ega ka seepärast mitte, et ma pean end võrdlemisi postideoloogiliseks inimeseks, vaid eeskätt seetõttu, et poliitiline maailmavaade kui nähtus erutas mind ca 20 aastat tagasi, mil tegin ise esimesi samme poliitika mõtestamisel nii praktilises kui ka akadeemilises mõttes.
20 aastat tagasi olin ma ise võitlev liberaal. Riiklikud piirangud, ja seda ennekõike nii majanduselus kui ka isiklikus elus, olid minu maailmavaatega totaalselt vastuolus. See arusaam oli minu jaoks minu maailmavaate alustalaks. Vähemalt siis, 90ndate teise poole Eestis, oli põhiline kriteerium, mille järgi poliitikud ja ka tavalised inimesed end poliitikas identifitseerisid, siiski peamiselt usk majandusvabadusse või siis vastupidi. Personaalsete vabaduste teljestik mängis kahtlemata ka rolli (nt debatt surmanuhtlusest), aga ei olnud veel vastvabanenud ühiskonnas nii oluline. Majandusareng oli prioriteet, sest eluolu oli üldjoontes sant.
Kuna antud esinemise teema oli konservatiivsus versus liberaalsus, siis mõtlesin huvi pärast testida oma praeguse hetke hoiakuid liberaalsuse ja konservatiivsuse skaalal. Tuntud maailmavaate-test veebiaadressil politicalcompass.org näitas enam-vähem seda, mida ma olin eeldanud. Nii majandusvabaduse kategoorias kui ka isikuvabaduse kategoorias olen ma aastatega liikunud üsna tsentrisse, nii et vana hea Churchilli ütlus, et kui sa ei ole kahekümneselt sotsialist, siis ei ole sul südant, ja kui sa oled neljakümneselt sotsialist, ei ole sul mõistust, võiks olla minu näitel veidi küsitav (loodetavasti ei ole nüüd, 41-aastaselt päris rumalaks jäänud). Ehk, kahekümneselt olin antisots, aga hetkel olen märksa sotsiaalsem.
Niisiis, maailmavaade on meil kõigil vähemalt baaskujul olemas. Mis on muutunud, on selle kategooria asetus tervikuna, kuivõrd inimese enesemääratluse kategooriad on läinud kirjumaks. Identifitseerimine majanduslikus mõttes sotsiaalsete klasside põhjal on heaolu kasvades kahanenud, vähemalt läänemaailmas.
Inimesed määratlevad end üha rohkem väärtusruumi põhjal. Peamiselt on need probleemistikud seotud globaliseerimisega.
Sellest tulenevalt on tekkinud uued sotsiaalsed lõhed nende vahel, kes suudavad globaalse elu väljakutsega hästi kohaneda, ja nende vahel, kes seda hästi ei suuda.
Konservatiivide jaoks on kindlasti väljakutseks, kuidas tunda ära paljusid nende sekka imbunud n-ö vale-Dimitreid ehk end konservatiivsusega rüütavaid Euroopa populiste, kes, haakudes küll konservatiivsuse põhiloogikaga, muutuvad reeglina äärmuslikuks. Klassikalised konservatiivid on alati lähtunud ühiskonna arengu alalhoidlikust käsitlusest, populistid aga lihtsalt soovist mängida valijate hirmudel.
Mõneti on Eesti praktiline päevapoliitika heaks näiteks sellest, kuidas konservatism tegelikult ei olegi klassikaline poliitiline ideoloogia võrreldes liberalismi ja sotsialismiga, millel on väga selge lõpp-eesmärk – ühel absoluutne vabadus ja teisel absoluutne võrdsus.
Ka konservatismi esimene teoreetik Edmund Burke defineeris konservatismi kui tasakaaluideoloogiat, mis peab reageerima ühiskonna muutustele adekvaatselt ja tasakaalukalt. Kui vaatame Eesti konservatiivse poliitika arengut alates 90ndatest, siis näeme, et Mart Laari esimese valitsuse näol oli tegemist pigem klassikalise majanduskonservatismiga (Laar kui Thatcheri õpilane, kes oli omakorda Friedmani õpilane). Laari teine valitsus meenutas kõige rohkem klassikalist konservatismi. End ka konservatiivideks tituleerinud Rahvaliit pigem üritas konserveerida Nõukogude Liitu. Res Publica eripära oli see, et erakonnas, kus olid kokku saanud inimesed alates sotsialistidest kuni liberaalideni välja, oli väga keeruline praktiliselt mingit konservatismi evida.
Tänane Isamaa meenutab ehk kõige rohkem Ameerika Ühendriikidest tuttavat Tea Partyt, mis on moraali küsimustes pigem tavatult konservatiivne (kohati kristlik-demokraatlik) ja on ka majandusteljel suhteliselt äärmuslik (näiteks pensionireform).
Mis puudutab EKRE-t, siis lõplikku hinnangut neile ei olegi nii kerge anda. Ennekõike ja hetke seisuga on tegemist pigem klassikalise populistliku erakonnaga, kes küll flirdib tugevalt klassikalise sotsiaal-konservatismiga, aga teeb rohutirtsu kombel hüppeid erinevatesse ilmavaate sektoritesse alates kristlikust demokraatiast kuni liberalismini välja, nagu on omane populistlikele erakondadele.
Aga liberaalsusest pikemalt mõni teine kord.
