Käed rinnal vaheliti ristis, rüht sirge, selg ehk koguni vibuna veidi tagasi painutatud – kus ma kõigepealt sellises poosis maalitud-pildistatud inimest olen näinud?
Ei, see ei olnud Vene impeeriumis Eesti jumalaks tituleeritud Lurich, kellest Paavo Kivise raamatus “Lurich” (teine, täiendatud trükk 2011) näeme noort atleeti Reaalkooli õpilasena aastal 1893 tõepoolest just sellises poosis. Biitsepsid pole veel need, millega hiljem kahte kaamelit paigal hoitakse, piitsutagu neid liikuma kuipalju tahes. Lurichi paraadportreel, maadlustrikoo kubisemas võidumedalitest, on käed puusadel. Amandus Adamson vormib aga 1903. aastal Lurichist antiikse võitleja skulptuuri, Eesti Atlase – ja sellest saab Kalevipojaga võrdne rahvuslik arhetüüp, mis iroonilisel kombel, tingituna vanaraua röövkogujate rünnakutest, ehib kääbikuna Tallinnas Pirital sissepääsuteed kunagisse olümpiakompleksi.
Ent samal, 1903. aastal maalib Ants Laikmaa õige pea kanooniliseks kujunenud Kreutzwaldi portree. Sada aastat on möödunud Lauluisa sünnist. Laikmaa kirjutab oma mälestustes: “1903 pühitsesime siin ja üle maa Kreutzwaldi – lauluisa – 100. aasta sünnipäeva. Sel puhul maalisin ma Kreutzwaldist pildi, kus ta seisab silma helkides vastu tõusvat koitu, nagu uut hommikut, uut ärksust ja elu ja usku Eestile oodates.”
Seda toetab ka portree allkiri, eeposest laenatud rida “Kaugelt näen kodu kasvamas”. Mõned aastad hiljem tehakse sellest Saksamaal värviline postkaart. Laikmaa ise maalib juurde koopiaid ning kingib neid seltsidele ja asutustele. Postkaarte eesti kodu kasvamas nägeva Kreutzwaldiga pidi olema nii palju, et neid leidub veel tavaliste inimeste kaardikarpides sajandi teisel poolelgi. Nõnda ka minu kodus, kus ma poisikesena 1953. aastal (taas juubeliaasta, sedakorda 150!) Kreutzwaldiga esimest korda “kohtun”.
See juhtub kõigepealt tema jumal teab mitmendas trükis ilmunud mõistujuttu “Reinuvader Rebane” veerides, mis meeldis vaatamata hämarale arusaadavusele ja alles lugema õppinud poisile üle jõu käivale lopsakale jutustamisviisile just selle pärast, et rebase nimi käis kokku minu enda eesnimega nagu ka jutustaja teise eesnime Reinholdiga. Ja umbes samal ajal leian ka kirjutajast endast portree, nii uhke ja maagiliselt kütkestav, et mäletan end matkivat sellel esitatud poosi.
Nüüd teame, et Laikmaa maalis Kreutzwaldi uusromantilises stiilis, mis, nagu võime lugeda kunstikoguja Enn Kunila kollektsiooni koduleheküljelt, “on töö ideoloogiline laetus ka veidi problemaatiline, kuivõrd Kreutzwald ei olnud kindlasti väga lootusrikas eestluse säilimise osas”. Nii see oli/on.
“Kalevipoegki” oli loodud kahel eesmärgil: esiteks, näidata eneseteadvusele jõudnud rahvakillu keelelist rikkust, ja teiseks, anda talle anakronistlik-müütiline ajalugu. Aga kord juba eepilise mineviku saanud, võtavad eestlased selle ka omaks, ehitavad koguni selle peale moodsa rahvuse ning on elanud siiani teadmises, et kui nad mitte ise, siis vähemalt nende muistsed ja tänased kangelased aitavad “eesti põlve uueks luua”. Tõsi, pärast Kalevi kojujõudmist 1990ndate aastate algul, lahkub sajandi- ja aastatuhande vahetusel liikumisvõimaluse tekkides suur osa eestlastest üle lahe Soome – nagu eeposes endas oli Kreutzwald kujutanud retke Põhjalasse –, nii et neid hakataksegi kutsuma kord kaastundlikult, kord osatavalt Kalevipoegadeks. Ja kutsutakse siiamaani. Nende Kalevipoegade kangelaslikkus oli siiski vaesuse ja töötuse poolt peale surutud. Uued, tõelised Kalevipojad kasvavad aga eesti vaimupõllul. Nii kirjutatakse esialgu Eesti elus endas, aga küllap seejärel ka kirjanduses uut eepilist peatükki.
Teise, vaheliti ristis kätega kirjaniku portree, metsotinto tehnikas loodud “Luuletaja Paul-Eerik Rummo” (1973), kingib mulle selle autor, eesti graafika ajalukku mõjuka jälje jätnud Kaljo Põllu 1974. aastal.
See on aeg, mil Eesti kohale hakkas pärast 1960ndate aastate teist poolt ja kümnendi lõppu iseloomustanud pisutki vabamat hingamist laskuma uus hämarus. Olen kusagilt lugenud ja seda tavatses mulle oma kirjades ja kohtumistel aina korrata ka mu esimene mentor Valmar Adams, et öö pimeneb enne koitu. Vaat sellesse öösse ongi suunatud portreteeritava Paul-Eerik Rummo sügavmõtlik pilk.
Tema selja taga, peaaegu toetumise ulatuses on aga palkseintest rehetare nurk. Neil ja järgnevail aastail, koguni kümnenditel, loob kunstirühmituse Visarite asutaja ning vaimne liider Kaljo Põllu terve sarja metsotinto maastikke, võimsad oma sümbolistlikkuses.
Paul-Eerik Rummo portreega rööbiti valmib esimene sellest sarjast “Kodalased” (25 lehte, 1973–1975). Rummogi mõjub oma nurgelise reljeefsusega ühena neist kodalastest. Aga näojoonte nurgelisus kuulub ka Kreutzwaldile. Rummo portree kinkimise hetkel mulle olen jõudnud ülikooli viimasele kursusele ning tegev ülikoolilehe juures, kuhu ma ka järgnevaks kolmeks aastaks toimetajana maandun. Kaljo Põllule seevastu on need aastad omakorda suur pettumuste aeg. Ülikooli peahoone külje all asunud kunstikabinet, mida ta juhatab, kolitakse ära Tiigi tänavale. Vaimne elevus soikub ja Põllu kolib Tallinna. Lahkumise täheks ulatabki ta mulle Rummo portree, kaval-iroonilise naeratusega suunurgas: “Hoia seda pilti nagu silmatera, pane oma töölaua kohale, sellel on maagiline vägi.”
Kõik need nelikümmend kuus aastat ongi portree Rummost rippunud mu töölaua taga või kõrval asuval seinal. Olen Rummo luulest üksjagu kirjutanud, pidanud teda koos Runneli ja Kaplinskiga eesti luuleparnassi triumviraadiks.
Aga ütlemata ei saa jätta sedagi, et see pimedus, kuhu Rummo pilk on suunatud, puudutab pildi saamise hetkel ka luuletajat ennast.
1972. aastal paneb ta punkti tsüklile “Saatja aadress ja teisi luuletusi 1968–1972” ning… vaikib tegevluuletajana järgmised kolmteist aastat kuni 1985. aastani, mil ma tema valikkogu “Ajapinde ajab” toimetajana elan üle ühe oma dramaatilisematest literaadihetkedest.
Sinisilmne lootus, et pärast Moskva poliitoligarhide sarisurmasid võimule pääsenud Mihhail Gorbatšov avab taaskord õhuakna, mis päästab läppumisest mürgistatud ühiskonna (mõni aasta hiljem selgub, et päästiski, aga kogu impeeriumi kokkuvarisemise hinnaga) ja annab eesti kirjandusavalikkusele tagasi vahepeal vaateväljalt kaotatud Luuletaja, osutub täielikuks läbikukkumiseks. Vaimuelu kontrollirežiim on tol ajal veel nii jäik, et Rummo valikkogu käsikiri kistakse tsensuuris ribadeks. Kupüürid ja asendussõnad pakuvad sellele teosele tsensuuri jälgede uurimiseks tänuväärset ainest. Nagu olekski see valikkogu ühtlasi üks lugematutest “monumentidest” nõukogude režiimi vägivallale vaimuelu kallal. Hiljem on Rummo tunnistanud, et “Saatja aadressiga” õieti ammenduski tema luuletajamissioon. Me näeme teda järgmised aastakümned rohkem poliitikas, aga tõlkija, sõnavõtjana on Paul-Eerik Rummo endiselt eesti vaimuelu majakas.
Jääb veel küsida nende vaheliti ristis käte tähenduse üle. Kehakõne raamatutest – neid on kümneid nii eneseabi kui ka juhtimisõpikute näol, kuigi nagu kommentaarides lisatakse, puuduvat neil teaduslik veenvus – koorub üldine seisukoht, et ristis käed rinnal väljendavat kaitseasendit. Inimene on lukus. Temasse ei pääse. Samal ajal on ta ise valmis vastu võtma väljakutseid. Vaheliti käed on ühtlasi otsustavuse märk. Ja selliselt nad kõnetavadki vaatajat nii Kreutzwaldi kui ka Rummo portreel.
***
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
