Käed rinnal vaheliti ristis, rüht sirge, selg ehk koguni vibuna veidi tagasi painutatud – kus ma kõigepealt sellises poosis maalitud-pildistatud inimest olen näinud?
Ei, see ei olnud Vene impeeriumis Eesti jumalaks tituleeritud Lurich, kellest Paavo Kivise raamatus “Lurich” (teine, täiendatud trükk 2011) näeme noort atleeti Reaalkooli õpilasena aastal 1893 tõepoolest just sellises poosis. Biitsepsid pole veel need, millega hiljem kahte kaamelit paigal hoitakse, piitsutagu neid liikuma kuipalju tahes. Lurichi paraadportreel, maadlustrikoo kubisemas võidumedalitest, on käed puusadel. Amandus Adamson vormib aga 1903. aastal Lurichist antiikse võitleja skulptuuri, Eesti Atlase – ja sellest saab Kalevipojaga võrdne rahvuslik arhetüüp, mis iroonilisel kombel, tingituna vanaraua röövkogujate rünnakutest, ehib kääbikuna Tallinnas Pirital sissepääsuteed kunagisse olümpiakompleksi.
