Meie pisikese vabariigi poliitika kirjutas pisut vähem kui aasta tagasi ümber väljend “punane joon”.

“Reformierakonna punane joon oli liiga kallis,” põhjendas peaminister Jüri Ratas riigikogu valimiste järgset otsust mitte hakata Kaja Kallase juhitud parteiga valitsust tegema. Sellest ajast peale on punased jooned olnud märgilise tähtsusega. Eriti palju on neid nõutatud selleltsamalt Jüri Rataselt.

“Kui kaua te kavatsete veel vabandada?”

“Kui palju te oma koalitsioonikaaslaselt talute?”

“Mis on see samm, mille puhul teil mõõt täis saab?”

“Kus on teie punane joon?”

Vaadake, joonega on selline lugu, et joon on tegelikult üks väga konkreetne asi. Kui see on juba kord kuhugi tõmmatud, siis on ta täpselt selles kohas, kuhu ta tõmmatud on. Seda ei saa nihutada, painutada ega väänata.

Punase joone võib muidugi tõmmata ka kuhugi teise kohta, aga siis on see juba teine joon, mitte see algne. Joon on seega nagu fakt, olenemata isegi sellest, mis värvi ta on. Ta on kõigutamatu ja muutmatu.

Nagu pole olemas alternatiivsed fakte, pole ka olemas paindlikke jooni.

Joon on absoluut ning pole vahet, kui paks või õhuke ta sealjuures on.

Tegelikult on muidugi omamoodi paindlik joon olemas küll, aga seda ei nimetata jooneks, vaid kummiks. Kummi, nagu paljud meist teavad, annab venitada küll ja päris palju, enne kui see lõpuks plaksuga katki läheb.

Kuna poliitikutel on valimiste järel toimunu põhjal olemas kogemus selle kohta, et punased jooned ei vii soovitud tulemuseni, ongi Eesti poliitikas viimase aasta jooksul andnud tooni hoopis punased kummid. Need on sõnades justkui jooned, aga siiski vastavalt valitseva olukorra säilitamise vajadusele painutatavad, venitatavad ning “väga tõsiselt rääkimisega” lahendatuks mingitud põhimõtted.

Kusjuures punased kummid ei ole omased ainult peaminister Jüri Ratasele. Kui lugeda rahandusministri ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimehe Martin Helme neljapäeval ERR-i portaalis avaldatud intervjuud, siis paistab ka sealt välja üks selge punane kumm.

Kuigi EKRE juhid viibutavad juba pikemat aega sõrme sotsiaalminister Tanel Kiige aadressil ning kõlanud on juba ka sõnad “me ei saa ühes valitsuses jätkata”, ei paista tegelikult kusagilt, et Kiige juhitava sotsiaalministeeriumi tegevus erinevate erinevuste suhtes sallivuse edendamisel koalitsioonile ka päriselt saatuslikuks saab.

See on EKRE jaoks samasugune punane kumm, nagu Jüri Ratase suhtumine perekond Helme provokatiivsetesse väljaütlemistesse. Justkui põhimõte, aga mitte selline, mis midagi segaks, välja arvatud sõnades.

Või nagu ütleb Martin Helme: “Me oleme sel teemal väga tõsiselt rääkinud.”

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.