Pärnu Fotofest kannab sel aastal pealkirja “Viga süsteemis”. Rääkisime kuraatorite Marian Kivila ja Jan Le Grauga, milliseid vigu ja nihestusi nad fotokunstis tabasid ning mida äsja avatud ja kuuks ajaks kogu Pärnu täitev festival endaga kaasa toob. Kuidas luua programm, mis oleks ühtviisi atraktiivne väikelinna publikule ning samal ajal tõmbaks Pärnule ka rahvusvahelise fotopubliku tähelepanu?

Millest lähtus seekordse Pärnu Fotofesti teemavalik?

Jan Leo Grau: Festivali teema ja pealkiri “Viga süsteemis” tuli Pärnu Nüüdismuusika päevade korraldajatelt. Et meie festivalid toimuvad samal ajal, otsustasime end temaatiliselt siduda. Kui PNP otsib vigu muusikast kui süsteemist, siis meie vaatleme lähemalt fotograafiaga seotud küsimusi – seda muidugi mitte ainult vormi, vaid ka ainese ja vaataja taju kaudu. Kõige ilmsemaks ühenduslüliks on Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas toimuv USA muusikateoreetiku, kunstniku ja helilooja, PhD Paul Beaudoini kureeritud näitus “Veaesteetika” (“The Aesthetic of Error”), mis vaatleb lähemalt terminit glitch art ning selle väljendumist visuaalses ja audiovisuaalses kunstis.

Kureerisite ka Pärnu XVIII Kunstisuve, kus üks osalev kunstnik end näituse avamisel paljaks kooris, sest pidas teise kunstniku töid seksistlikeks. Kas “Viga süsteemis” peidab endas sama teravaid konflikte kui teie viimased kureeritud näitused “Mees ja mees” ning “Naine ja naine”?

Jan Leo Grau: Kunstisuve konflikt ei olnud ette plaanitud ega lavastatud, kuigi väga paljud on seda meie käest küsinud. Eeltingimus konflikti tekkeks oli muidugi olemas, aga eks enamus kunstiteoseid peidavad endas teatud konflikti, mis võivad kas avalduda ja edasi kulmineeruda või siis olenevalt vastuvõtjast hoopis märkamatuks jääda.

Konfliktidele lähenevad fotofesti kõik näitused väga erinevas võtmes. Minu ja Mariani kureeritud peanäitus vaatleb pigem fotokunsti olemust ja püüab analüüsida, mis on kaasaegne foto. Püüame näidata, et see ei pea olema vaid reaalsust otseselt peegeldav pilt raamis või roosilises albumis. Konflikt seisneb siin võib-olla ehk fotokunsti defineerimises. Fotokunst võib valmida ka ilma kaamera olemasoluta.

Soome kunstnik Noora Sandgren näiteks taaskasutab vanu tühje fotopabereid ja kujutis tekib neile erinevate keskkonnaga seotud protsesside käigus. Osa pilte on valminud kunstniku hingeõhu ja temperatuuri mõjul, teistele on pildi joonistanud kompostihunnikus toimuvad lagunemisprotsessid.

Siis on ka “fotosid”, mis on fotograafiast üle kandunud ja segunenud teiste kunstiliikidega – näituselt leiab nii installatsioone kui ka liikuvaid pilte.

Mis puutub teoste sisusse, siis paljud neist räägivad tegelikult ka inimese ja keskkonna konfliktist ning sellest, kuidas me inimesena end selles süsteemis positsioneerime.

Marian Kivila: Konflikt on väga lai mõiste ja usun, et teatud konfliktipotentsiaal on ka teistes festivali näitustes olemas. Sandra Jõgeva näitus “Seitse surmapattu” räägib konfliktidest ehk kõige otsesemas tähenduses, analüüsides iroonilises võtmes väikeses Eesti kunstimaailmas ette tulevaid konflikte, tülisid ja arusaamatusi. Selle põhjuseks on enamjaolt võitlus väheste ressursside pärast ning korruptiivsed meetodid, mille abil neid võitlusi võita püütakse. “Seitse surmapattu” illustreerib olukorda, millesse kunstnik on sattunud süsteemsetele vigadele viidates ja kunstimaailma valupunktidel sõna võttes. Peale avalikke väljaastumisi on ta pälvinud mitmete juhtivate kunstiinstitutsioonide esindajate pahameele. Vahvlipaberile trükitud fotode kaudu on nüüd publiku ette kistud nii reaalsed isikud ise kui ka probleemikirjeldused.

Pärnu Fotofest toimub kolmandat korda, kuidas festival selle ajaga arenenud on?

Jan Leo Grau: Fotofest kasvas kolm aastat tagasi välja Pärnumaa Foto nimelisest konkursist, mis toimub tänavu 15. korda. Idee algatajad ei olnud tegelikult üldsegi meie, vaid Linnagalerii töötajad ise, kelle ideeks oli elavdada kuurortlinna unist talvehooaega ja murda müüti, justkui tasuks Pärnusse tulla ainult suvel. Kuidagi aga juhtus, et peale esimest aastat pakuti seda meile kureerida, et festival oleks igal aastal ise nägu.

Mulle tundub, et festival on iga aastaga pisut suuremaks ja rahvusvahelisemaks kasvanud ja hõlmab nüüd peaaegu kõiki näitusepindu. Tänavu avame korraga kümme näitust ja ka osalejatering on ääretult lai. On tuntud ja tunnustatud kunstnikke rahvusvaheliselt areenilt, kuid festivalinäitusel “Pärnumaa Foto” on põhimõtteliselt võimalik esineda igal Pärnumaal elaval inimesel.

Mis tuli nii suure näituseprogrammi koostamisel esimesena: kas teemad või tööd, mida tahtsite näidata?

Marian Kivila: Kõik see kujunes tänavu kuidagi väga orgaaniliselt ja isegi juhuslikult. Osalesin möödunud sügisel Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse kutsel ühes Helsingi kuraatoriprogrammis, mille raames avanes suurepärane võimalus tutvuda põhjanaabrite kaasaegse kunsti skeenega ja külastada kunstnike ateljeesid. Läksin sinna kindla teadmisega leida osalejaid Fotofesti peanäitusele ning pisut hiljem, kui selgus Pärnu Nüüdismuusika päevade teema, klappis see ideaalselt oma kontseptsioonilt ka kunstnikega, kellega plaanisin koostööd teha. “Viga süsteemis” on muidugi üks universaalsemaid teemasid, mille peale tulla annab. Eriti kaasaegses kunstis. Enam-vähem kõik kunstnikud ju otsivad mingil moel oma loomingu kaudu eri süsteemidest vigu.

Jan Leo Grau: Teiste näitustega on nii- ja naapidiseid variante. Sandra Jõgeva näitus valmis spetsiaalselt festivali teemat silmas pidades, aga idee mõlkus tal mõttes tõenäoliselt varem. Ka Paul Beaudoini kureeritud “Veaesteetika” sündis konkreetselt festivali teemast lähetuvalt. Programmis on aga ka nn ready-made satelliitnäitusi, mis ise programmi juurde kasvasid ja mida on varem mujal eksponeeritud ning nüüd pisut uude konteksti kohandatud, nt näitleja Priit Loogi näitus “See ei ole Ita Ever” või itaalia fotodokumentalisti Luca Berti näitus Pärnu Muuseumis või galerii Positiivi väljapanek Pärnu Keskraamatukogus.

Kuidas üldse luua programm, mis oleks ühtviisi atraktiivne väikelinna publikule ning samal ajal tõmbaks Pärnule ka rahvusvahelise fotopubliku tähelepanu?

Marian Kivila: Fotofestivali eesmärk ei ole otseselt kellegi meelt lahutada või kellegi maitse järgi enda programmi sättida. Fotofest ei ole kommertslik üritus ja suurem osa neist on publikule tasuta vaadatavad. Pigem hoiame kätt pulsil meie ümber toimuval ja peegeldame kunstis ja ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Peanäitusega soovime näidata praeguseid fotokunstiarenguid, ükskõik kui nauditavad ja atraktiivsed nad parasjagu kellelegi on või ei ole.

Samas konkurssnäitusega “Pärnumaa Foto” soovime jällegi anda võimaluse kõigil fotohuvilistel ka ise festivalist osa võtta, sest kindlasti on oluline kaasatuse aspekt, seda eriti just pisemates kogukondades, kuigi ega Pärnut enam pisikeseks linnaks pidada ei saagi. Peale haldusreformi on Pärnu nüüd pindalalt suurem kui New York ja Pärnumaa on veelgi suurem.

Kas teil on sellel festivalil välja kujunenud ka mõned lemmiktööd?

Jan Leo Grau: Olen mitu päeva ehitanud Belgias doktorantuuris õppiva leedu kunstniku Paulius Šliaupa liikuvatest piltidest koosnevat installatsiooni, mis loob põneva ruumikogemuse ja paneb meid väärtustama kaduvaid hetki. Äsja sai seina ka Andrey Bogushi hiiglaslik 3D-digitrükk, mis on samuti valminud spetsiaalselt selle näituseruumi jaoks.

Marian Kivila: Juba mainisin Noora Sandgreni kaamerata valminud fotosid, mis ühest küljest räägivad fotokunsti meeletult avaratest piiridest ja tohututest võimalustest, aga ka sellest, et fotokunstnik võib olla geniaalne, innovaatiline ja loov. Igaüks meist võib võtta telefoni (või kaamera) ja hiljem neid pilte ägedaks tuunida ja fotograafia selle otseses tähenduses ei ole ju midagi erilist. Ma ei tahtnud näitusele ühtegi igavat pilti, sest internet on fotosid täis, üks tehniliselt parem kui teine. Selles mõttes on meie näitusel kõik tööd lemmikud ja omal moel erilised.

Kui vaadata üldisemalt fotokunstimaailmas toimuvat, siis millised on huvitavamad tendentsid, mida olete märganud?

Põnev ongi see, et fotokunsti mõiste on muutunud väga avaraks. Kui foto sündis, oli sellel väga kindel määratlus: foto oli tükk paberit, mis dokumenteeris pildi kaudu mõnd hetke või sündmust välismaailmast, ning fotot ongi ju kasutatud ka tõestusvahendi ja dokumendina. Praegu on väga raske öelda, mis on foto või mis ei ole foto. Seda nii materjalilt kui ka kujutatavalt.

Te alustasite koos Pärnus galerii pidamisega, nüüd olete selle asemel korraldamas kunstifestivali ja rahvusvahelist fotofestivali. Kas näete Pärnu kunstimaailma muutumas selliseks, et siin võiks aasta ringi tegutseva eragalerii pidamine ühel päeval taas võimalik olla?

Jan Leo Grau: Kunstipublik on Pärnus täiesti olemas ja samuti hulk aktiivseid ja loomingulisi inimesi. Aga seni, kuni meie kultuuripoliitika mõtleb ainult Tallinna keskselt, ega toeta galeriisid väljaspool pealinna, on püsiva eragalerii pidamine väikelinnas üsna võimatu missioon. Kui defineerida eragaleriid kui sada protsenti isemajandavat pinda, siis selleks on Pärnu liiga väike. Publikut on, aga sellist publikut, kes galeriid üleval peaks, just mitte. Eriti kui teha ka näitusi, mille esmane eesmärk ei ole alati eksponeeritavaid teoseid maha müüa, ning vaasi- ja kruusigaleriiks me ka saada ei tahtnud.

Linna- või riigitoetustega galeriid on võimalik pidada küll, praegu on nendeks Pärnus Linnagalerii ja Uue Kunsti Muuseum. Meie Avangard toimib pop-up-režiimil ja teeme näitusi pindadel, kus võimalik, ja projektipõhiselt, nagu praegune Fotofestivali peanäituski. Kui olla loov, saab hakkama ka ilma püsiva füüsilise ruumita.

Marian Kivila: Meil on festivalil üks leedu kunstnik, kes olukorra üle sügavalt imestas. Kui Leedu riik on võtnud prioriteediks arendada kunsti- ja kultuurielu eelkõige väljaspool epitsentrit ning eriliselt toetatakse just hääbuvaid väikelinnu, siis siin on võetud professionaliseerumise sildi all hoopis vastupidine suund. Pärnus tuleb suurt festivali korraldada umbes viis korda väiksema eelarvega kui pealinnas kellegi isiknäitust. Aga saame hakkama ja tihti sünnivadki keerulistest olukordadest hoopis loovamad lahendused.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)